Eesti kultuur on ajanud juured Iisraeli kõrbeliiva Andres Mustoneni abiga. Reisikiri Iisraelist, viimane osa.
Reisikirja “Kohtumised Mustoneniga Iisraelis” varasemaid artikleid saad lugeda siit.
Bachi missa laupäeval, 22. veebruaril Haifas
Haifa on töise ilmega sadamalinn. Sattusime sinna esimest korda eelmise aasta lõpus, kui Iisraelist jõule otsisime. Sest kui aus olla, siis juudi usupühadest meie kultuuriruumile omaseid jõule siit Tel Avivist ei leia. Kuid jõule tasub otsida kristlaste elukohtadest, st Haifast, Naatsaretist, Petlemmast ja ka Jaffast.
Jõulud Haifas olid kirevad ja lärmakad. Endist Saksa kolooniat läbiva Ben Gurioni nimelise peatänava ääres oli 24. detsembri õhtul üles sätitud kirev jõululaat. Ei, see pole kaugeltki midagi sellist nunnut ja glögilõhnalist nagu Tallinnas Raekoja platsil. Haifa versioon jõululaadast on suur vahvlit, jäätist ja šokolaadilõhna täis möll, kus mängib vali araabia tantsumuusika ja üritatakse müüa nii palju päkapikumütse ja vilkuvaid mänguasju kui võimalik. Ja rahvast on nagu murdu – inimesed ei mahu kõnniteele ja jalutavad rahulikult ka autode vahel sõiduteel – no miks peaks liiklust piirama. Üsna kaosena tunduvat ja inimmasse koondavat üritust võtab hästi kokku linna ametlik väljapanek peatänava keskel ringteel, kus sirab jõulutuledes jõulupuu, kuhu kõrvu sätitud nii islamiusu kuumärk kui ka juudiusu Taaveti täht – ehk eri religioonid tähistavad pühi siin linnas koos.
Nüüd veebruaris on peatänav palju vaiksem ja rahulikum. Ka turistide mõttes on ju praegu täiesti off-season. Päevane Mustonenfesti kontsert toob meid Haifasse umbes tund enne kontserti ja kuna on laupäev ja sabati aeg, siis on peatänava kohvikud kinni. Võtame ette jalutuskäigu Wadi linnaosas, kus ka tänane kontsert. Uitamine võõras linnas on tore. Puht kogemata satume Wadi tänavale. See on kitsas turutänav, kust leiab nii vana arhitektuuri kui isegi kureeritud tänavakunsti. Kuigi on juudiusu puhkepäev, siis siin on araabia elule kohaselt käimas tavaline turupäev, kaubeldakse täie hooga. Ostame magusaid maasikaid ja peotäie herneid. Omamoodi müstiline, et see lõhnade- ja heliderohke koht on paljudele elukohaks – turuhooned on kõik tegelikult kortermajad.
Kuigi parkisime oma auto Google Mapsi ja Waze’i järgi just Püha Eliase kiriku juurde (St Elias Church), oleme segaduses, kuna ei leia kiriku eest ühtegi viidet algavale kontserdile. Peale väikest uurimistööd selgub, et samal tänaval on tegelikult kaks samanimelist kirikut teineteisest nii 300 m kaugusel. Mõned kiired sammud ja õige kirik on sihikul. Leitu ongi palju suurem ja uhkem kui see, mis meile alguses õige kirik tundus.
Rahvast on kiriku ees väga palju, sest kirikus käib veel proov ja uksed on kinni. Vaatame ringi, et kuhu saame jätta Kutya. See siin ju araablaste linn ja mine sa tea, kui teretulnud need kultuuri nautivad koerad siin on. Leiame koguka kirikuametniku ja too näitab meile sobiva koha kirikuaia väravas, kuhu Kutya “parkida”.
