Hannes Kuhlbach. Kuller olude sunnil

Illustratsioon: Ander Avila.

Märkan enda töökoha ukse ees toidukullerit, teate ju küll neid “woltijaid ja boltijaid”. Mees on minuvanune, keskealine – justkui ebasobiv viriilsust ja nobedust eeldava ameti pidajale. Aga see on tõsi, tema nooruspäevad on möödas. Aastad on teda töödelnud, küllap on seal olnud nii rõõmu kui ka muret. Ma ei tea, kuidas ta eelmisest (majandus)kriisist läbi tuli, kuid nüüdses on ta rolliks toimetada kohale toidupakke. Püüan ta pilku tabada, kuid see on võimatu. Nokkmüts on sügavalt silmil ja selle taha ei ulatu ükski katse. Tunnen häbi.

Ma ei tea, kas see on minu häbi, et mul temast korraga kahju, isegi hale hakkas, või on see häbi, mida tema hoolega varjata püüab.

Muutused tabavad meid enamasti ootamatult. Me elame turvaliselt oma rutiinis, õhates aeg-ajalt millegi uue, teistsuguse, uuendusliku järele. Kui see aga saabub, siis tavaliselt mitte viisil, mis meile sobilik oleks. Majanduskriisist räägiti juba ammu, elu olevat liiga heaks läinud, kuid kes meist oleks osanud arvata, et selle vallandab üks kaugelt maalt pärit, loomalt inimesele üle hüpanud viirus. Lausa häbi tunnistada, kuid inimkond ei ole kuigivõrd valmis üllatusteks, isegi kui neid on ette ennustatud.

Seoses üleilmastumisega võrdub täna taoliste sündmuste levikiirus piltlikult ajaga, millega keskmine reisilennuk ühelt mandrilt teisele jõuab. Liblika tiivalöök võib lammutusefekti esile kutsuda reaalajas. Muidugi ei meeldi meile, teistpidi öeldes on ka psüühiliselt väga kurnav, mõtelda katastroofistsenaariumitele. Tegutseme siis, kui sündmus juba koduõuele on trüginud.

Tänaseks on selge, et majanduslik kahju ületab otse viirusest põhjustatud kahju suurusjärkude võrra. Kuidas me seda ei osanud ennustada… Nõuab julgust endale otsa vaadata ja tunnistada, et me ei taha ja ei suuda uskuda, et saavutatud heaolu võib kergelt haihtuda, et kaos on heaolu noorem vend.

Miks peaks heaoluriigis töötaval inimesel olema häbi, kui ta püüab jalgrattal mööda linna vändates mugavuse jätkuvusse oma panuse anda?

Ühiskondlik suhtumine

Esiteks on tegemist ühiskondliku suhtumise ja mudeliga, kus lugupeetud ja tulusad on valgekraelised ametid, nt jurist, ärikorraldaja, suhtekorraldaja jne. Lisaväärtuse loomise mudel on viimastel aastakümnetel hoolega kaldunud reaalselt virtuaalsele. Piltlikult öeldes ei ole niivõrd oluline, kes ja kus mingi toote valmis teeb, vaid hoopis see, kes sellele tootele tarbijat kõnetava pakendi, brändi ja turunduskampaania loob. Võite isegi arvata, kelle tunnitöö ja panus rohkem tasustatud saab.

Ületootmise ja toodete omavahelise armutu konkureerimise globaalmaailmas ei ole väärtuslik mitte toode per se, vaid selle kuvand tarbijaskonna meeles. Forbesi maailma väärtuslikumate brändide esikümnes on kõigest paar nn vana maailma äri, enamik liidreid on virtuaalruumi business’id. Seega prevaleerib tihti näivus sisu ees. Lihtne töö pole prestiižne, tema eest ei maksta just rohkem, kui minimaalselt peab.

