Ain Mihkelson: mis iseloomustab edukaid juhte?

Foto: Unsplash

Suure tõenäosusega liigud sa läbi elu ja juhtimise neljal tasandil. Ei ole vahet, mida või keda sa juhid – meeskonda äriettevõttes, perekonda või mittetulunduslikku ühendust. Kuidas sa ennast ja teisi juhid? Oled sa hädaldaja, tegutseja, võimaldaja või suisa valgustunu? Mis iseloomustab edukaid juhte ja inimesi?

Tõenäoliselt oled sa erinevatel päevadel erinevatel tasanditel – headel päevadel kõrgemal ja halvematel madalamal. Allapoole kukkumine käib tavaliselt lihtsalt. Olles näiteks üleväsinud, magamata ja näljane, võivad ka kõige väiksemad asjad närvi ajada ning võimust võtab sinu pahupool. Ülespoole liikumine nõuab aga teadlikku harjutamist ja tihti ka abi väljastpoolt.

Esimene tasand – ohver

Selles süüdistad sa kõiki teisi: ülemus on nõme, alluvad saamatud, organisatsioon sakib, elu on üks lõputu hädaorg ja viletsus. Selles etapis ei ole võimalik väga kaua olla – sul ütleb kas tervis üles või saad kinga (kui sinu juhil vähegi oidu on).

Teine tasand – elluviija

Sa käärid käised üles, paned kõik liikuma, näitad inimestele suuna kätte ja ütled täpselt, mida nad tegema peavad. Päevad on sul ülitihedad ja täis toimetamist, õhtul tunned end väsinult, kuid õnnelikuna – sai palju ära tehtud. Osad alluvad vaatavad sinu poole imetlusega, iseseisvamad aga kipuvad ühel hetkel lahkuma. Meeskonna potentsiaal on piiratud sinu teadmiste ja oskuste tasemega.

Kolmas tasand – võimaldaja

Sa lood toetava keskkonna, kus inimesed saavad kasvada ja luua. Inimesed võtavad ise endale eesmärke ja leiavad nende saavutamiseks kõige paremad moodused. Sa panustad inimeste arengusse ja kasvu, sekkudes detailidesse vaid harvadel juhtudel. Sul on aega mõelda tulevikule ja panustada tõeliselt olulisse, sh ka enda arengusse. Kõrvalt vaadates võib jääda mulje, et töötad väga vähe. Inimesed saavad peaaegu ise hakkama ja meeskonna tulemused saavutatakse ludinal. Kõik tunnevad end tööl hästi ja kui ka on tagasilööke, saadakse neist kiiresti üle.

Neljas tasand – valgustunud juht

Seda sobib hästi iseloomustama Laozi värsirida: “Kui kõik on möödas, räägib rahvas: “Meie ise tegime!””

Kõrvalt vaadates tundub, et sa justkui ei teegi midagi. Tulemused saavutatakse kui võluväel, inimesed toetavad ja arendavad ise üksteist. Sa mõistad, kuidas kõik olemasolev moodustab ühe terviku. Märkad, kuidas sinu käitumine ja olemine mõjutavad otseselt sind ümbritsevaid inimesi, nii heas kui halvas. Vahel imestad, kuidas kõik nii kergelt tuleb ja millega ma kõik selle ära teeninud olen.

Kasumi tagaajamise asemel keskendud teiste (nii oma meeskonna kui ka ühiskonna) teenimisele, jättes ennast tagaplaanile. Võib-olla alles hiljem, kui oled juba lahkunud, märgatakse sinu puudumist. Nii nagu päikest ei panda tähele enne, kui on pikk vihmaperiood olnud.

Ohvrist andjaks: minu isiklik teekond 

Ohvrist elluviijaks

11 aastat tagasi olin ise ohvristaatuses. Olin äsjaloodud rahvusvahelise meeskonna juht, kõik asjad tundusid valesti olevat. Väljas oli 2008.–2010. aasta majanduskriis. Juht nõudis üht, kliendid aga teist. Meeskonnas olid ebakõlad ja minu päevad olid täidetud musta meeleheitega. Olin just oma juhile öelnud, et aitab, mina enam ei jaksa ja annan lahkumisavalduse. Tema aga keelitas jääma ja ütles, et käigu ma ära plaanitud koolitusel.

Läksingi järgmisel päeval, ise mustas masenduses olles, neljapäevasele koolitusele. Selle käigus juhtus vähemalt kaks olulist asja: 1) sain lõpuks pihta oma tegelikule olemusele. Enne olin tundnud end kui inetu pardipoeg huntide keskel. Koolitusel sain aga aru, et võingi olla heatahtlik, mänguline ja positiivne kuju, mitte ei pea kivinäoga tööl ringi käima ja kõike teadma; 2) sain aru oma pikemast kutsumusest – tööst inimeste ja juhtidega.