Peagi oleme avaras kirikus ja leiame istekohad ees paremas servas. Kontserdieelses saginas korraga kuulengi üle kiriku kajavat haukumist. See on küll ootamatu – kiirustan õue tagasi. Selgub, et kohale on saabunud kohalik krants kõrvalmajast. Vahetan kiiruga Kutya asukohta, kuhu mööduvad koerad ligi ei pääse. Samas aga on teisi kahel jalal liikuvaid koeraimetlejaid ja -patsutajaid. Üks uurib, ega teda ära ei varastata ning ega tal pole siin külm, kui peab õues ootama. Iisraelis on veebruaris paras mahe ilm ja Kutya on näidanud, et ta oskab ilusti oodata, kui just mingi ootamatu konks (krants) pildile ei ilmu. Minu meelest on parem, et koer saab meiega ringi matkata ja uue elustiiliga harjuda, selle asemel et päev otsa üksi kodus igatseda.
Bachi missat esitavad Mustoneni dirigeerimisel Barrocade ja Voces Tallinna koor. See on siis Bachi missa H-mollis. Loen, et Bach sai selle valmis alles oma elu viimasel aastal, kuigi ta kirjutas seda kogu oma elu. Ja esiettekannet ise jõudnudki ta ise ära oodata. Teos on piisavalt pikk, aga ilus. Päikesevalguses särav kirik lisab kogu esitusele mingi üleva tunde.
Ja tõesti, kaasaegne kirik on rahvast pilgeni täis. Enam ma selle üle väga ei imesta. Mustonen on ilmselgelt loonud Iisraelis midagi sellist, mida saab usaldada, ja see omakorda tõmbab inimesi ligi.
Võib-olla on selline ajaloojäljega sakraalne muusika see, mida Iisraelis inimesed vajavad, et leida emotsionaalset tuge praeguses konfliktide- ja poliitikarohkes keskkonnas.
Pärast Haifat sõidame korraks mõnikümmend kilomeetrit hoopis põhjapoole Akkosse. See on niivõrd autentne väike araabia vanalinn, kus kompaktselt koos turg, sadam, rüütlite kindlus, imehea toit ja merevaated. Lihtsalt eksleme Akko kitsastel tänavatel, maitseme jäätist, joome värskelt pressitud mahla ja ronime kindluse müüridel. Kindlasti tuleme siia veel tagasi.
Pastoraali kontsert esmaspäeval, 24. veebruaril Reccanati saalis
Eesti Vabariigi sünnipäevale pühendatud kontsert Tel Avivi moodsas kuntsimuuseumis toob kohale lisaks tavapublikule saatkonna kutsutud külaliste kireva seltskonna. Bachi, Beethoveni ja Pärdi muusika Jeruusalemma sümfooniaorkestri ja Voces Tallinna koori esituses on uhke ja vääriline Eesti sünnipäeva tähistus. Mitmed muusikast lugu pidavad saadikud raputavad peale kontserti veel pikalt Eesti saadiku kätt.
Sarona vabaõhukontsert reedel, 28. veebruaril
Mustonenfesti traditsiooniks on saanud pakkuda linnarahvale rõõmu ka vabas õhus toimuva tasuta kontserdiga, seekord Tel Avivi Sarona pargis. Veebruaris võib ilm tembutada, kuid seekord veab – on mõnus, leebe ja kevadine. Sarona on vanaaegse olemisega park, mida ümbritsevad kõrged ärihooned – Tel Avivi hetkel kõrgeim hoone Azrieli Tower ja selle kõrval kohe teine kõrghoone, kus 24. korrusel asub Eesti saatkond.
Sarona on Saksa sisserändajate asum aastast 1871. Vahepeal lagunemas ja vaimusurmas olnud Sarona on nüüd renoveeritud vanaaegsete majakestega autovaba park. Vanade majade vahel on palmid, teerajad, platsid, vesiroosidega tiigid, siin-seal butiigid, kohvikud ja linnulaul. Piirkonna uusehitustega seoses nihutati siin mõned eakad hooned lausa teise kohta. Sarona pargi taga on peidus Sarona turg, mis meenutab veidikena meie Balti jaama uut turgu koos suure kohvikutealaga. Maa alla jääb muidugi korruste kaupa autoparklat.
