Annika Laats: joovastuse kiituseks

Foto: Shutterstock.com

“Rahu, töö ja kainus olgu Eesti kroon, vennaarmu suurus tema võimu troon!’’ Just niisuguse Aleksander Leopold Raudkepi sõnastatud palvega pöördume me vähemalt paaril korral aastas Looja poole, lauldes Juhan Aaviku viisil “Hoia, Jumal, Eestit”. Sellistena tahame me, eestlased, endid kujutleda – rahulike, töökate ja kainetena. Sellistena vastandame me end põhjamaa rahvana tuisupeadest lõunaeurooplastele ega kiirusta nendega ühist laenukoormat kandma, sest nemad ei ole nii rahulikud, töökad ja kained kui meie. Tühja sest vennaarmust.

Esimest kristlikku nelipüha ehk maakeeli suvistepüha kirjeldav piiblitekst näib kirjeldavat pigem just selliseid lõunamaist tüüpi inimesi. Kui loo alguses on nad nõutud ja murelikud, siis õige pea puudutab Jumala Vaim neid nõnda vägevalt, et kaine meel näib neid maha jätvat. Meeleolu on sedavõrd ülev, et kõrvalseisjad kahtlustavad neid alkoholijoobes.

Neid haarab kaasa miski, mis on suurem kui nad ise – miski sõnulseletamatu, argikogemusest sedavõrd erinev, et seda saab kirjeldada vaid sümbolite keeles. Taevastest tuli nagu tugev tuuleiil ja nad nägid otsekui tuleleeke laskumas iga üksiku peale nende seast. Nii kirjeldatakse kirjeldamatult võimast. Nõnda meenutame oma armumise hetke, lapse sündi või haruldast loodusnähtust, mis meid lummab ja liigutab. Nad vaimustusid, sest neid täitis Vaimu vägi.

Kujutleda Jumalat eemalseisva, passiivse statisti, seniilse, ükskõikse olendina on lihtsalt rumal. Ta on vägi, kreeka keeles δύναμις. Dynamis nagu dünamo või dünamiit, dynamis nagu dünaamika – see, mis on liikuv, täis aktiivsust ja elu. Õieti on see hirmutav, sest see vägi ei allu meile. Me tahaks kõike kontrollida – eelkõige enda elu, aga miks mitte ka teiste oma. Tahaks tegutseda oma plaanide kohaselt, hoida ohje oma pihus ja olla oma elu peremehed. Me tahame hoida oma autonoomiat, mitte kaotada enesevalitsust. Aga Tema on vägi, keda pole võimalik hallata.

Võib-olla on see üks põhjus, miks isegi kristlikus kirikus on Jumala Vaimust suhteliselt vähe juttu ning nelipühapäev taandatakse viisakas-pidulikuks kiriku sünnipäevaks, rahvasuus suvistepühaks. Nelipüha on püütud ära taltsutada. Sest kui me sügavuti vaatame, siis näeme, et ses päevas on kontrollimatut väge, tormi ja tuld. Selles on agiilsust, prognoosimatust, vaimustust, koguni joobumust.

Igasuguse maise institutsiooni, sealhulgas kiriku jaoks on see üpris ebamugav olukord. On keeruline olukorda ohjata, kui sa ei tea, mida Vaim järgmisena ette võtab. Vulkaanist on targem eemale hoida. Tunduvalt turvalisem on hoida pihus üht raamatut ja öelda, et kõik ongi täpselt nõnda, nagu sinna kunagi kirja pandi, ja miski ei muutu ega tohigi muutuda. Ükski täht või koma ei või paigast liikuda – pühakirjas on kõik fikseeritud ning see on norm. Norm, mille alusel juhtida ja valitseda inimest ning ilmaelu.

See ei ole ainult kiriku kui maise institutsiooni häda. See on meie kõigi häda, sest staatilist Jumalat on lihtsam taluda kui suveräänset, spontaanset väge. Tõsi küll, staatiline võib olla igav, aga… eks me tahagi ju olla töised ja kained. Jumalat tahaks oma ellu vaid veidi, väikeste annustena – killuke ehk pühadeks ja teine õnnistamiseks, nii kindluse mõttes. Mõnd harrast tunnet võiks ka vahel kogeda. “Ega ma mingi usklik pole,” ütlevad isegi paljud ristitud koguduseliikmed. Usun midagi ja natuke. Ohje tahaks aga kindlalt oma pihus hoida – tahaks elada kainelt ja kindla peale välja minnes.

