Disainiöö keskendus probleemide leidmisele ja lahendamisele

Eesti Disainiauhindade gala oli tänavu virtuaalne.

Igal aastal uue asukohaga üllatav Disainiöö festival meelitas disainihuvilised pealinlased nädalaks Koplisse Põhjala tehasesse, et arutleda vajaduspõhise disaini teemadel.

Festivalialale minnes köitsid vanas tehasekompleksis pilke paari kohviku kõrval arvukad viited juba avanenud ja peagi avanevatele kunstnike ja disainerite stuudiotele; disainifestival tõi aga ühe katuse alla kokku disaininäitused, loengud, moeetenduse ning muidugi ka traditsioonilise Disainituru, mille mitu moeloojat valisid ka kohaks, kus oma sügistalvist kollektsiooni esmakordselt näidata.

Ent ehkki publikuhuvi tõttu jätab Disainiturg alati mulje kui festivali põhiüritus, tegeles 15. juubelit pidav festival tänavu vajaduspõhise disaini küsimusega.

Lühiettekannete õhtu “Mina olen disainer” avas kokku kuue disaineri ja kunstniku vaadet disainile jätkusuutlikkuse ja vajaduspõhisuse nurga alt – mille tulemusena võis ainult tõdeda, et nii palju kui on inimesi, nii palju on ka arusaamu. Publikus – mis koosnes valdavalt teistest disaineritest ja valdkonnas töötavatest inimestest – tundus oma seisukohti olevat sama arvukalt. 

Disainimõtlemise konverents tõi kokku juba rohkem vaateid ning akadeemilisema lähenemise. Konverentsi raames astusid üles Soome parima disaineri nominent Ville Kokkonen, tuntud Itaalia tööstusdisainer ja ajakirjanik Ubaldo Spina, Maailma Disainiorganisatsioonide Liidu uus president David Kusuma; Alvar Lumberg rääkis lahti Transferwise’i eduloo ning Maarja Mõtus Kunstiakadeemiast kirjeldas muutusi disainihariduse maastikul.

Palju oli lihtsalt faktide tõdemist stiilis “lineaarne ehk tooda-kasuta-hülga majandusmudel ei saa jätkuda – kõik, mis loodusest võetakse, peab kasutusse jääma võimalikult pikaks ajaks ja see on ringdisaini peamine ülesanne” ning “brändid, mis on arutu turundusega maailma tarbimisrattasse viinud, peavad selle nüüd sealt ka välja tõmbama”. Ikka kõlas “tuleb teha” kohtades, kus oleks tahtnud kuulda ettekande tegijat ütlemas “teen”. Aga alustama muidugi peabki probleemide sõnastamisest.

Alati üllatav moeetendus

Teises vormis kui ettekanded ja näitused tõi Eesti disainerite tegemised publiku ette Disainiöö moeetendus “D_O_M – Disain on moes”.

Tänavused osalejad – noor moebränd Alma, pesubränd Crystal Rabbit ja kudumibränd Mekoome – on tegutsenud kõik pigem lühikest aega ja toodavad väga limiteeritud kollektsioone, reeglina tellimuse peale ja laovarusid tekitamata. Kuna Mekoome taga olev arhitektiharidusega Larissa Kondina sai oma disaineriks kasvamise loo kaks õhtut varem publikule ära rääkida, kujunes sellest festivalipubliku jaoks kindlasti terviklikum pilt. Ehkki etenduse formaat toetab disaineri lugu ning laseb loodud esemetel laval pikemalt oma lugu rääkida.

Pesubränd Crystal Rabbiti etendus.

Traditsioonilisest catwalk’ist väga erineva moeetenduse põhjendusena rääkis produtsent Piret Mägi Edasi sügisnumbrile antud intervjuus vajadusest anda väikeseid kollektsioone loovatele disaineritele võimalus oma loomingut näidata, ja seda klassikaline moeetenduse formaat hästi ei võimalda. Ka ei võimalda traditsiooniline lähenemine nii hästi brändi kontseptisooni avada. Sellele vaatamata oli sel aastal uuendusena disainerite moeetenduste vahele sisse pikitud paar täiesti teise lähenemisega etteastet – kiire ringvaade Eesti Disaini Maja valikust, kus modellid korraga kümnete eri disainerite loomingu korraks lavale tõid, sealjuures jäi esitletud esemeid ainsana ühendavaks asjaoluks mitte stiil, vaid disaineri sünnikoht – Eesti.

