Mai toob päikesega koos lootuskiiri. Õnneks on meil muusika, mis aitab heaolutunnet käesolevasse hetke lausa sekundiga kohale tuua. Uut muusikat kodumaalt – nii elektroonilist indie-poppi kui ka alternatiivsemaid helisid avant-garde-popi laekast. Sekka veel ilu audiovisuaalsetes teostes – nii ülemaailmses ühis-muusikavideos kui ka New Yorgi reisi formaadis. Oma ajatut muusikaelamust jagab sel korral Maarja Merivoo-Parro, pikalt Raadio 2-ga seotud olnud toimetaja-saatejuht ja melomaanist ajaloolane.

Uut muusikat

Liisi soovitab: Frankie Animal – “Restless”

Kui bänd lugu tiiserdama hakkas, siis müüs see tugev instrumentaal end mulle kohe “maha”. Retrospektiiv à la Berliini suvistele tänavatele, kus millegipärast tuli kohe david-bowieliku stiiliga persoon silme ette, kes eneseteadlikult kuskile siht silme ees kõnnib. Instrumentaal justkui keriks hetkeni, mil kujutletav karakter avab ukse ruumi, mis plahvatab värvikatest loomeinimestest ja ainult neile mõistetavast müstikast ja tegevusest. Siis aga ilmus kogu lugu koos lüürikaga ja minu instrumentaali kinnisidee purustati.

Esimesel kuulamisel olin vist solvunud – see ei ole see maailm enam! Teisel kuulamisel vajusin loosse sügavamale ja pean ütlema, et väga hästi kirjutatud meloodia, kus vokaalirütm on stiilipuhas, õrnad sõnad saavad vokaalmaneeriga tugevust ja kogu sümbioos on lihtsalt – värske ja cool. Mõjuv laks julget elektrot, päris palju Marie Vaigla signatuurtämbrit, mis paitab, ja kaasa ümisetav-huigatav refrään. Kuigi, instrumentaal ise on minu jaoks hetkel siiski veel mõjuvam kui vokaalne lisa. Selles lihtsalt on mingi X-faktor.

Igal juhul on see tervikuna praegu unelmana tunduva suvefestivali laul (sellega manifesteerin, et need mingil kujul sel suvel toimuda saaks). Minu jaoks on ka väga äge üllatus kuulda loos laulmas ka Jaanika Eigot, kes on bändile algusest peale lähedalseisev isik olnud ja nüüd laulukirjutaja-laulja debüüdi tegi.

Liisi soovitab: muusikavideod kui minireisid

1. I Wear* Experiment – “Unwind”

Fännidega koos valminud muusikavideo bändi uuele singlile portreteerib ideaalselt hetke võlu ja ilu.

“Idee teha video fännide abiga ning selles ilusaid hetki aegluubis näidata sai alguse eelmisel suvel, kui tegime sõbrannaga sinise taeva taustal minust ühe aegluubis klipi,” räägib bändi solist Johanna Eenma video tagamaadest. “Mõtlesime, kuidas saame praegusel ajal oma fännidega koos olla, ning kutsusime neid üles oma meeldivatest hetkedest meile videoid saatma. Neid tuli pea igalt mandrilt ja kokku saime väga kauni video. Arvan, et praegusesse aega kulub igasugune rõõm ja ilu vägagi ära,” lisab ta.

2. Anett – “get by”

Lihtsalt nii mõnus kulgemine aega, mil reisida sai… Brooklyni essents kumab Aneti kui megavokalisti bassise pop-souli seguse singli videost igal sekundil loominguliselt ja argiselt läbi. 

“Septembrikuine New Yorgi reis oli planeeritud peamiselt inspiratsiooni ammutamiseks ja muusika kirjutamiseks koostöös seal elava eestlasest produtsendi Ms Madliga. Kui minek oli planeeritud, siis tekkis äge võimalus filmida ka video loole “get by”, mis kannaks edasi selle imelise koha emotsiooni ja vaibi,” räägib Anett loost ja videost.

Johanna soovitab: Mart Avi – “Soul ReaVer”

“Soul ReaVer” on märtsi viimastel päevadel ilmunud järg avant-garde-poppi viljeleva Mart Avi singlile “Spark”. Melahoolses meeleolus hõljuv lugu uneleb Avi kajava vokaali ja sädeleva instrumentaali embuses. ““Soul ReaVer” on vampiirliku spliiniga cole-porterlik ballaad. Siin näib, et kunagi nii paljulubav tulevik on end ära kurnanud. See aga ei vabasta igatsusest kõigi kadunud tulevike järele. Ilma uue ootuseta pole erilist mõtet ei popmuusikal ega inimekstistentsil üldisemalt, mis sest, et suur osa sellest saab just praegu põhjalikult ümber mõtestatud,” kirjeldab Avi lugu oma sõnadega. 

