Ma püüan 2009. aastale mitte mõelda. See oli kaotuste aasta. Traumeeriv lahkuminek. Läbipõlemine tööl, mille tõttu nutsin tühjadel parkimisplatsidel. Ahistamine, mis ajas mind paanikasse, ehkki üritasin jätta muljet, et asi pole tõsine. Üks mu hea sõber kolis mujale õppima ja teine saadeti sõjatsooni, see polnud nende süü, aga kõik juhtus korraga ja jättis mind selgelt ja šokeerivalt üksi.
Sümptomid hiilisid ligi, ilma et oleksin aru saanud, millega tegu. Hommikul äratuskella helisedes lamasin pikalt voodis, paanikast halvatud, mu süda tagus nii tugevalt, et kartsin, et suren. Nädalavahetustel ma magasin. Veel. Ja veel. Kümme tundi, kaksteist tundi ja veel kauem. Hakkasin salamisi soovima, et oleksin surnud. See mõte lohutas mind. Igavene uni. Kogu paanika, valu, sügaval naha all tuntav veendumus, et mind pole võimalik armastada, oleksid siis kadunud.
Läksin arsti juurde, sest kahtlustasin südamehaigust. Mu süda kloppis ilma mingi nähtava põhjuse ja loogikata ning iga kord kaasnes sellega iiveldustunne. Olin justkui halvatud, nagu surunuks nähtamatu koorem mind vastu maad. Midagi minu kehas oli valesti. Ma ei teadnud vaid, mis see oli.
Kui ma arstile sümptomitest rääkisin, vaatas ta mulle otsa ja küsis: “Kas teil on olnud suitsiidimõtteid?”
“Ei!” ahmisin ma õhku.
“Hästi, aga kas olete mõelnud, et oleks parem, kui jääksite auto alla?”
Hakkasin lahinal nutma. Ta oli esimene inimene, kes minu kõik-on-korras-fassaadist läbi nägi. Järgnes mu esimene depressioonidiagnoos – ja esimene antidepressandikuur. Südamekloppimist ja raskustunnet rinnus põhjustasid paanikahood. Olin siis – nagu nüüd ütleksin – passiivselt suitsiidne. Mul ei olnud suitsiidikavatsust, aga mul puudus ka põhjus elus olla.
Varsti pärast seda hakkasin teraapias käima. Võtsin koera. Hiljem loobusin oma töökohast vabakutselise elu kasuks ning veel hiljem jätsin Ühendriigid selja taha ja hakkasin reisima. Andsin endale põhjusi, kuitahes tibatillukesi, et hommikul voodist välja tulla ja jalutama minna, töötada, elada. Toonasest august välja ronimiseks kulus aastaid. Aastaid, et läbi tulla süngeimast depressiooniperioodist minu elus.
***
Mitte keegi ei teadnud seda.
Kui selles loos on midagi õpetlikku, siis just see.
Mitte keegi ei teadnud seda.
Inimesed, kes said aru, et midagi on lahti, arvasid, et põhjuseks on raske lahkuminek, ajutine kurvameelsus. Tegelikult tõi see aasta päevavalgele midagi suuremat. Midagi, mis oli minuga kaua olnud. (Sest see polnud mul tegelikult esimene kord surmast mõelda, lihtsalt kõige tõsisem. Olin New Yorgis ringi kõndinud mõttega, mis tunne oleks surra. Pennsylvanias elades läksin kord riietega duši alla, et tunda midagi muud peale valu. Nüüd tagasi vaadates ja teades, millega tegu, mõistan, et kogesin eelteismelisena ärevaid sundmõtteid. Vaimse tervise probleemid ei tekkinud mul kahekümnendates eluaastates tühjalt kohalt, nad lihtsalt kerkisid esiplaanile.)
Kui ma mõned aastad hiljem sellest heale sõbrannale rääkisin, täitusid ta silmad pisaratega. Mul polnud aimugi, ütles ta. Mul polnud aimugi.
Olen seda lauset hiljem palju kordi kuulnud. Mida sagedamini ma oma diagnoosidest – obsessiiv-kompulsiivne häire, kompleksne posttraumaatiline stressihäire koos ärevuse ja depressiooniga – räägin, seda sagedamini ma seda kuulen. Mul polnud aimugi.
Ma tean, et teil polnud aimugi. Ma oskan hästi varjata. Või siis oskavad teised hästi mitte märgata. Võib-olla mõlemat.
***
Puude määramisel peavad eksperdid lähtuma sellest, millist mõju see inimese elule avaldab. Kas sa saad tööd teha? Kas suudad töökohta hoida? Kas saad koolis hakkama? Kas sul on lähisuhteid? Selliselt defineerib ühiskond puuet – töö ja arvete ning traditsioonilise elu püüniste kaudu.
Mida kauem ma oma ebakonventsionaalse vaimuga elan, seda enam olen veendunud, et see definitsioon vajab ümbervaatamist. Kui ma perioodile 2009‒2011 tagasi vaatan, siis väljastpoolt vaadates tundus mul kõik korras olevat. Pidasin tööl tähtaegadest kinni. Ei kaotanud töökohta. Küsisin isegi palgatõusu – edukalt. Maksin arved õigeaegselt ja jõudsin kokkulepitud kohtumistele. Sundisin ennast väljas käima. Käisin kohtingutel. Blogisin. Naeratasin, nagu oleks mul kõik korras.
Aga see polnud jätkusuutlik. Ma püsisin vaevu püsti.
