Mart Kase: eestvedamise kunst

Foto: Teele Kase

On 2. mai hommik, kell on pool seitse. Väljas on soe, pere magab tagatoas, koerad magavad esikus, mina kirjutan köögis. Täna tuleb tihe päev, peale hommikust talitust on vaja käia korra Valgas asjatamas ja siis tuleb kartulimaa valmis saada. Vast homme on mulla temperatuur juba piisavalt soe, et on õige aeg kartul maha panna. Facebooki vanade traktorite grupid ja aiagrupid on juba paar nädalat pilte täis, et kuidas kellelgi on kartul maha saanud. Aga on olnud liiga külmad ööd, kartul tahab siiski suhteliselt sooja mulda, osad allikad väidavad, et 9 kraadi.

Mis muidu toimub? Ma mõtlen suures pildis. Suures pildis algavad ühed kummalised soojad kuud, mil keegi täpselt ei tea, kas maailm läheb tagasi oma velje peale. Mina pakun, et päris selle velje peale enam ei lähe, sest rehvimõõt on muutunud. Inimesed tundsid küll puudust inimestest, sotsiaalsusest, aga mitte asjadest ja raha eest elamustest, mida nad vahepeal ei ostnud või ei saanud. Inimeste vaade elule on muutunud või on muutumas. Jõuludeks ei soovi Sa detsembris nähtavasti mitte midagi muud kui emotsioone, mida tekitavad päris inimesed. Asjadest hakkab Sul olema järest enam ükskõik.

Aga turumajandus pakub mulle just praegu asju tohutu innuga. Rehvivahetuses kuulen, kui odavaks on läinud praegu kõik rehvid ja võiks osta. Kõik e-poed, kust olen kunagi kaupa tellinud, saadavad mulle tohutul hulgal pakkumisi ja järjest rohkem erinevad ettevõtted ka helistavad, et mulle midagi pakkuda. Ma saan aru, et aeg on keeruline kõigile, aga seda värskem on ka minu mõistus otsustamaks, mida ma praegu vajan.

Viimasel nädalal lõi laineid maale kohustuslikus korras tööle tulemise teema, sai see alguse ministri udujutust, mida ta ajas suust välja, et võõrtööliste teemast kõrvale kalduda. Aga jätame selle ministri ja selle imeliku valitsuse kõrvale, nad ei vääri praegu arutamist.

Kuid maale tööle tulemise teemal tahan arutada küll, sest isegi meiega võetakse pea iga päev ühendust ning uuritakse, kas saaks tulla meie juurde tegutsema. Selle asjaga on muidugi nii, et kuna kolme väikelapse ja saja kitse pärast on meie päevaplaan äärmiselt tihe, siis me kedagi pikalt koolitada või välja õpetada ei saa. Seega kõige paremad abimehed on siiski oma tuttavad, kes teavad, kuhu hulluse sisse nad satuksid, ning omavad ka mingit spetsiifilist oskust à la ehitamine või kokkamine.

Maal väiketalus on kõige tähtsam tööjõu oskus ise ennast eest vedada.

See tähendab, et tuleb leida ise väga paljudes situatsioonides lahendus, kuidas miskit teha. Kiretus ja saamatus on kaks kõige ohtlikumat asja inimese elus.

Maailmas on eestvedamine tähtis ka grupiviisilises tegutsemises. Võib seda kaasaegses ühiskonnas nimetada projektijuhtimiseks või produtsendi tööks või tegevjuhtimiseks või objektiülemaks või ükskõik kuidas, aga tegelikult tegeleb grupijuht eestvedamisega. See tähendab, et motiveerib inimlike ja professionaalsete vahenditega inimestele sära silmadesse juurde.

Juhtimine on ka mõjutamine ja seda saad sa teha ainult inimestega silmast silma suheldes. Kui reaalselt mõelda, et maale tuleks punt inimesi tööle, siis kõige tähtsam on nendele töö kätte andmine ehk siis eestvedamine. Kui seda teha puudulikult, siis hakkab ka rügaja tööinimene kartulivõtmise asemel kartulisõda pidama.

Uudishimu loomulikult iseloomustab igat eestvedajat ja ka seda, keda eest veetakse. Ilma uudishimuta pole olemas õiget töötahet. Ma pean iga päev oma tütardega rääkima, et võib-olla kõik kitsetalled kogu aeg ei taha neile sülle tulla, kui nad aedikusse nendega mürama lähevad. Sotsiaalsus on ääretult oluline ka kitsede elus. “Joo piima ja mängi!” – eks see võiks olla hüüdlause nii laste kui ka kitsetallede elus.

Aga need inimesed, kes ikka meenutavad, kuidas omal ajal oli, siis see ei ole see, mis tänapäeva maailma sobiks. Vabandust, aga see, kuidas nõukaajal inimesed käisid maal tööl või lapsi kasvatati, see pole mitte kuidagi seotud tänase maailma ja ühiskonnaga. Lase lahti oma mineviku tähtsusest ja tee tänasel päeval midagi ära. Samas on olemas ka väga lihtsaid mooduseid meenutamaks meie lähiajalugu huvitavalt ja naljakalt, suurepärane algatus on Twitteri konto “kontektsivaba õnne 13”.

Ilusat maikuud, suhtle inimestega ja tegutse!

Mart Kase

Mart Kase

Mart Kase elab Valgamaal Karula vallas Kaagjärve külas ning kasvatab oma talus kitsi. Mart on eelnevalt pealinnas töötanud nii teatris kui reklaamiagentuuris, nüüd lihtsalt vajas elu uut väljakutset. Mart kirjutab Edasile, kuidas paistab Eesti elu väljaspool Tallinnat. Mardi taluelust räägib blogi www.metsikelu.ee/blogi. Loe artikleid (106)