Lõppenud Ameerika valimiste erakordne bipolaarsus on hämmastav. Me näeme värviteleviisorist pilti, kus üks osapool lihtsalt ei tunnista, et teine osapool seekord valimised võitis. See sunnib meid ikka ja jälle mõtlema sellele, et kuidas on võimalik, et me oleme jõudnud “oma demokraatiaga” sellisesse punkti.
Selle aasta alguses ilmus Poola juurtega ameerika ajakirjaniku Anne Applebaumi raamat “Twighlight of Democracy”, mis adresseerib päris hästi populismi teket Ida-Euroopa mõttes. Applebaum küsib oma raamatus väga lihtsa ja elementaarse küsimuse: mis on juhtunud minu vanade sõpradega, kellega koos ma hakkasin 90ndate alguses Poola riiki üles ehitama ja kellest väga paljud on tänaseks kaldunud toetama või osalevad aktiivselt ultrakonservatiivses Kaczyński parteis Õiguse ja Õigluse nimel?
Ta kirjeldab inimlikult ja kurvameelselt, et 90ndate alguses, kui Poola riik vabanes, oli tegemist Poola konservatiivses leeris tõeliselt intellektuaalse õhkkonnaga ja just Poola konservatiivid olid need inimesed, kes vedasid Poolat (ja tegelikult tervet regiooni) euroatlantilisse lääne poliitikasse tagasi. Paraku nendib ta, et toonasest vaimsusest on järele jäänud väga vähe. Ta kirjeldab, kuidas üle poole vanadest sõpradest ei soovi poliitiliste erimeelsuste tõttu temaga isegi enam rääkida ja Poola konservatism, mis 30 aastat tagasi rajanes reformimeelsusel, ettevõtlusvabadusel ja innovatiivsusel, on muteerunud religioosseks, suletuks ja konflikte otsivaks.