Voces Tallinna kontsert toimubki sealsamas selle idülli keskel presentkatusega markeeritud muusikaaias. Saabume varakult, et abikaasa saaks Ellerheina ajast tuttavate koorilauljatega juttu puhuda. Meil on loomulikult koer kaasas ja ta pakub lauljatele tasuta meelelahutust. Koorirahvas teeb Kutyaga koos küll üksiti ja grupiti pilti ja kõik sügavad teda. Kutya on sülle kukkunud eriolukorraga väga rahul: püherdab murul, nurub veel paisid ja sügamist.
See on Kutyale ka esimene ametlik koorikontsert. Seni on ta ikka aia tagant pidanud neid kuulama. Koer kuulabki üsna hingestatult seda uuemat Eesti koorimuusikat. Ilm on ilus, päike sirab ja on sabati alguse päev – sellepärast on ka nii palju rahvast sel keskpäevasel kontserdil. Ja Kutya… tema mõnuleb.
Hortus Musicus laupäeval, 29. veebruaril – Jerusalemma Christ Church
Võtan Jeruusalemma sõiduks auto peale abikaasa mahitusel Läti diplomaadi ja tema abikaasa. Lätlane on väga rõõmus Mustonenfesti üle, tema arvates on sellise klassiga klassikalise muusika kontserte Iisraelis lihtsalt liiga vähe. Poolel teel, Abu Goshis toimus päeval Pastoraali kontsert ja lubasin, et nopime Andrese peale, et sõita edasi õhtusele Hortus Musicuse kontserdile Jeruusalemma.
Abu Goshis eksleme, sest ei leia üles õiget kohta. Kitsad tänavad ja mägine linn – nii Google Maps kui ka Waze jäävad suunamisega hätta. Õnneks on veel mingisugune vana kooli suunataju alles ja õige koht tuleb kõhutunde peale üles leida. Ja Andres ka.
Teel Jeruusalemma räägime autojutte ja asi läheb filosoofiliseks, kui küsime, et kui palju aega veedab Andres Iisraelis. Iisrael on Andrese jaoks maa (land), mitte riik.
Siin on palju erinevaid kultuure koos kõrvuti elamas ning arenemas. Ühtemoodi tugevad nii juudid, araablased, ortodoksid, islamistid, kristlased, etiooplased, ilmalikud jne. Kõigil on oma koht kedagi ei piirata, ei vähendata.
Poetame Andrese Jeruusalemma vanalinna servas maha ja suundume otsima auto parkimiskohta – on sabati päev ja nii ei ole see üldse lihtne ülesanne.
Kuna meil on enne kontserti veidi aega, suundume Jeesuse püha haua kirikusse. Mul on ju sobivalt kaasas lätlasest ajalooprofessor. Kirikus on tavapäraselt väga palju rahvast, nii turiste kui ka palverändureid. Hiiglaslikus, mitmel tasapinnal asuvas kobarkirikus on kokku 6 erineva usundi kabelit. Uuem neist eelmise sajandi 80ndatel ehitatud on armeenia kabel. Nii et see sajanditevanune iidse Aphrodite templi varemetele 4. sajandil ehitatud keskaegne kirikukompleks tegelikult ikka areneb edasi. Ja ajaloohõngu on kõik käigud ja nurgatagused siin täis, inimestest rääkimata. Korraks kardan, et saan siin veel ristiusu ajaloo üledoosi.
Nüüd, kui linn juba õhtupimeduse varjudes, kiirustame kontserdi toimumispaika Christ Churchi. See on briti asumisse Ottomani valitsemise ajal ehitatud kirik. Minu läti kaaslane selgitab, et sellele anti tollal ehitusluba, sest Briti konsul lubas, et see on tema isiklik kirik ja muud rahvast sinna ei lasta. Tegelikult see muidugi päris nii ei läinud. Kirik on Jeruusalemma vaates väike, aga täna on siin avatud tasuta kontsert kõigile.
Kontserdikava lubab nii uuemat kui ka vanemat muusikat, nii Pärti kui ka Beethovenit. Ootan huviga, sest Hortus Musicus on mulle omamoodi lapsepõlvemälestus Tallinna vanalinnapäevadelt. Jah, just selline on esimene mälupilt, mis Hortus Musicusega ette tuleb. Sellel väiksel ja õdusal kontserdil jääb mul kõrva hoopis Tõnis Kaumanni “In Paradisum” – tahaks veelkord kuulata. Väga huvitav hingega lugu.
