Kas sa oskad teha vahet sellel, mida sa saad muuta ja mida mitte, ning siis vastavalt kas leppida olukorraga või korjata vapralt jalad kõhu alt välja ja hakata olusid muutma?
Leppimist olukorraga saab vaadelda mitme nurga alt. Kui me kõik lepiksime ainult olemasolevaga, siis progressi ju polekski. Rahulolematus lükkab tegudele. Kui poleks leppimatuid, oleksime siiani orjad. Aga ka ilma leppimisvõimeta oleksime hädas: see lükkaks meid perfektsionismi teele, kus olemasolev pole iialgi piisavalt hea, kus eesmärk on kättesaamatu kui horisont ja kus silmapiiri tabada ihates kukume probleemide otsa, mida kasvab juurde nagu muinasjutus raiumist ootavaid lohepäid – ühe võtad maha ja kolm kasvab asemele. Olukorraga on palju lihtsam leppida, kui sa tunnetad, et sul pole ressurssi enamaks. Meie kasutuses on meie ressursid: aeg, energia, raha, loovad mõtted.
Mis ma ikka unistan uhketest asjadest või luksuslikust töövabast elust, kui raha selleks üldse pole? Lihtsam on loobuda unistusest teha midagi põnevat, kui energiat pole. Palju kergem on oma olulistele suhetele käega lüüa, kui saad vabanduseks tuua, et aega ju pole. Inimesed jäävad olukordadesse sageli kinni just selle pärast, et neil pole ühtegi loovat mõtet, kuidas sellest võiks välja tulla.