Ernst Enno (1875–1934) elust ja loomingust raamatu (“Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno”, 2000) kirjutanud Enno tütretütar Elin Toona on oma vanaisa igatsust lapsepõlve, mineviku ja vaimse vabaduse järele nimetanud “ängitsevaks igatsuseks”, lisades, et Enno pole mõistagi esimene ega viimane looja, kes seda tundnud. “Tema omapära on aga,” jätkab Toona, “et ta lõi sellest enesele eluaegse ammendamatu juhtmotiivi, mis eraldas teda kõikidest teistest unistajatest ja igatsejatest.”
Enno luulest leiame kaks luuletust, mille pealkirjaks ongi puhtalt, ilma täiendita “Igatsus”. Nõnda võime võtta neid ka igatsuse olemust määratlevate luuletustena. Esimene kahest “Igatsusest” ilmus 1910. aastal avaldatud kogus “Hallid laulud” ning see räägib karjapoisist, kes “luikab oma laulu / Palukmarjavarte süles” ning hüüab rändavate vete ääres “Vii mind ühes, vii mind ühes./ Kauge, meelitav kuma”. Enno eluajal ilmunud ühes viimastest avaldatud kogudest, kogus “Valge öö” (1920) (teine kogu on “Kadunud kodu”) leiame teise “Igatsuse”. Nende “Igatsuste” kõrval, mõistagi, on veel Enno üks kuulsamaid luuletusi “Kojuigatsus” (“Nüüd õitsvad kodus valged ristikheinad”), aga ka igatsust või selle objekti varieerivad luuletused “Igatseja kodu”, “Sügiseigatsus”, “Sääl igatsedes hilju”, “Igatsuse lill”, “Igatsuse laul”.
