Majanduses nagu muuski kipuvad aeg-ajalt toimuma režiimimuutused, kus seni kehtinud seaduspärasused enam ei kehti. Samas on igati inimlik, et ei arvajad, otsustajad ega ka lihtsad igapäevaselt majandusprotsessides osalejad ei suuda uue kontekstiga kohaneda nii kiiresti, kui oleks ehk vajalik – või vähemalt mõistlik. Seega kajavad ka pärast keskkonna olulist muutust veel tükk aega avalikus ruumis (ekslikud) varasema kogemuse või siis kunagi ammu kirjutatud õpikute põhjal tehtud järeldused praeguse keskkonna kohta.
Juba enne tervishoiukriisi näis, et me liigume teatud mõttes uue režiimi suunas. Tervishoiukriis ainult kiirendas senist arengut ning mis seal salata – kutsus esile teatud hüppe tundmatusse varem, kui see oleks ilma konkreetse kriisita juhtunud.