Kõige meeldejäävama elamuse saavad Istanbulist need, kes seavad sammud turismipiirkondadest väljapoole.

Sarnaselt teiste riikidega on siingi turistidele tekkinud oma mull, milles nad harilike Istanbuli elanike argieluga kokku ei puutu. Aga mida on väärt ühe riigi külastus, kui selle inimestega ei tutvu, nendega nalja ei viska, lapsepõlvelugusid ei vaheta või poliitikuid ei kiru? Eriti nüüd, kui Türgi maine Euroopas on praeguse valitsuse tõttu tublisti räsida saanud, tunnevad paljud vajadust välismaalastega oma pettumust jagada. Ja neil on õigus – võimud tegutsevad omasoodu, aga Istanbuli elanike muhedus, külalislahkus ning jutukus ei ole vähenenud, linna maitsete ja emotsioonide külluslikkus pole kadunud.

Pakun siin loos tavapärastele Sultanahmeti vaatamisväärsustele ja tuntud turismiobjektidele pisut alternatiivi. Miks mitte mahutada oma paaripäevase reisi sisse paar ehedat kogemust, mis kujutaks vaheldust üldtuntud turismimagnetitele?

Vaata inimest!

Istanbuli elanikkond on tõeline sigrimigri. Tänapäeval on see linn Türgi-sisese töörände tähtsaim sihtpunkt. Nii on teatud linnaosad asustatud inimestega Türgi Musta mere rannikult, mujal elab Konya, Kayseri ja Kesk-Anatoolia rahvas, siis aga kurdid, kes on jaotunud vastavalt päritolupiirkonnale, teisal hoopis idakristlased, alaviidid või ultrakonservatiivsed sunniidid. Kõik koonduvad kantidesse, kus juba tuttavad ees, mis teeb Istanbuli demograafilise palge isemoodi mosaiikseks, kuna kombed – isegi riietus – on suure riigi eri regioonides kaunikesti erinevad. Kuid see pole kõik.

Aegade algusest on Konstantinoopol, hilisem Istanbul, vastu võtnud terveid rahvamasse kaugelt väljastpoolt Türgi Vabariigi nüüdispiire. Kodu on leidnud sajad tuhanded keskajal mujalt Euroopast saabunud kaupmehed; Bütsantsist jäänud kreeklased ja armeenlased; juudid, kes 15. sajandil Euroopast tagakiusamise eest pagesid; poolakad; bolševike revolutsiooni eest Venemaalt põgenenud (nende hulgas ka eestlasi); natsismi eest põgenenud juudid; nn kreeka moslemid, kes leidsid end esimese maailmasõja järel Kreekale loovutatud aladelt; islamirevolutsiooni eest varju otsivad iraanlased; Balkani moslemid tänapäeva Bosniast ja Albaaniast ning Bulgaaria moslemid, kes pagesid alles 80ndatel repressiivsete võimude eest; iraaklased, süürlased, afgaanid, pakistanlased jne. Nimekiri on lõputu, kuid mis peamine – kõik need inimesed on jätnud sellele linnale oma jälje, sealhulgas muidugi toidukultuurile.

Aksaray

Niisiis oleks neil, kes Lähis-Itta sõita pelgavad, ehk huvitav tutvust teha palestiina, süüria, iraani ja pakistani toidukultuuriga hoopis turvalises Istanbulis. Siis võib Sultanahmetist suuna võtta ajaloolise poolsaare keskmesse, Aksaray linnaossa nn Väikesesse Araabiasse ja sukelduda otse araabia toidukultuuri imelistesse nüanssidesse.

Näiteks Gazze Felafili on Palestiina falafeliauk, kus särisevast õlist väljub ehe falafel koos lisanditega – midagi, mille korralikku valmistamist, nagu araablased huumoriga väidavad, ei ole türklased suutnud kogu ühise Osmani ajaloo jooksul selgeks õppida. Paljude eelroogade hulgast on Aksaray söögikohtade hummus just see õige hummus.

Sama on Süüria eri regioonide söögiga: otsige näiteks üles Aleppost pärit omanikele, vanale ja väärikale perele kuuluv lihtne, aga populaarne Salloura Oğlu, kus lisaks parimale Aleppo söögile viivad kohapeal valmistatud maiustused keele alla. See pere oli kuulus Aleppos, peale Süüriast pagemist aga Istanbulis.

Olen Süüria köögi suur sõber, kuid hooajalistest toitudest on minu jaoks kõige eksootilisemad olnud kõrbetrühvlitest toidud: see väärtuslik seen kasvab kõrbealadel äikesevihmade perioodidel ning vilunud silm avastab neid väikese mügariku järgi liivapinnal.

Heal aastal tuuakse seeni Istanbuli ja siis on seenesõpradel pidu: mitmed seened on rusikasuurused ning kõrbetrühvlite maitse, näiteks pajaroas koos loomalihaga, on päris erakordne. Või proovitagu samal tänaval Afganistani, Iraagi ja muid kööke – see kant on gurmaanidele loodud. Silmas peab pidama, et alkoholi söögi kõrvale enamasti ei saa, küll aga võib peale sööki mõnusalt mõne kurdide peetava kohviku patjadele külili heita, lasta valmis panna hea vesipiip ning teed juua ja mõnusalt inimesi vaatlema asuda.

Kadıköy

Teisel pool Bosporuse lahte Aasia maailmajaos, Kadıköy praamisadamast jalutuskäigu kaugusel, leiab eest täiesti teise meeleolu.

