Ajakirja #6 tutvustus. Teadus ja teadvus: muna ja kana küsimus

Arvan, et see juhtus laupäeval, 23. mail. Jalutasin varahommikusel ajal Viru keskusesse (väga ebatavaline), ajakiri #5 oli trükki minekuks valmis, meel seega rahulik, ning plaanisin Rahva Raamatu poes heita pilgu, kuidas läheb meie äsja esitletud Edasi raamatusarja esimesel üllitisel, Kristjan Porti artiklikogul.

Kaubandus-Mekasse sisenedes viipas mind Robert’s Coffee juures Hardo Pajula ning inimtühjas koroonaaegses kohvikus cappuccino’t nautides arenes üks produktiivne vestlus, mis pani idanema Edasi sügisnumbri idee ja millest koorus ka seekordse ajakirja suure intervjuu persoon. Selleks sai Cambridge’i doktorikraadiga biokeemik ja moodsa teaduse kriitik Rupert Sheldrake.

Hardo oli hiljuti tõlkinud tema raamatu “Teadus ja vaimne praktika” ja selles väidab autor, et religiooni ja teaduse vastandamine on iganenud kaksikjaotus, et kõikidel religioonidel on oma vaimsed harjutused ja alates 20. sajandi lõpust on üha suurem hulk teadlasi hakanud nende vastu huvi tundma. Ning et arvukad uuringud on näidanud, et nimetatud tegevused avaldavad positiivset mõju, mis väljendub paremas füüsilises ja vaimses tervises, väiksemas vastuvõtlikkuses depressioonile ja pikenevas elueas. Lahkudes olime mõlemad pauku täis ja Hardo ütles, et tema ei usu, et see kohtumine juhuslik oli.

Hardo meelest võib kevadist viirusepuhangut vaadata kui materialismi ja idealismi globaalset kokkupõrget ning Covid-19 annab hea võimaluse elulise näite varal tutvustada filosoofilisi seisukohti, “millest lõppude lõpuks sõltuvad meie kõigi elu mõjutavad poliitilised otsused”.

“Kui me arvame – nagu praegu on üldiselt omaks võetud –, et ülimaks reaalsuseks on liikuv mateeria, siis on pisikute pidurdamine ilmselt tähtsaim eesmärk, sest kõik muu sõltub sellest. Kui me aga korraks mängime mõttega, et võib-olla on algpõhjuseks inimsoo ühisteadvuse sügav depressioon, siis muudab viimaste kuude massiivne hirmutamisstrateegia juurprobleemi tõenäoliselt kordades hullemaks. Teema on seega võrdlemisi eluline, kas pole?” kirjutas Hardo mulle mõni päev hiljem intervjuu põhjenduseks.

Niisiis, lisaks silmaga nähtavale ja käega katsutavale on veel midagi, mis meie elu mõjutab. Teadus ja teadvus. Kumb on olulisem, kumb tuleneb teisest? Kuidas need asjad omavahel seotud on?

Uskudes, et uudishimu viib elu mitte ainult edasi, aga teeb ka põnevamaks ja elamisväärsemaks, tundus selle küsimuse laualepanek uue kooliaasta alguse puhul väga asjakohane. Erinevad vaated rikastavad ühiskonda, me vajame nii teadlasi kui luuletajaid, aga ka skeptikuid. Erinevate küsimuste üle juurdlemine viib edasi. Iga kriis (kokkupõrge) loob uue olukorra. Kus on Õpilane, seal on ka Õpetaja.

Head lugemist ja kaasamõtlemist!

* Seekordse numbri esikaante autorid on kunstnikud Kris Lemsalu ja Kyp Malone.