Sellega sai mu elu esimene kontsertmaraton läbi. Hurraa, tegin ära!
Gusto 8. märtsil
Gusto on väike Itaalia restoran Tel Avivis. Jääb nurkapidi Rabini väljaku serva. Rabini väljak on vist linna kõige avaram paik kogu Tel Avivi peale, kui randa arvesse ei võta. Sellel linnavalitsuse hoone esisel platsil toimuvad nii valimisrallid, miitingud kui ka rahvapidustused. Väljaku serva on püstitatud holokausti monument, kaladega veesilm, mõned pargipuud. Väljak on saanud nime Iisraeli viienda peaministri Yitzhak Rabini järgi, kes mõrvati selsamal väljakul 1995. aastal toimunud poliitilisel meeleavaldusel.
Restoranis on meie lemmikteenindaja: jutukas u 70 aastane itaalia proua, kes teenindab itaalia ja inglise läbisegikeeles. Toit on siin alati lihtne ja aus. Kuigi minu lemmik anšoovisepitsa on siin vimkaga – roheliste hernestega. Koer Kutya on seekord kodus, kuigi siia restorani terrassile oleks saanud ta vabalt kaasa võtta – oleme ju koerasõbralikus Tel Avivis.
Malle ja Andresega räägime nii festivalist kui ka elust Iisraelis. Kinnitub arvamus, et
Mustonenid on Iisraelisse armunud.
Et see pole lihtsalt väike seiklus või festivali asjatamine. Siinsete inimeste suhtumine ellu – siiras ja äge arvamuste erisus. Ja samas ülim hoolimine lastest – sest nemad on juudiriigi tulevik. Ka see, mis meid vahel rööpast välja viib – väike segadus ja korralagedus – balagan nagu kohalikud ise seda nimetavad – on alati viimasel hetkel lahenev ja ehk ka efektiivsem kui punktuaalsed eurojuhised.
Kuidas siis Mustonfest Iisraeli sobitub? Suurim Mustonenfesti väärtus on ajalugu ja traditsioon – see on kontserdimärk, mida palju teavad ja austavad. Tunnustuseks on 7 hooaega suurepärast muusikat ja koosmusitseerimist. Muidugi pole see ainuke kultuurisündmus Iisraelis, aga see on selgelt leidnud oma kuulajaskonna. Selleks et tulevikku vaadata, tuleks edasi mõelda, kuidas noori saali tuua. Lauale tuleb 8. festivali programm veebruariks 2021 Iisraelis.
Enne hüvastijätmist naljatame veel koroonaviiruse üle, kui kummardume aupaklikult, käed namaste-asendis, pikivahet hoides.
Epiloog – aprill 2020
Kuu aega hiljem tundub Mustonenfest juba kauge minevik. 9. märtsil suleti Iisraeli riigipiir turistidele ja kogu maailm on liikunud viirusepandeemia peatamiseks sulgemiste teed. Nüüd tagantjärele teame, et Mustonenfest oli siinse kultuurihooaja pidulik lõppakord. Praeguseks on eriolukord kestnud juba üle kuu ja selget lõppu pole veel näha. Koduõppel lapsed, töö kodukontoris, tühistatud ühistransport ja lennud ning suletud peaaegu kõik ärid v.a toidupoed. Enam ei toimu kontserte, teatrit ega festivale. Kuid omamoodi huvitav, et kodune kultuuritarbimine, vähemalt meie peres, on isegi tõusnud. Kultuur on kolinud klaasi taha, nähtav ainult arvuti monitorilt, kuuldav ainult kõlarist. See muutus ongi kõige kurvem. Kuigi toimuvad otseülekanded ja stuudiokontserdid, igatseb hing elusat kontakti, digitaliseerimata heli ja pilti. Loomulikult ka seda protsessi, mis käis vaimutoidu tarbimise juurde – väike sättimise rituaal teatrisse või kontserdile minekuks. Maailm muutub – räägivad targad. Ma loodan, et mitte tundmatuseni.
Georgi Viies on turundaja ja viibib Iisraelis lähetuses koos oma perekonnaga.
