Raul Oreškin: see kolmas küsimus

Foto: Ahto Sooaru.

Voronja galerii suvehooaeg avaneb varsti ja nagu ikka, käivad sel ajal nii aias, majas kui ka paadikuuris ehitustööd ning kopsimine, saagimine ja igasugune muu krigin-kragin muutub avamise lähenedes aina tihedamaks. Ka maja ees peatub aina rohkem ja rohkem autosid, nagu oleksime äsjast isolatsiooni vaid unes kogenud.

Ootan kaameraga külalisi ja kui märkan aknast, et järjekordne auto on parkimas, tõttan neid vastu võtma. Autost väljub keskeas abielupaar ja kuna võttegrupi moodi nad välja ei näe, küsin: “Kas tulite Ainole külla?”

“Eeei… eei, me tulime galeriisse,” kuulen vastuseks.

“Oi, oi, galerii avame me alles 20. juunil, praegu pole küll siin midagi vaadata,” vuristan ette pähekulunud fraasi.

“Noh… kuidas nii, me tulime siia ekstra lausa Eesti teisest otsast,” saan vastuseks, aga kuna paadikuuris pole tõesti midagi veel näidata, kordan seda igaks juhuks uuesti ja küsin: “Kui kaugelt siis?”

“Saaremaalt pääsesime välja,” vastab paar justkui ühest suust. Korraks lähevad mul küll kõrvad kikki ja instinktiivselt tahaks juba käsi pesta, aga mõistan samal ajal, et ma ei saa ju lasta neid Saaremaale tagasi sõita, ilma et nad kasvõi Voronja aeda oleksid näinud.

Korrutan veel kolmandatki korda, et näitust veel üleval pole, aga mis seal siis ikka, tulge sirutage natuke jalga, jalutage aias ringi ja siin-seal võib mõnda kunstiteost ka kohata.

Koos külalistega aeda jalutades vastan kahele esimesele kohustuslikule küsimusele, et ei, me pole siitkandist pärit, juhuse tahtel jõudsime Peipsiveerele ning et jah, naabrid on meid väga hästi vastu võtnud. Tean juba, et kohe tuleb ka see kolmas küsimus, sest naabri-Tanja kõrged sibulapeenrad paistavadki juba ära.

“No öelge, mis värk siinkandis nende peenardega on, miks nad nii kõrged on?” kuulengi oodatud küsimust ja laskmata lauset lõpetada, käivitub minus üle talve varjusurmas elanud Sibulatee giid ja juba ma räägingi õhinal peenardest, naabritest, labidast ja mitmesaja aasta vanusest traditsioonist ning nähes, kuidas saarlased igat mu sõna lausa ahmivad, mõistan, et vahet pole, kui mitmele tuhandele külalisele me seda rääkinud oleme või kui mitu artiklit Peipsi sibulast ilmunud on, kõrgete sibulapeenarde lugu tahetakse ikka jälle kuulda, nagu vana head muinasjuttu. Saagu siis see minu poolt ka kirja pandud – riputan ehk artikli peale ilmumist Voronja aedagi, kuigi vaevalt see kolmanda küsimuse traditsiooni murrab.

Kõrgeid sibulapeenraid on Peipsil kaevatud juba mitusada aastat ja kõrgeid seepärast, et kevadel on maa siin niiske.

“Vot selle puuni tõusis vahel isegi vesi,” näitab naabri-Aino keset aeda kasvava õunapuu peale, kui aastaid tagasi tema käest sellesama küsimuse olime esitanud. “Ja sibulat ju vette ei istuta, ega see riis pole. Peenar tuleb üles tõsta, et saaks seemne varakult mulda panna,” selgitab Aino. Peenarde vahele peab omakorda ära mahtuma suve jooksul korjatud umbrohi. Nii kaob kevaditi Tanja peenarde vahele lausa ära, aga suve teisel poolel on juba täitsa näha, kui ta seal toimetab.

“Ja umbrohi hoiab niiskust,” lisab naabri-Niina, “kes siis suvel neid peenraid kasta jõudis, veetase langes, kaevud kuivasid tühjaks ja järvest ei jaksanud keegi kastmisvett tuua.” Umbrohi hoiab peenardes vajalikku niiskust ja kui sibulad saavad sügisel üles võetud, kaevatakse peenrad poole sammu võrra edasi – ehk umbrohi, mis suve jooksul kraavi ladustatakse, muutub järgmisel aastal sibulatele looduslikuks väetiseks. Kerge see töö just pole ja eks see on ka põhjus, miks traditsioonilist maaviljelusviisi hoiavad elus peamiselt põliselanikud, kes on lausa “sündinud labidas käes”, ja ega see kirjanduslik liialdus polegi – Peipsiveerel on tavaliselt iga pereliikme kohta labidas ning kohalikud ütlevad, et kui kevadel põllule ei tule, oled järelikult siit ilmast lahkunud.

Peipsi sibul on magus ja kibe korraga, see tuleneb sellest, et ta sisaldab palju suhkruid ning teisigi väärtuslikke aineid – eeterlikke õlisid, flavonoide, fütontsiide, saponiine, õun- ja sidrunhapet. Praadimise käigus väävliühendid kaovad ja tulemuseks jääb magus maitse.

Foto: Raul Oreškin.

Sibula jõudmiseks toidulauale kulub kolm aastat. Esimesel kevadel pannakse mulda seeme, millest kasvab sügiseks tippsibul ehk sevok. Teisel aastal istutatakse peenrasse juba sevok, millest kasvab suve jooksul seemnesibul. Kolmandal aastal läheb mulda seemnesibul ja alles siis kasvab sellest söögisibul ehk võborka.

Kui küsida naabritelt, mida head sibulast saab, teavad kõik kui ühest suust, et “Лук семь недуг лечит” (Sibul aitab seitsme tervisehäda korral), aga vene rahvasuu ütleb veel “Кто ест лук, того бог избавит от вечных мук” (Kes sibulat sööb, selle vanajumal päästab igavestest piinadest), ja just see võib olla tegelik põhjus, miks vanausuliste külades sibulakasvatus ja -sööminegi siiani au sees on.

Lahkudes ütleb Saare naine, et oodake natuke, mul ununes midagi autosse, ja tagasi aeda jõudes võtab seljatagant välja purgi, mille kingiks ulatab, “Tuulehaug, värske, eile tegime sisse.” Vaatan ringi, aga midagi kinkimisväärset ei leia ja ütlen lahkumiseks: “Te peate ikka sügisel tagasi tulema, siis on sibulad valmis ja me paneme teile purgi parimat Voronja sibulamoosi ka kõrvale.”

Raul Oreškin

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases „tARTu poe“ ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor. Loe artikleid (11)