Aus ülestunnistus on, et suurt osa Arvo Pärdi loomingust ma hinnata ei oska ning seda väiksemat osa on emotsionaalselt raske kuulata. Arvo Pärdini jõudsin hoopis tema päevikuid lugedes. Ta on fenomen, väga eriline inimene. Meie ajastu õpetaja, kuigi ta seda ise sugugi olla ei püüa.
Kui Arvo Pärdil oli juubel, siis peaaegu sundisin end tema kontserti kuulama. Ma tahan ka karja kuuluda ja saada osa sellest, mis ülejäänud liigikaaslasi hullutab. Kõik muudkui räägivad temast. Mul on isegi natukene muusikaalaseid teadmisi, olen aastaid klaverit mänginud. Miks mina siis aru ei saa sellest, millest kõik teised näivad rääkivat…
