Ma püüan 2009. aastale mitte mõelda. See oli kaotuste aasta. Traumeeriv lahkuminek. Läbipõlemine tööl, mille tõttu nutsin tühjadel parkimisplatsidel. Ahistamine, mis ajas mind paanikasse, ehkki üritasin jätta muljet, et asi pole tõsine. Üks mu hea sõber kolis mujale õppima ja teine saadeti sõjatsooni, see polnud nende süü, aga kõik juhtus korraga ja jättis mind selgelt ja šokeerivalt üksi.

Sümptomid hiilisid ligi, ilma et oleksin aru saanud, millega tegu. Hommikul äratuskella helisedes lamasin pikalt voodis, paanikast halvatud, mu süda tagus nii tugevalt, et kartsin, et suren. Nädalavahetustel ma magasin. Veel. Ja veel. Kümme tundi, kaksteist tundi ja veel kauem. Hakkasin salamisi soovima, et oleksin surnud. See mõte lohutas mind. Igavene uni. Kogu paanika, valu, sügaval naha all tuntav veendumus, et mind pole võimalik armastada, oleksid siis kadunud.