Annika Laats: tõe kriteeriumiks on armastus

Tõde ja armastus ei ole nagu ühe vorsti kaks otsa. Nad ei ole isegi mitte ühe mündi kaks poolt. Nad on kui Möbiuse leht, millel on ainult üks külg ja üks serv. Sa liigud seda mööda ega märka, millal läheb tõde üle armastuseks ja armastus üle tõeks. Ei saagi märgata, sest nad on viimselt üks ja seesama.

Ütlus, et igaühel on oma tõde, on muutunud käibefraasiks. Räägitakse tõdedest, mis võivad eksisteerida kõrvuti, ja vastukäivatest tõdedest, mille pärast lüüakse lahinguid. Olen hämmingus ega mõista.

Kui maailmas oleks palju tõdesid, siis kaotaks sõna “tõde’” oma tähenduse. Tõde on see, mis päriselt on, ning seda, mis päriselt on, ei saa olla mustmiljon varianti.

Hoopis teine asi on nentida, et me saame tõest erinevalt aru. Meil on erinevad elukogemused, arusaamad ja nägemused. Meie maailmavaated on erinevad, sest igaüks vaatab maailma oma vaatepunktist ning kirjeldab asju nõnda, nagu tema neid oma punktis olles näeb. Eri nurga alt vaadatuna, erinevate kogemuste pinnalt kirjeldatuna näibki tõde erinev. Aga üheski neis vaatepunktis ei näe me täit tõde. Me õpime ja püüame tõde mõista ning aeg-ajalt antakse meile seda taibata. Aga see taipamine on alati hägune ning moonutatud. Me ei ole võimelised tõde täielikult hoomama. Me haarame vaid fragmente tõest – sellest, mis tõeliselt on.

Aga see ei tähenda, et igaühel on oma tõde. Tõde ei ole ühegi inimese oma. 

Tõde tuleb kogu elu otsida ja selle järele küsida. Iga päev tuleb selle poole püüelda, mitte vaid artiklite faktikontrolli tehes, vaid kogu oma olemusega tõe poole pürgides. Seda otsingut saadab alandlik teadmine, et vaatamata kõigile oma pingutustele ei saa me parimalgi juhul taibata enamat kui vaid tibatillukest osa tõest.

Iga inimese mõtteavalduses võib olla oma tõetera. Aga mitte kellelgi pole tõe monopoli. Inimestega, kes väidavad end olevat tõe üles leidnud, võiks olla veidi ettevaatlik. Neist aga, kes peavad end tõekandjateks ja -kuulutajateks, nõudes selle eest vastutasuks truudust ja ustavust, oleks parem eemale hoida. Tõepretensioon on oma olemuselt alati võimu loov või lausa võimu taotlev. Selle pretensiooniga esile astujail ei ole aukartust tõe ees ja sellepärast pole neil tõega suurt pistmist. Tõde saab otsida vaid alandliku meelega ning selge teadmisega, et me ei saa selle omanikeks.

Meie pole ka tõe leiutajad. Parimal juhul võime olla selle avastajad. Kae, mis me silmilt neil puhkudel langeb, langeb vaid osaliselt. Samal ajal kui tohime heita pilgu ühele tahule tõest, võime olla täiesti pimedad mõne teise tahu suhtes.

Hiljuti võis ETV2 kanalilt vaadata filmi “Mees, kes teadis, mis on lõpmatus” (“The man who knew infinity”), mis kõneles geniaalsest india matemaatikust Srinivasa Ramanujanist. Tema juhendaja  G. H. Hardy lausus peale ta surma oma Cambridge’i kolleegidele: “[Ramanujan] ütles, et võrrand on talle tähenduseta, kui see ei väljenda Jumala mõtet. Kuigi kõik minu sees on häälestatud vastupidisele, on tal ilmselt õigus. Aga kas pole see täpselt see, mida me nimetame puhtaks matemaatikaks? Me oleme kõigest lõpmatuse uurijad püüdluses absoluutse täiuse poole. Me ei leiuta neid valemeid, need on juba olemas. Ootavad, et säravaimad mõtlejad nagu Ramanujan suudaks need leida ja tõestada. Niisiis olen lõpuks olnud sunnitud mõtlema, kes oleme meie, et kahelda Ramanujanis, ning veel vähem Jumalas.”

Olgugi et keegi meist ei esinda täit tõde, on selge, et mõnes väites on tõe osakaal suurem kui teises. Kuidas eristada tõde valest? Mis on tõe kriteerium?

Tõe kriteeriumiks on armastus

Faktiväiteid annab ja tuleb kontrollida ning seda õpetust jagatakse üha rohkem nii koolides kui ka meedias, nt ERR-i portaalis Novaator. Ent laiemalt võttes on tõe kriteeriumiks armastus. Tõde ei ole kunagi vastuolus headusega ega tee kunagi kurja.

Ka tõesed matemaatilised võrrandid pole armastusega vastuolus. See väide võib tunduda naeruväärne, sest võrrandid tunduvad olevat täiesti neutraalsed – ei head ega kurjad. Sellest võiks järeldada, et tõde ongi neutraalne. Pealispindselt vaadeldes näivad paljud asjad neutraalsed. Ent tõesse sügavuti minnes võib taibata, et tõde on ilus ja hea. Tões on rahu ja lootust. (Muide, heebrea keeles on ilu ja headus üks ja seesama. Kaht erinevat sõna pole nende jaoks vaja olnud.) 

Vale ei ole iseenesest tingimata kuri. Vale on õnnetu. Ta on õnnetu juba seetõttu, et ta läheb tõest mööda – läheb omadega rappa. Ja sellega eksib ta kõrvale ka armastusest.

Tõde ja armastus ei ole nagu ühe vorsti kaks otsa. Nad ei ole isegi mitte ühe mündi kaks poolt. Nad on kui Möbiuse leht, millel on ainult üks külg ja üks serv. Sa liigud seda mööda ega märka, millal läheb tõde üle armastuseks ja armastus üle tõeks. Ei saagi märgata, sest nad on viimselt üks ja seesama.

Kui ma mõtlen ja räägin Jumalast, siis mõtlen ma Temast, kes on tõde ja armastus. Pane tähele, Ta pole seda kordamööda või vaheldumisi. Ta on üheaegselt tee ja tõde, elu ja armastus. Tõde ja armastus ei ole mõeldavad teineteisest lahus. Kus on armastust, seal on ka tõde, ning vastupidi. Aga kus armastust pole, seal pole ka tõde.

Otsatult palju räägitakse nüüdse aja heitlikkusest, liba- ja pooltõdedest ning sellest, et enam ei tea, mida või keda usaldada. Kui oleks nõnda, et igaühel on oma tõde, oleks igal inimesel üüratu ülesanne seista lõpmatute võimalustega Rootsi laua ees ja täita oma tõe taldrik ning luua ise kogu oma maailm. Mitte miski poleks kindel, mitte millelgi poleks absoluutset väärtust, sest lõppeks tuleks meil enesel määrata ka see, mis on tõde ja mis vale. See oleks kohutav maailm, kus poleks ühtegi pidepunkti.

Ent pidepunkt on. On hingepide. On tõde ja on armastus. Neist saamegi oma valikutes lähtuda. See annab rõõmsa ja julge rahu ning laseb püsida teel, millel käies ei saa tõest kaugele eksida.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (24)