Kas kainus on tingimata voorus ning joovastus pahe? Mis on elu ilma rõõmujoovastuse või vaimustuseta? Mis on elu, kui selles poleks selliseid õnnestavaid kogemusi, mis lubavad unustada, et me ei oska lennata? Hetki, mis lasevad aimata, et kõik on võimalik  neile, kes Jumalat usuvad.

Muidugi on igal rahvusel oma temperament. Ent eestlane ei pea saama itaallaseks, et vaimustuda. Rõõm ei ole kinni rahvuses, nii nagu armastus ei küsi temperamenti. Igaüks võib olla rõõmust tabatud ja kaasa haaratud, olgu väljendusviisid kuitahes erinevad.

Sellega ei taha ma kaugeltki väita, nagu saaks Jumala ligidust mõõta meie positiivsete emotsioonide hulga järgi. Nõue tunda end lakkamatult rõõmsana on armutu. Pimedates päevades võib Jumal olla erilisel kombel ligi. Ta on see, kes tuleb kaasa ka meie sügavustesse. Ta on meiega ka siis, kui me ei mäletagi, mis on rõõm.

Ühes mu armsaimas psalmis küsib inimene: “Kuhu ma võiksin minna su Vaimu eest? Ja kuhu ma põgeneksin su palge eest? Kui ma astuksin taevasse, siis oled sina seal; kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal! … Ja kui ma ütleksin “Katku mind pimedus ja valgus mu ümber saagu ööks!”, siis pimedus ei oleks pime sinu ees, vaid öö oleks nagu päev, pimedus oleks otsekui valgus” (Ps 139). Neil puhkudel on Ta meile kui kalju, mis ei lase meil langeda, ning nagu kotkas, kelle tiibade all me leiame varju.

Inimene on loodud vaimustuma ehk elama ühenduses Vaimuga, joovastuma ilust ja armastusest, sellest, mis on meist suurem.

See võib meid haarata teaduses, muusikas, kunstis ja poeesias. See paneb ennastunustavalt kaasa elama ja kaasa mõtlema. See laseb meil kogeda ühteaegu alandlikkust ja ülendust, sest me tohime taibata, kui väikesed me oleme oma püüus kõike hallata, ja kui suur on Tema, kes on elu ja olemine.

Kui ses osas laiub meie elus tühik, kui me seda lapselikku imestamist endale ei luba, sest oleme kogu aeg kained ja kalkuleerivad, kui me millestki ei vaimustu ning isegi teadmisi ja ilu vaid mõõdame ja tarbime, siis…. kas pole me mitte vaimupuudega inimesed? Ning kas pole see üks tõeliselt haletsusväärne seisund, millega võrreldes intellektipuue on vaat et õnnistus?

Milline sõnademäng, ühteaegu loogiline ja irooniline, et sõna spiritus – vaim – on võtnud koha sisse ka seal, kus räägitakse piiritusest. Ehk on joobeseisundi otsimine üks neist püüetest korvata selle tõelise vaimustuse – eluvaimustuse – puudumist? Eks või see otsapidi olla eneseunustuse otsimine sellele, kes küll igatseb, ent ei koge seda, mis oleks nii suur ja kaunis, et haaraks kaasa ning laseks vaimustuda ja ennastunustavalt pühenduda?

Aga mis saame me teha, kui Jumal oma suveräänsuses laseb oma Vaimul puhuda nagu tuulel: mõnda see puudutab ja mõnest läheb kaarega mööda? Isegi tol esimesel kristlaste nelipühapäeval ei saanud kõik Ta vaimust osa. Mõnigi leidis, et see on üks hullumeelne jamps, ega taibanud, millest ta nii napilt ilma jäi.

Tuul on tuul ja Jumal on Jumal kogu oma suveräänsuses. Me ei saa Teda painutada. Aga me saame painutada iseennast ning taanduda pretensioonist olla ise oma elu jumalaks. Seda püüdes me tegelikult juba palumegi Teda, et Tema võtaks meilt üle selle koha, mis kuulub tõega Talle, ja täidaks meid siis kõige heaga – et Ta vaimustaks ja elustaks meid.

See ei tähenda arutut rõõmu ning mõttelagedust. Jumala Vaim on ühtlasi ka tarkuse ja taipamise Vaim. Kes kahtleb, võib veel kord vaadata Marju Lepajõest vändatud filmi “Päevade sõnad” ning kogeda tema vaimustust tõest ja tarkusest. Meil ei tule loobuda oma kriitilisest mõistusest, vastupidi, see selgineb ja teravdub veelgi.

Ning igaüks meist võib olla “pill, läbi mille võrratuid viise vilistab Jumala tuul: hoia, küll siis hoitakse sind” (Doris Kareva).

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (33)