Ärgates hommikul eriti varakult, näen, et Kaili on üleval. Küsin, et mis kell on ja kuuldes, et alles kuus, mõtlen isegi uinuda, aga seejärel meenub, et täna on „Edasi“ kolumni tähtaeg ja EASi projektil samuti ja ajan end voodis istukile. Aknast välja vaadates ei meenuta miski, et eilne ilmateade andis välja hoiatuse tormi eest. Tõusen ja annan Kailile teada, et lähen alla kirjutama. „Millest sa siis kirjutad?“ küsib Kaili, aga vastan, et ei tea isegi ja see on sulatõsi. Peast olen läbi lasknud mitmed teemad, üks kriitlisem kui teine, aga kas ma neid ka paberile panna tahan, kindel ma pole. „Teema on varia,“ kuulen Kailit ütlevat telemängust tuttava häälega. „Või loodus, või kultuur…“ jätkab Kaili. Muigan ja juba ma ukerdangi kitsast ja järsust vanausuliste arhitektuurile omasest trepist esimesele korrusele, et kohvikann tulele panna ja arvuti lahti lüüa.

Järvelt on päike tõusnud ja avan akna. Kannu veega täites, kuulen, et keegi krabistab laual, pööran pilgu ja näen laua peal julgeid varblaseid eilsed vahvleid ründamas. Küllap on aiakohvikust vahvlipuru ära söödud, aga isu pole veel täis saadud. Peletan siiski varblased tagasi õuepeale ja avan enesekindlalt arvuti, sest tean nüüd millest kirjutada – teema on loodus – kuulen  peas Eesti mängust tuttavaks saanud häält.

Kevadel polnud märkigi sellest, et kohe saabub looduse plahvatus. Talv oli küll soe, aga kuna kevadel ilm pigem vindus, siis tärkasid paljud taimed tavapärasest hiljemgi. Naabri-Niinal olid juba ammu peenrad valmis kaevatud, aga maha panna midagi ei saanud, sest öökülmad näpistasid teravalt isegi mais. Aga kui soe saabus, tärkas kõik sellisel kiirusel, et isegi muruniitmiseks oleks vaja läinud lausa mitut niidukit, et seda mingilgi määral kontrolli all hoida.

Esimesena tegi kasvurekordi keset õue kasvav rabarber. Kui me kaheksa aastat tagasi Peipsiveerele maja ostsime, vohas õuealal peamiselt põdrakanep koos naadi, nõgese ja ohakatega. Elurikkus on tore asi, aga kui tahta ise ka kõrvetava looduse vahel liikuda, tuleb paratamatult seda pisutki ohjeldada. Nii haarasingi tollal kuurialt vikati ja niitsin õueala puhtaks ja peale seda hakkasime jälgima, mis tagasi kasvab.

Ühe liivahunniku otsas upitas end välja rabarber. Arvasime, et varem või hiljem ta ise välja läheb, sest liivast vajalikke toitaineid ju ei saa, aga küllap rabarber kuulis seda ja kaheksa aastaga on temast saanud uhkeim taim meie aias. Sel aastal on ta lausa üleelusuurune ja seda märkavad muidugi ka galerii külalised. Millega te teda väetate? Kas see on selline hiid-sort? Issand, vaadake, rabarberivarred on sama jämedad, kui minu käed! Need on tavalised reaktsioonid džunglit meenutavat taime nähes ja vahel hakkab tekkima tunne, et rabarber varjutab isegi näituseprogrammi.

Aga õnneks on Jüri Arraku maali ette, küllap valvurina, end sisse seadnud, samuti hiigelmõõtu ristämblik ja see kooslus töötab lausa instagrami-magnetina, nii saab ka näitus, tänu loodusele vajaliku tähelepanu.

Linnud elutoas, on sel aastal igapäevane nähtus. Pääsukesi oleme välja ajanud saunalavalt ja riidekapistki ning varblased on toas kohe, kui aiakohvikust vahvlipuru otsa saab. Õhtused vahvlid, mida muidu viimastele külalistele või külalastele jagame, olemegi sel suvel värvulistele jätnud.

Ka külavahel on kuulda, et loodus tungib sel aastal tuppa nii ustest kui akendest. Välja on ilmunud lausa putukatehordid, mis paneb lausa kahtlema putukate kadumise teooriast. Voronja majas on pesa teinud nii vaablased, kui metsmesilased. Rebased pesitsevad vist lausa  iga mahajäetud hoone õuel, nii pole kohe üldse haruldane, näha noori rebaseid külateedel ringi jooksmas. Kitsed käivad järve ääres nagunii joomas. Naabri-Aino nägi ühel ööl põtra külatänaval jalutamas ja ilveste karjumist on samuti olnud öösiti juba kuulda, nii ei üllatu me enam, kui Niina räägib, et kohtas metsas kolme karupoega „nagu Šiškini maalil,“ täpsustab ta veel ja mõned päevad hiljem liigub külavahel uudis, et järve ääres olla nähtud karupere jälgi.

Vanemad külaelanikud teavad rääkida, et kord üheksa aasta jooksul tulebki selline rikkalik suvi, kus kõik vohab ja sügisel saab kaks korda suuremat saaki. Nooremad usuvad alternatiivsemaid teooriaid, et planeet maksab inimtegevuse eest meile koroonaviiruse ja sellele järgneva looduse pealetungiga kätte. Võimalik, et tegu on kliimamuutuste tulemusega, aga võib-olla on sel suvel juhuslikult sooja ja niiskuse tasakaal just selline, mis paneb taimed plahvatuslikult kasvama ja looduse vohama, kes teab? Või kui keegi teab, andke teada!

Kommunikatsioon, või õigemini selle puudumine Tartu teede-ehituse näitel, oli üks neist teemadest, millest tahtsin kirjutada, aga las kriitilisemad käsitlused  jäävad sügisesse, kui muretud suvemeeleolud on asendumas asisematega.

10.07, Varnja.