Mõnikord on tunne, et inimesed vajavad oma mõttemaailma asendusteemasid. Mul on viimasel nädalal olnud nii kiire aeg, et pole väga jälginud, mis Eesti meedias ja internetist toimub. Aga silmanurgast olen tähele pannud, et jauratakse rassismi üle.

Lauljad riburadapidi kummaliselt vabandavad oma Näosaate etteastete eest ja kultuuriteadlased kirjutavad Facebooki pikki targutavaid kommentaare blackface‘imisest näitlejate postitustele, kes julgevad arvata, et selline vabandamine on jabur. Loomulikult kirjutatakse ka tekste sellest ja vastutekste, et kas ajuvaba politseivägivalla tõttu tapetud George Floyd on kangelane. Ameerikas toimuv on hetkel nii mõistmatu, et mina ei oska Ameerikast midagi kirjutada. Arulage politseivägivald on liigne olenemata riigi arengu tasemest.

Aga kui Eesti meedias ja sotsiaalmeedias oma asiste toimetuste tõttu kaasa ei löö, siis kõik see tekst ja arvamused, mida inimesed suurtel globaalsetel teemadel muudkui internetiavarustesse paiskavad, tundub rohkem kui üleliigne, tundub rohkem kui kauge, tundub rohkem kui lihtsalt asendustegevus. Inimesed, kehastage teatris ja estraadilaval inimesi nii, nagu te õigeks peate, ja oma vaateid maailmale võib loomulikult muuta, aga ärge jumala eest pidevalt oma tegude eest vabandage. Ärge olge nõnda nõrgad. Väärtustage inimlikkust ja ukrainlaste töökust, Aasia kööki ja ameeriklaste Coca-Colat, aafriklaste tantsu ja eestlaste oskust elada kasinalt. Kõik on inimesed ja ole lihtsalt hea.

Aga mida ma siis tegin?

Nädala esimeses pooles päästsin elusid. Nimelt olin üksi maal ja oli väga kuiv ning meie uued 1250 maasikataime kippusid kuivama ning jääma kängu peenrakatte alla. Mina olen loomade inimene, loomulikult meeldivad mulle ka taimed ja meie potipõllumajandus, aga eelkõige meeldivad mulle elusolendid. Täpselt selle teema üle ma oma mõttemaailmas jaurasin, kui hilisõhtuti kastekannuga maasikaid kastsin ning neid katte alt välja tärkama upitasin. Mõtlesin, et kas nad on elus. Kas need maasikad on beebid või imikud, kes on intensiivraviosakonnas? Ma tahtsin neid taimi päästa eelkõige põhimõtte pärast, et kui nad juba kord on ostetud ja maha istutatud, siis oleks jabur lasta neil surra. Öeldakse küll, et maasikas on nagu umbrohi, aga ka umbrohi vajab korralikku starti.

Pea kõik noored maasikad said päästetud ning nädala teine pool tõi ka vihma. Nüüd kasvab põllul kõik, eriti hästi tärkab umbrohi. Täna on vaja kindlasti raudrehaga veidi me varajast Solisti kartulit mullata, siis tuleb sel aastal mõnus kartulisaak. Jube hea on ju juba jaanipäeval oma värsket kartulit vitsutada.

Kuidas taevas otsa saab? Me vanem tütar, 3-aastane Anna küsib autos erinevaid küsimusi asjade kohta, mida ta näeb. Neile küsimustele on teinekord väga raske vastata, sest need on nii suured, aga samas nii olulised.

Eile sõitsime perega näiteks õunapuude õisi vaatama. Siidrikoda asub Otepää ligidal ja seal on vägevad õunaaiad, mis kõik korraga praegu õitsevad. See on ilus ja võimas vaatepilt.

Milline mõnu on pista nina õie sisse nagu mesimumm.

Loomulikult on ilus ja võimas ning läbimõeldud ka Siidrikoja uus hoone, mida pererahvas meile heasüdamlikult tutvustas. See on väga suur asi, kui Eesi maakohas käivitatakse midagi nii suurt ning selle juures on olulised pererahva karakterid ning oskus teema avada. Eesti vajab selliseid tegusaid inimesi, kel on suurem vaade ning ka eesmärk teha elus midagi koos perekonnaga ära. Kui ainult oleks selliseid inimesi Eestis rohkem.

Mis veel toimub? Kitsetalled on kasvanud piisavalt suureks, et minna uude koju. Võid julgelt võtta endale paar tükki ligi. Aga kitsede pidamise alustamise otsus peaks olema läbimõeldud, mitte lihtsalt emotsiooni pealt loomad tagahoovi. Samas, kui kõik inimesed kõik asjad liialt läbi mõtleks, siis jääks palju olemata, nähtavasti poleks ka meie pere viis aastat tagasi võtnud oma esimesi kitsetallesid.

Rohkelt plaane Sinu ellu, mis Sa ära teed. Ole tärkav juunilõhn.