Äriidee, tegevusmudel, distributsioonimudel prevaleerib inimtööjõu väärtuse üle. Enamik nn uutest äridest näib jälgivat olümpialoosungit “Kiiremini, kaugemale, kõrgemale”, kuid kaheldav on nn fair play säilimine. On selge, et tiheda konkurentsi tingimustes ei ole tarbija nõus sama toote eest eriti juurde maksma, pigem tahab ta sama hinna eest rohkem võimalusi, omadusi, hõlpsust toote kättesaamisel. Piltlikult öeldes, kui tarbija peaks maksma internetist tellitud 10-eurose Hiina vidina eest keskkondlikult õiglase, ütleme 10-eurose transpordikulu, jääks too ilmselt tellimata.

Uute teenuste pakkujad kipuvad võtma olulise osa oma kasumist nn reaalse teenuse osutajalt või toote valmistajalt. Toidu koju kättetoomise maksab kinni suuresti restoran ehk reaalse toote pakkuja. Võimalik, et sellises ärimasinas mutrikeseks olemine ongi häbiväärne.

Küsimus on töötaja sisemistes väärtustes ning ka selles, kas ta üldse antud töö juures nendele mõtleb, neile toetub. Näiteks teatud “meelelahutusteenuse osutajad” ekspluateerivad selgelt sõltuvusmudelit, mis iga inimolendi ajusse on sisse ehitatud, ning mille põhistumisel on ka “kliendilojaalsus” midagi sellist, millest tarbija enam ise vabaneda ei suuda. Kõik antud ettevõtte jaoks töötajad peavad omamoodi toetama selle äriideed või siis enda meelerahu jaoks väärtushinnangud sisemiselt blokeerima. Toit on n-ö füsioloogiline sõltuvus, milleta inimene kui bioloogiline olend elus ei püsi, tellimisvõimaluste rohkus aga pigem virtuaalne hüve, lisaboonus, mille eest maksta võiks muidugi… keegi teine.

Sotsiaalne väärtus 

Teiseks ei ole inimene mitte kainelt kalkuleeriv, omakasu maksimeeriv majandusagent, vaid tundeline sotsiaalne loom. Töö “sotsiaalne väärtus” võib vahel isegi üles kaaluda selle eest saadava tasu, nt paljud ühiskondlike või heategevusorganisatsioonide ametid on mittetasulised, kuid toovad sisse hoopis muud kapitali. Kui on võimalik mingi taolise töö eest raha mitte küsida, siis on see tegu avalikkuse jaoks kindlasti üllas, näiteks EOK president avalikustab oma palgakasinuse kui moraalse hüve. Teisalt on kõigile tuntud vanasõna “raha ei haise”, mille algupära ulatub Rooma aega ja tööni, mida tänapäeval tunneme purgimisteenusena. Sibi töö oli ühiskondlikult alamal astmel, kuid selle eest tasuti hästi.

Teatud määral on materiaalne kapital (tasu saadava töö eest) ja sotsiaalne prestiiž (võrdlus teiste inimestega) alati teineteisega seotud.

See seos pole kindlasti lineaarne, iga inimene vaatab ja näeb raha/maine suhet muidugi oma perspektiivist. Meenub hiljutine maale appi tõttava inimese tõdemus, et Eesti maasikad peame ikka ise aitama põllult ära korjata, sest vastasel juhul peavad meie maiasmokad sel suvel leppima ainult Kreeka või Poola omadega. Selle eest saadav tasu peaks siiski ka Eesti-siseses võrdluses põhjendatav olema.

Minapilt

Kolmandaks on meis kõigis mehhanism, mis võrdleb eneseideaali ja tegeliku olukorra, reaalse rollisoorituse suhet. Pilt endast areneb elu jooksul välja paljude samastumiste kaudu, kus me esialgu üsnagi mehaaniliselt, hiljem juba paindlikumalt otsekui neelame ja sulatame endasse erinevate inimeste omadusi.

