Õitsvad kanarbikuväljad, täpiliseks muutunud öötaevas ja punetavad pohlad röövivad mu hetketi siit pöörasest suvesaginast ja löövad lõkkele tunded, mis seotud üksijäämise ja endasse vaatamise ajaga. Märgid looduses on nagu majakad, mis viitavad eesootavale. Sügis pole enam kaugel.
Kui talv on minu jaoks olnud ennekõike hingepõhja kiikamise aeg, millega käib kaasas ka arenguvestlus iseendaga, siis suve lõpul ja sügisel eelneb sellele vaimne saagikoristus. Ikka selleks, et siit oleks midagi kamina ette kaasa võtta.