Topeltsingel “Spark” | “Soul ReaVer” on sissejuhatus Mart Avi 2020. aasta lõpus ilmuvale viiendale sooloalbumile “Vega Never Sets”.

Mart Avi loomingut saad soetada siit.

Johanna soovitab: Misha Panfilov Sound Combo – “Days As Echoes”

Teine mai muusikasoovitus on mahe instrumentaallugu Misha Panfivoli sel kuul ilmuvalt kauamängivalt. Panfilovile omase vana kooli essentsi sisse kastetud kõlad haaravad sind sooja heliteki sisse ja suigutavad kuulaja oma pehmete süntesaatorite, õrnalt mängleva saksofoni ja flöödi ning koheva rütmikaga unenägudesse. Loo kulgedes keerutavad virvendavad helid end vaikselt üksteise ümber, suundudes taas, nagu Panfilovile omane, kosmilistesse sfääridesse.

Panfilovi muusikat saad soetada siit.

Ajatu muusikasoovitus

Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ka ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega. Sel korral kirjutab endale olulisest muusikateosest Maarja Merivoo-Parro, pikalt Raadio 2-ga seotud olnud toimetaja-saatejuht ja melomaanist ajaloolane.

Maarja Merivoo-Parro: The Future Sound of London – “Dead Cities”

Kui praegu annavad muusikamaailmas tooni verinoored räpparid, siis minu võrsumise ajal tegid seda verinoored trummi ja bassi inimesed. Üks neist oli minu vend Rasmus, kelle loomingu debüüt R2 “Vibratsioonis” oli juba 13-aastaselt. Kuidagi õnnestus tal keset päikeselist Kuusalu alevikku end laia maailma UG-skeenele vaimselt sisse murda. Minu kui väikese õe jaoks tähendas see eelkõige privileegi kasvada üles parimas mõttes veidraima võimaliku soundtrack’iga.

Uut kraami hankisime Jõhvi ja Kohtla-Järve turulettidelt, kui kirdes vanavanematel külas käisime. Midagi kohapeal kuulata ei saanud, kõik käis ehku peale. Kui koju tagasi jõudsime, toppisime plaadid kohe masinasse, et näha, mis seal peal on. Mõnikord oli emma-kumma ost ebaõnnestunud ja siis naersime teineteise üle. Mingit Miki-Hiire koomiksis toona poppi retroväljendit kasutasime sel puhul – et ostsid põrsa kotis või midagi sarnast.

The Future Sound of Londoni “Dead Cities” oli üks neid (loomulikult piraat)plaate, mis ei olnud põrsas kotis, vaid väga hea. Ja väga õudne. Ma ei teadnud veel, et on olemas selline sõna nagu “düstoopia”, aga usun, et selle termini tähendusvälja sain plaati kuulates selgeks.

Ainuüksi tracklist on õõvastav: “First Death in the Family” ja “Herd Killing” visandasid mingi lõppjaama, mis oli ühtaegu õõvastav ja usutav. Kogu see helimaastik jutustab tulevikust mineviku vorme kasutades. See on tagasivaatamine pärast Suurt Hoopi. “Her Face Forms in the Summertime” ja “Antique Toy” andsid edasi nostalgiat ja paratamatust, kadunud aegade otsimise valu ja ülbet jultumust siiski elada.

Lapsena ei osanud ma muidugi enda sees kuulamise ajal toimuvat sõnastada, aga selle plaadi puhul polnud vajagi.

See tõstis mind kõrvupidi päkapikulaulude maailmast välja universumi äärealadele, kus olid süütuse, lootuse ja õigluse peened nüansid ning olemise talumatu raskus.

Ja tõstab tänaseni. Juba kuuendat hooaega kõlab mu Raadio 2 eetris oleva öösaate alguskõlli esimeste sekundite ajal tsitaat palast “My Kingdom”.

Sel kevadel toimunu valgusel tundub albumi kontseptsioon aktuaalsem kui kunagi varem. “Through Your Gills I Breathe” ja “Everyone in the World is Doing Something Without Me” rullivad end mineviku tulevikust otse tuleviku olevikku. See album on nagu mingi teemavertikaal, sirge nõel ajakanga karedaid volte ühendamas – kummitav, huvitav, ilus.

“Helifilter” on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.