Igal lapsel on oma kangelased, kellega sarnaneda, kes parasjagu kõnetavad teda enim. Välistel sündmustel ja ühiskondlikel väärtustel on siinkohal oluline mõju – peale kaksiktornide langemist New Yorgis soovis terve põlvkond poisse saada tuletõrjujaks-kangelaseks.

Eeskujud võivad olla positiivsed, aga ka negatiivsed. Esimese õpetajaga saadud hea kogemus võib inimese endagi suunata hiljem õpetajakutset valima, kuid võib minna ka vastupidi, kui kogemus on halb. Riigikorralduse ja majandussüsteemide korduvad ja traumeerivad muutused viimase saja aasta jooksul on meid korduvalt sundinud väärtushinnanguid korrigeerima. Väidan, et Eestis ei ole põlvkondadepikkust ja -ülest teeninduskultuuri keskkonda.

Nõukogude ajal oli teenindustöötaja imetletud ja samas vihatud, kuna tal oli privilegeeritud juurdepääs nn defitsiidile.

Sellest terminist, mis tähendas otsesõnu, et alati on elementaarselt häid asju puudu, sai omalaadne tunnussõna, mille tähendust teadsid kõik, imikust raugani. Teenindustöötaja, olgu müüja, restorani šveitser või keegi kolmas, oli tavainimese jaoks lähim jaotusahela ots, kellega tuli läbi saada ja mis seal salata, kellele pidi ikka viieka vaikselt tasku pistma, et üldse midagi osta õnnestuks või õhtul restorani pääseks. Kelner teenis kordades rohkem kui haritlane, lihtne ja raske töö oli riiklikult tunnustatud ja tasustatud, nõukogude süsteem fetišeeris naistraktoriste ja meeskaevureid. Müüdiloome töötas selles suunas, kus tööjõudu ja musklirammu oli tarvis.

Täna teevad järjest suurema osa raskest ja nürist tööst masinad, robotid. See tendents kasvab. Butler’i amet jääb unustusse, kattub tolmuga ja meenutab peamiselt ebavõrdsust, klassiühiskonda. Hiljuti (enne eriolukorda!) Austrias käies torkas silma, et kohvikutes olid valdavalt meesteenindajad vanuses 40+ ning silmanähtavalt olid nad rahul ja enesekindlad. Nende samastumine oma töise rolliga oli ilmselt positiivne ja väärtustunnet toetav.

Jalgrattakullerid meenutavad mulle jalgade-kätega reklaami edastavaid termokarpe, kes igapäevaselt ilma trotsides järgmise toas mõnuleva ülemklassist nautleja ukseni peavad jõudma, sadagu lund või paistku päike.

Iga inimene on ühiskonnas käivitunud muutustest puudutatud, otse või kaude. Vanad ärimudelid ja nende esindajad kaovad vaikselt ajalukku, nii on see ikka olnud. Igaüks peab ka enda sees suutma kohaneda uuega, vahel ongi  muutused drastilisemad. Ma ei usu, et too kuller on seda tööd teinud noorusest saadik, vastavaid ettevõtteid ja teenuseidki polnud veel hiljaaegu. Seega on ta haaranud või sunnitud olnud haarama võimalusest, mida olukord pakub. Kuller olude sunnil, kui soovite. Pean oluliseks, et inimene siiski töötegemise harjumuse ja kohustuse alal hoiab, selmet igakuisest napist (riigi)toetusest kuidagi eluleda.

Oma töö eest palka saada on midagi nii olulist, mis kuulub eneseväärikuse vundamenti. Puhtalt töö olemasolu ja sellest sõltuv enesehinnang on tuntav ja tunnustatud vaktsiin meeleheite ja käegalöömise vastu.

Niisiis jääb lõpuks küsida: kas toidukuller on tööinimene või jalgrattaga ühendatud vormirõivais robot? Vastavalt selle küsimuse vastusele saame ka sisemise juhendi, kellena näha nokkmütsis meest ning püüda mõista, kellena ta näeb ennast. Häbi on pahatihti valehäbi.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (48)