Suured ettevõtted, aga ka kultuuriorganisatsioonid on vajalikud, pole kahtlustki. Samas just suurus muudab nad jäigaks, mis loob soodsa pinnase uute algete tekkeks, kes toovad turule innovaatilisi nähtusi. Uuendused sünnivad sageli “garaažides” kokku saanud mõttekaaslastest. Küllap me kõik teame seda, siin pole midagi uut. Seejärel kasvavad väikesed suureks, muutuvad intertseks ning tekitavad seeläbi ruumi uutele tulijatele.
Kevadise isolatsiooni ajal tõi riik turule mitmeid abipakette, mis esmapilgul paistsid olevat suunatud suurte päästmiseks. See oli igati mõistetav, kohesed suured koondamised oleksid ilmselt meie koroonapainest niigi räsitud vaimsele tervisele üsna kehvasti mõjunud. Samas moodustavad Statistikaameti andmetel mikro- ja väikeettevõtted 94% kõigist ettevõtetest. Kuuludes ise samuti väikeettevõtjate ridadesse, ning seda veel kultuuri valdkonnas, vaatasin kevadel päris suure kahjutundega teiste riikide abirahade näiteid.
Soome turismisektor asus kohe üsna isolatsiooni alguses päästma väikeseid, põhjendusega, et turismile vajalik eripära tekib selles segmendis. Toetust said väiksemad pruuli- ja töökojad, galeriid ning ateljeed, kes loovad piirkonnale kordumatu atmosfääri. Singapur tõi turule lausa kunstnikele mõeldud abipaketi, eks ikka samadel põhjustel – loojad suudavad luua uusi visuaalseid keskkondi, mis meeldivad kohalikele, meelitavad ligi külalisi ning loovad eeldusi ettevõtjatele tulu teenimiseks. Maailm on muutumas aina visuaalsemaks – ettevõtlus, teadus, meditsiin – kõik vajavad aina enam loojate sisendit. Jälgisin murelikult Eestis toimuvat ning olin üsna kindel, et uppuja päästmine on uppuja enda asi.
Suur oli minu üllatus, kui EAS nägi turismisektori abipaketis vajadust jagada toetust valdkonnas tegutsevatele mittetulundusühingutele. Toetus polnud küll suur, MTÜ-d said taotleda tagastamatut abi 3000 euro ulatuses, aga tol hetkel, kui oli veel teadmata, kas turismisuvi üldse tuleb, oli see siiski parim, mis juhtuda sai. Selle kõrval oli paralleelselt avatud ka turismi ärimudelite uuendamise programm. Küllap Soome ja Singapuri näiteid uurides tekkis meis julgus taotlusvoorust osa võtta ning kuigi me teadvustasime, et suurte turismigigantide kõrval on väiksel galeriil kuskil maailma serval üsna vähe šansse toetust saada, esitasime Voronja galerii nimel taotluse. Suvi tuli tihe, piirkonda tabas siseturismiplahvatus ning lisaks olime kogu suve EAS-iga tihedas suhtluses – kaitsesime oma ideed, täiustasime plaane ja tutvustasime tulevikuvaateid – ning sügisel, kui turismihooaeg Peipsiveerel lõppes, saime vastuse, et meie taotlus on saanud positiivse otsuse.
“Julge hundi rind on rasvane,” öeldakse meile tavaliselt seda lugu kuuldes.
Tegelikult polnud siin julgusega midagi pistmist. Esitasime taotluse realistidena ja teadmises, et juhtub see, mis juhtuda saab: me kas saame toetuse või mitte. Varasem tegevus on meid kõvasti karastanud. Kui seitse aastat tagasi Peipsiveerel galerii avasime, oli see omamoodi vastus Tartus toimuvale, kus lühikese ajaga suleti kaks galeriid ning näitusemajade külastusnumbrid polnud kaugeltki need, mis täna.
Mõtlesime, et suvegaleriiga elavdame ehk pisutki huvi kunsti vastu, mida ise nii väga armastame. See õnnestus. Esimestel aastatel oli küll väga raske, programmides oma ideed kaitsmas käies pidime taluma isegi otseseid mõnitusi kunstnike ja boheemide aadressil. Vaid entusiasm hoidis meid teel. Majanduslikult toimima saime galerii alles kolmandal suvel.
Täna on Voronja galerii paljudele lausa kohustuslik külastuspaik, kui satutakse suvel Peipsiveerele, ning kindlasti oleme omalt poolt mõjutanud piirkonna atmosfääri, aga ka näitusemajade maastikku tervikuna ja loomulikult vastupidi ka. Nüüd asume EAS-i toel disainima oma ärimudelit aastaringseks, kasvatades koos Skulptuuride aeda. Seegi valik pole juhuslik: kunstiturul moodustavad skulptuurid kõige väiksema mahu, ehk skulptuuride esitlemine aias on meie panus varju jäävale kunstiliigile rohkem tähelepanu tõmmata.
Uued ja just originaalsed ettevõtmised jäävad tihtipeale otsustajate ringis tähelepanuta, sest nende suhtes ei osata seisukohta võtta. Originaalsus vajab harjumist.
Kuulsin paar päeva tagasi sõbralt, et ta tahab Tartusse luua Krimimaja, kus ta plaanib esitleda oma isiklikku raamatukokku koondunud rohkem kui 2000 eri keeltes kriminulli, mida saab kohapeal lugeda ja laenutada, ning mille atmosfäär toetaks kriminullide sisu. Põnev. Sinna läheksin isegi. Mõeldes oma eelnevale tegevusele, tahaksin väga, et tal oleks kordades lihtsam oma ettevõtmist käima lükata, et ta saaks stardiabi või muud tuge, et jõuda tegevusega punkti, mil tekib majanduslik tasuvus. Aga jäädes realistiks, pean talle ilmselt lihtsalt soovima, et tal jaguks entusiasmi teel püsida, ja eks omalt poolt saan hääletada jalgadega ning kohale minna, kui Krimimaja kord avatakse.
Raul Oreškin
Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases HAKI galerii ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor ning käesoleval aastal ilmus Tartu linna tellimusel tema kolmas raamat "Tartu hääled". Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (47)