Siin asub näiteks uhke, Osmanite impeeriumi lagunemise eel valminud rongijaam Haydarpaşa Garı, mis enamasti turistide marsruudilt teenimatult kõrvale jääb. Jaam, kust Anatooliasse ning sellest kaugemale Bagdadi, Damaskusse või Mekasse on teele asunud miljonid reisijad, sealhulgas kuulsal Idaekspressi luksusrongil, on tegevuskohta pakkunud kümnetele Türgi kultusfilmidele.

Et mõnusat õhtut veeta, võib endale laua reserveerida majesteetlikus jaamahoones asuvas kõrtsus ehk meyhane’s, mis kannab kreekapärast nime Mythos ja kus käivad aega veetmas kohalikud türklased, nende hulgas intellektuaalid ja meelelahutuse koorekiht. Värviliste Osmani-päraste keraamiliste plaatidega kaunistatud sammastel ja seintel ripuvad kuulsuste portreed, kes on kõik kas kohapeal käinud või filmides kõrtsustseenides üles astunud või niisama armastatud. Lauad on meze-valiku all lookas – alates adrust, pipra või viinamarjalehe dolma’st kuni baklažaaniroogade, kitsejuustu ja kalaroogadeni – siit leiab alkoholi kõrvale kümneid suupisteid.

Nädalavahetustel toimuvad Mythoses teinekord tõeliselt emotsionaalsed olengud: kohalike muusikute trio mängib trummi, Türgi kandle ja kimeda puhkpilli zurna’ga sentimentaalseid rahvaviise, mis rakı-uimas kohalikud esmalt nukraks, pärast aga ülekeevalt vallatuks muudab. Haruldased pole hetked, mil seltskond peeneid rullisoengutega türgi vanadaame laua tagant püsti tõusevad ja, lõug uhkelt püsti, õlgu nõksutades ja kuldsõrmustes maniküüritud sõrmi nipsutades, üksteisele armastavalt silma vaadates ja laua ümber tantsides valjul häälel ülemeelikult kaasa laulavad, nagu oleks lõvipiimaks kutsutud jook nad 40 aastat nooremaks teinud.

Meeleolu on nakatav ja siis tunnedki, kuidas inimesed, kelle tulevik on etteaimamatu, sest ei saa usaldada ei riigikorda ega rahu püsimajäämist, oskavad pidutseda, nii et maa on must ja homset polekski, aina püsides ülevas hetkes.

Tuntuim ja armastatuim Mythose sõber on legendaarne türgi lauljanna Sezen Aksu, keda türklased armastavad siira ja raugematu andumusega, nagu meie Anne Veskit või venelased Alla Pugatšovat. Sezen Aksu Mythosele ja rakı-joomisele pühendatud laul “Yeni ve Yeni Kalanlar” on Mythose igaõhtuses repertuaaris.

Balat ja Fener

Üle ega ümber ei saa Istanbuli ühest viimase aja kuulsaimast linnaosast Balatist, millest on välja kujunenud Türgi seebiseriaalide võttepaik. Kuid mitte ainult, kaadreid Balatis asuvast Fenerist, endise rikka kreeka kogukonna asumist, näeb paljudes Hollywoodi filmides, näiteks Bondi-filmides ja “Charlie inglites”. See pole ime, künklikud kitsad kivisillutisega tänavad, mille majade vahele koduperenaised pühapäeviti pesu riputavad, murenevad ja värvilised fassaadid, armsad kohvikud, kus igal laual magab kass – see on üks igavesti fotogeeniline paik.

Feneriga ja üldse Balatiga on toimumas see, mis juhtus Kalamaja ja Kopliga 15 aastat tagasi: ohtlik ja hooletusse jäetud piirkond on muutunud kunstnike, intellektuaalide, antiigimüüjate ja arhitektuurihuviliste lemmikkohaks, mille vanu väärikaid maju agaralt renoveeritakse ning kinnisvarahinnad teevad hüppeid.

Feneri ja Balati käänuliste tänavate vahele mahuvad kirikud, mošeed ja sünagoogid. Siin asub Istanbuli vanim järjepanu töötav kristlik pühamu, Mongolite Püha Maarja kirik. Feneris paikneb õigeusu kiriku Konstantinoopoli patriarhaat, kust juhitakse terve maailma sadade miljonite õigeusklike usuelu. Käin isegi Patriarhaadi Püha Jüri kirikus suuremaid usupühi tähistamas; neist olulisim on 6. jaanuari protsessioon kirikust Kuldsarve lahe kaldale, millelt patriarh Bartholomeos viskab jäisesse vette risti, paatides oodanud usklikud hüppavad paarikraadisesse vette ja ujuvad võidu, kes risti kõige enne kätte saab.

Jah, Istanbul on sild kontinentide, inimeste ja uskude vahel. Kuna Istanbul on ka üks maailma tuntumaid meditsiiniturismi sihtkohti, siis ei teeks paha siin mõelda soodsale ja väga kvaliteetsele hambaravile: võib-olla vajate hoopis silda hammaste vahele?

Hille Hanso

Hille Hanso on Türgi ja Lähis-Ida välis- ja kaitsepoliitika kommentaator ja analüütik, vabakutseline teleprodutsent, ajakirjanik ja inimõiguslane. Muuhulgas uurib ja kajastab ta aktivismi ja inimõiguste olukorda üle ilma. Hansol on magistrikraad Lähis-Ida uuringutest Istanbulis, kus ta ka suurema osa ajast elab. Loe artikleid (13)