Märkan oma töökoha ukse ees toidukullerit – teate ju küll neid woltijaid ja boltijaid. Mees on minuvanune, keskealine – justkui ebasobiv viriilsust ja nobedust eeldava ameti pidajale. Aga see on tõsi, tema nooruspäevad on möödas. Aastad on teda töödelnud, küllap on seal olnud nii rõõmu kui ka muret. Ma ei tea, kuidas ta eelmisest (majandus)kriisist läbi tuli, kuid nüüdses on ta rolliks toimetada kohale toidupakke. Püüan tabada ta pilku, kuid see on võimatu. Nokkmüts on sügavalt silmil ja selle taha ei ulatu ükski katse. Tunnen häbi.

Ma ei tea, kas see on minu häbi, et mul temast korraga kahju, isegi hale hakkas, või on see häbi, mida tema hoolega varjata püüab.

Muutused tabavad meid enamasti ootamatult. Me elame turvaliselt oma rutiinis, õhates aeg-ajalt millegi uue, teistsuguse, uuendusliku järele. Kui see aga saabub, siis tavaliselt mitte viisil, mis meile sobilik oleks. Majanduskriisist räägiti juba ammu, elu olevat liiga heaks läinud, kuid kes meist oleks osanud arvata, et selle vallandab üks kaugelt maalt pärit, loomalt inimesele üle hüpanud viirus? Lausa häbi tunnistada, kuid inimkond ei ole kuigivõrd valmis üllatusteks, isegi kui neid on ette ennustatud.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (62)