Kui mul esimest korda puue diagnoositi, oli mu esmane reaktsioon: “Oh, aga te ju eksite! Ma pean tähtaegadest kinni ja maksan arved ära. See ei mõjuta mu tööd, mu kohustusi.“
Aga arst ei eksinud. Sest kuidas teisiti nimetada seda, kui täidad oma kohustusi, aga kümnekordse jõupingutusega keskmise inimesega võrreldes? Kui saad kõigisse kastidesse linnukese teha, sest sind on õpetatud mitte ebaõnnestuma, aga kogu aeg loodad, et ei ava järgmisel hommikul silmi?
Mina olin see, kes ei saanud aru. Puude definitsioon – mis kõlab, nagu mõõdetaks meid välise edu tunnuseid sisaldava nimekirja alusel – peletas mind eemale.
Ma tahaksin, et hindaksime selle definitsiooni ümber.
Sest enda tapmine linnukeste nimel pole tervislik. See ei tähenda puude puudumist. See on lihtsalt enda tapmine linnukeste nimel.
***
Iroonilisel kombel vastan ma 2020. aastal hoopis rohkem definitsioonile. Olen õppinud oma piire tundma ja seadma. Töötan osalise koormusega ja vähendan sageli tervise huvides töötunde. Teen kaugtööd ja mul on paindlik graafik. Mõnel päeval ei tõmba ma oma tehaolevate tööde nimekirjas mitte ühtegi asja maha. Lennukis kasutan varajase pardalemineku võimalust, et võõraste inimeste puudutused mind terveks päevaks hüpervalvsaks ei muudaks.
Teisisõnu, olen hakanud endale ruumi andma. Ruumi võtma. Lasknud lahti nimekirjast, mis (ekslikult) kuulutab: “Tal on kõik korras”.
Sest see nimekiri oli nagunii pettus.
Iroonia peitub selles, et kuigi ma vastan praegu puude definitsioonile paremini, tunnen ma end samal ajal paremini. Samas kui väliselt-on-kõik-korras-kastidesse linnukesi tõmmata üritades olin haige ja jäin üha haigemaks.
***
Juuli oli erivajaduste tähistamise (disability pride) kuu ‒ aeg, mil saame tunnistada ja tunnustada oma kehade ja meelte eripära. Aeg, mil võiksime end ümbritsevate inimeste seltsis mugavalt tundma hakata. Iseenda seltsis mugavalt tundma hakata.
Ja ma tahaksin, et see oleks aeg, mil seaksime kahtluse alla selle, kuidas me puuetest mõtleme. Kuidas me puuet defineerime. Kui tihedalt seome selle kapitalistliku eduga. Kuidas näeme seda väliste sümptomite või takistuste kogumina. Kuidas arvame, et kõikidesse kastidesse linnukeste tõmbamine tähendab, et me pole puudega.
Sest mina olen.
Kastikestega nimekiri ei diagnoosinud ega “ravinud” mind. Tõtt-öelda oli püüd iga hinna eest linnukesi tõmmata osa komplektist, mis mulle peaaegu hukatuslikuks sai.
Mind päästis teraapia ja väike koerake. Endasarnaste inimeste kogukond. Raamatud ja lood, loodus ja reisimine. Õppimine, kuidas isekas olla ja ruumi võtta. Ja tunnistamine, et ma tõepoolest vajan kohandusi. Et osalise koormuse, paindliku tööaja ja selleta, kuidas olen oma ebakonventsionaalse elu nüüdseks üles ehitanud, ei ole mul kõik korras.
Ma tahaksin, et puuet ei defineeritaks mitte selle kaudu, mida ma teha ei saa, vaid selle kaudu, mida ma teha ei saa ilma, et ennast kahjustaksin.
***
Kui mõtlen tagasi 2009. aastale, siis vististi oleksin tahtnud, et USA ühiskond oleks puuet teistmoodi näinud.
Oma diagnoosidega (toona depressioon ja ärevus, nüüd obsessiiv-kompulsiivne häire ja kompleksne posttraumaatiline stressihäire) küsisin endalt, kas ma sobitun sellesse pilti. Kogesin veidrat äraspidist petturi sündroomi. Mul ei ole ju asjad nii kehvasti, mõtlesin ma. Kas see kõik tõepoolest käib minu kohta?
Jah, ma tahtsin surra, aga kas depressioon tõepoolest käis minu kohta? Kõik, mis mu terapeut ütles, oli tõsi, aga ma ei käitunud ju nagu päriselt depressiivne inimene. Ma kujutasin ette, et see on hullem, teistmoodi. Suuresti sellepärast, et vaimne tervis on endiselt tabuteema. Inimestel on sellest endiselt totaalselt vale ettekujutus. Kui puuet raamatutes või telekas kujutatakse, põhineb see sageli stereotüüpidel ega näi tõepärane neile, keda peaks kujutatama (aga see on juba omaette teema.)
Küsin endalt, et kui ühiskond olnuks vaimse tervise teemal ausam ja puude suhtes vähem hinnanguline, siis kas see oleks asja kergemaks teinud. Kas oleksin varem tugigrupid üles leidnud. Kas oleksin palju varem teraapiasse läinud ja aastatepikkust ravimata sümptomite sasipundart lahti harutama hakanud.
Võib-olla.
Ma loodan, et mu jutt aitab inimestel puuet õige pisut teistmoodi nägema hakata. Sest see, kuidas me praegu seda teemat raamistame, ei tööta. Vähemalt minu jaoks mitte.
Gigi Griffis on vabakutseline sisuturundaja ja copywriter ning diginomaad. Suure osa viimasest aastast, sealhulgas “meie aja kummalisima kevade”, veetis ta koos elukaaslase ja koeraga Tallinnas. Äsja lõpetas ta oma teise romaani käsikirja – selleks on noorteromaan, mille tegevus toimub Eestis.
Artikkel ilmus algselt Gigi blogis, Edasi avaldab selle autori loal. Inglise keelest tõlkis Kristel Kont.