Peale seda juhtus kolm ägedat asja: 1) sain nendest taipamistest sellise motivatsioonilaksu, et otsustasin siiski jätkata ja kõige kiuste rahvusvahelise üksuse käima panna. Kui kohtan erinevaid ootusi ja nõudmisi, siis valin ise kõige sobivamad ja lepin need vastaspooltega kokku; 2) meeskond hakkas justkui võluväel tööle, konflikte tekitanud inimene lahkus ise töölt. Üks töötajatest isegi kirjutas minu koolitajale, küsides, mis minuga seal tehti – tema tahaks ka sellist muutust; 3) mind kutsuti uuele IT-juhile mentoriks, mis oli mulle esimeseks sammuks teiste arengu teadlikul toetamisel.

Elluviijast võimaldajaks

Selleks ajaks olin pangas töötades juba kümmekond aastat arenguvestlusi pidanud, nii alluva kui ka juhina. Kõige keerulisem oli vestlustes enesearengu punkt. Kuidas ma ikkagi peaksin oma töötajaid toetama? Kuidas ma ise saan kasvada? Sõnades kõlab ju lihtsalt, aga tegelikult, praktilises elus?

Sel ajal tuli mentorlus üha jõulisemalt minu ellu – sain erinevaid koolitusi ja mõnusasti praktiseerida. Mentorlusest koorus välja võtmetehnika – kuulamine, sügavalt ja päriselt. Märkasin, kuidas vahel piisas lihtsalt töötajate ärakuulamisest, et nende emotsioonid lahtuks ja nad leiaksid sobiva tee edasi. Aeg-ajalt oli hea toetada mõne asjakohase küsimusega. Uurida, kuidas neil tegelikult läheb ja millest nad unistavad, mida nad tulevikus teha tahaks.

Tänu sellele kasvas usaldus ja inimesed leidsid ise parimad moodused nii töö tegemiseks kui ka professionaalseks kasvamiseks. Mul hakkas tekkima järjest rohkem aega inimestele ja ka enda arengule tähelepanu pööramiseks.

Võimaldajast valgustunud juhiks

Siia vist päris otseteed ei olegi. Selleni jõudmisel on abiks hoopis teistmoodi “tegevused”, pigem on rõhk olemisel ja käitumisel. Mängu tulevad sellised vaimsed praktikad nagu kohalolu, tänulikkus, elu ja ilu märkamine, teiste teenimine. Andja mentaliteet, mitte võtja oma.

See ei tähenda, et need juhid ei pööraks materiaalsele maailmale üldse tähelepanu. Kuid põhirõhu panevad nad hoopis enda ja teiste arengule ja olemusele ning seeläbi reaalsuse muutmisele.

Ei julge end veel sellele tasandile jõudnuks pidada, küll aga on mul olnud viimastel aastatel õnne selliste juhtidega töötada ja koos läbi elu liikuda. Neil ongi kogu aeg kõik hästi. Nad kiirgavad rahu ja heatahtlikkust, kõik laabub. Kõik kriisid ja rasked olukorrad lahendatakse targalt ja väikseima jõupingutusega. Olen neilt uurinud, kuidas nad nii kaugele on jõudud.

Edukad juhid on õpihimulised

Ühisnimetajatena kõlavad kolm asja: 1) neil on olnud head teejuhid või õpetajad, kes on nende arengut toetanud; 2) pidev teadlik töö endaga – oma mõtete ja emotsioonide suunamine ning füüsilise ja vaimse tervise eest hoolitsemine; 3) pidev tänulikkuse seisundis elamine ja võimaluste otsimine, kuidas teistele toeks olla.

Kuidas inimesena ja juhina kasvada? Näen vähemalt kolme moodust.

  1. Pane tähele ja märka sind tõeliselt inspireerivaid juhte ja inimesi. Mida nad teevad, kuidas nad käituvad, milline on nende olemus. Võid neilt uurida, mida nad teevad ja kuidas nad nii kaugele on jõudnud. Seejärel püüa ise samamoodi käituda. Hea igapäevane praktika on endalt hommikuti küsida – kuidas saan mina täna oma meeskonda või ühiskonda toetada? Kuidas saan täna teistele kasulik olla?
  2. Märka oma elus ette tulevaid õpetajaid ja õppetunde ning käitu nende järgi. Ühel hetkel oli näiteks kahe-aastane poeg mulle suureks eeskujuks oma entusiasmi, siira uudishimu ja säravate silmadega. Püüdsin tema elurõõmsat olekut igale poole kaasa võtta.
  3. Leia endale mõni hea mentor, coach või õpetaja, kes saab sind su teekonnal toetada. Mind ennast on see moodus viimasel neljal aastal kõige rohkem aidanud.

Mõnusat kasvamist sinu eluteele!

Ain Mihkelson

Ain Mihkelson

Ain Mihkelson on elukutseline coach ja mentor. Ain viib läbi visioonirännakuid ja erinevaid enesearenguga seotud töötubasid. Tema missiooniks on toetada inimesi päris elu loomisel ja oma kutsumuse järgi elamisel. Loe artikleid (12)