Romet Vaino: lõikuskuu tööd vaimsel viljapõllul

Foto: Romet Vaino

Õitsvad kanarbikuväljad, täpiliseks muutunud öötaevas ja punetavad pohlad röövivad mu hetketi siit pöörasest suvesaginast ja löövad lõkkele tunded, mis seotud üksijäämise ja endasse vaatamise ajaga. Märgid looduses on nagu majakad, mis viitavad eesootavale. Sügis pole enam kaugel.

Kui talv on minu jaoks olnud ennekõike hingepõhja kiikamise aeg, millega käib kaasas ka arenguvestlus iseendaga, siis suve lõpul ja sügisel eelneb sellele vaimne saagikoristus. Ikka selleks, et siit oleks midagi kamina ette kaasa võtta.

Minu suvi esindab paljuski seda, mille vastu ma seisan. Ülim intensiivsus ja rööprähklemine, mille saatel sulavad päevad kokku üheks lõppematuks sündmuste jadaks. Varahommikused ja hilisõhtused matkad võõrastega kuskil kodumaa avarustes. Magan seal, kus juhtub, ja kui parasjagu aega tekib. Pean kehaga dialooge, et ta vaimuga sammu jõuaks pidada, ja kui ei jõua, proovin tema suhtes vastutulelik olla.

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (40)