Muus osas pakkus “D_O_M” täpselt seda, mida saali kogunenud väga disainiteadlik publik ootas – uue mõtteviisiga avastamistväärt brände Eesti moemaastikul.

Moeetenduse publik, mis koosnes taas valdavalt disaineritest või valdkonnale lähedal töötavatest inimestest, oli selgelt kogunenud noorte kolleegide loomingut vaatama ja sõpradele kaasa elama ning ei vajanud sellist Eesti disaini “ringvaadet”. Iseküsimus muidugi, kui tegelikult oli lootus saali meelitada publik, kelle side Eesti disainiga on nõrk ja kelle jaoks suurem osa Eesti disainerite loomingust uudisena tuleb. Eesti disaini auditooriumit suurem osa Disainiöö programmist ei kasvata, pigem on see kujunenud hetkeks aastas, kus igapäevaselt tööde alla mattuvad disainerid hetkeks aja maha võtavad, kokku saavad ja mõtteid vahetavad.

Erandiks on kahtlemata Disainiturg, mis tõesti toob kohale väga laia publiku ja on kindlasti kohaks, kus paljud inimesed mõne brändi ja selle loo enda jaoks esimest korda avastavad.

Satelliitprogramm oli muust festivalist rohkem selle aasta nägu – nii mõnigi juba traditsiooniks muutunud üritus selles programmis oli kolinud virtuaalmaailma. Arvukate näituste ja tooteesitluste seast tõusis esile keraamik Ingrid Alliku kunstnikuvestlus näitusel “Sekret/Cekpet”. Alliku installatiivne teos näitas maailma ühe vanima kunstivormi pidevalt muutuvat nägu, tõestas juba sõnadetagi, et igivanu meetodeid kasutades saab luua midagi väga värsket ja uut.

Ingrid Alliku kunstnikuvestlus.

Eesti Disainiauhinnad

Virtuaalselt, vähemalt osaliselt, toimus ka Disaininädala üks kõrghetki – Eesti Disainiauhinnad 2020 võitjate väljakuulutamine. See on paljud vajalikud, hästi õnnestunud teenused ja tooted avalikkuse ette toonud ning ilmselt ka nende kasutajateringi laiendanud.

Tänavusele Eesti Disainiauhinnad 2020 konkursile esitati kokku muljetavaldav arv töid – 235. On ilmselt paratamatu, et laia publikut köidab kõige enam tootedisainiauhind Bruno – see osa disainist, mis seostub kõige rohkem ainult esteetika ja glamuuriga.

Eesti disainiauhindadel võidutses tänavu avaliku sektori innovatsioonitiim. Kolmes kategoorias läks auhind avaliku sektori innovatsioonitiimile, kelle välja töötatud rahunemispeatus Eesti teedel sai ka disainiteo auhinna.

Parima elukeskkondliku toote disaini auhind läks N30 välimööbliseeriale, autorid: Pavel Sidorenko, Vitali Valtanen. Parima elustiilitoote disaini auhinna pälvis EGG Laura Saks ehted, autor: Laura Saks. Parima insenertehnilise toote disaini auhind läks Saunum Premium kerisele, autorid: Martin Pärn, Pent Talvet, Sven Sõrmus, Kaspar Torn, Janno Nõu.

Auhinnatud töid saab igaüks lähemalt uurida Eesti Disainiauhinnad 2020 nominentide näitusel Viru Keskuse aatriumis, mis on kaheks nädalaks täidetud 101 värvilise kuubikuga. Näitus jääb Viru Keskuses avatuks 4. oktoobrini, peale mida rändab näitus edasi Võrru, Pärnusse, Tartusse ja seejärel Narva. Kõikide EDA 2020 nominentidega saab tutvuda eestidisainiauhinnad.ee veebilehel.

Tänavusele Eesti Disainiauhinnad 2020 konkursile esitati kokku 235 tööd, millest 49 saab näha Eesti Disainiauhinnad 2020 nominentide näitusel.
Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (124)