Adam Grant: jah, isegi introverdid tunnevad end praegu üksildasena

Uued tõendid näitavad, et üksi lõunastamine ei häiri inimesi seni, kuni see on nende enda valik. See teeb haiget vaid siis, kui inimesed tahavad suhelda, aga ei saa. Foto: Shutterstock.

Introverdid tahavad samuti suhelda – aga mõningaste piirangutega.

Arvasin, et introverdina olen ma üksinduse suhtes immuunne. Olen oma esimesest tööpäevast saati teinud vaid kaugtööd. Kodus on mugav kirjutada, ma ei pea muretsema töö ja kodu vahet sõitmise pärast ning ma tunnen end vabana, kuna ekstravertsed kolleegid ei sega tööle vahele.

Kuid magistriõppe esimesel aastal nägin ma suurt vaeva, et ajakirjad mu uuringuid avaldaksid ja et ma tunneksin end oma uute kursusekaaslaste seas aktsepteerituna. Keset külma ja halli Michigani talve läksid mu toanaabrid vaheajaks koju, ja ma tundsin end täiesti eraldatuna.

Olin segaduses. Üksindus peaks olema introvertide paradiis. Olen alati eelistanud kontserdile raamatut. Peaksin parema meelega süviti minevat vestlust kui pidu… või isegi sünnipäeva. Vastan harva telefonikõnedele, mis pole ette plaaneritud. Sain introvertide bingos 13 punkti 16-st. Niisiis, tegin seda, mida teeks iga endast lugupidav introvert, kes juhtub olema organisatsioonipsühholoog: hakkasin sügavuti tegelema uurimistööga.

Sageli öeldakse, et ekstraverdid saavad energiat inimestelt, introverdid üksindusest. Andmed näitavad aga, et see on müüt. Kahe uuringu käigus hinnati inimeste energiat iga tund või iga nädal. Ekstraverdid tundsid end energilisemalt, kui olid jutukad ja seltsivad – aga sama tundsid ka introverdid. Seejärel anti inimestele eksperimendis juhuslikkuse alusel ülesanne käituda rühmavestluses kas ekstraverdi või introverdina. Ekstravertne käitumine andis energiat isegi introvertidele.

Introvertsusel pole mingit pistmist sellega, kui inimesele meeldib üksi olla. Selgub, et soov üksi olla tuleneb hoopis teisest iseloomuomadusest: iseseisvusest.

“Kõik ammutavad energiat teistelt inimestelt,” ütles Susan Cain, raamatu “Vaikne: introvertide jõud maailmas, mis ei saa rääkimist lõpetada” autor mu TED-i podcast’is nimega WorkLife. “Introverdid pole antisotsiaalsed, vaid lihtsalt teistmoodi sotsiaalsed!”

Introverdid teeb teistsuguseks meie tundlikkus stimulatsiooni suhtes: me tunneme end kergemini ülekoormatuna kui ekstraverdid. On tõendeid, et kui introverdid veedavad terve nädala ekstravertselt, hakkavad sellest tingitud emotsionaalsed eelised vähenema ning sellel on oma hind – introverdid hakkavad tundma pigem negatiivseid emotsioone, tunnevad end pigem kurnatuna ja vähem ehedana. Mulle meeldib olla koos teiste inimestega. Mõned mu parimad sõbrad on ekstraverdid! Aga ärge pange mind pika lennu ajal nende kõrvale istuma.

Nüüd, kus oleme kõik mingil viisil teistest eraldatud, mõjutavad need tõdemused viisi, kuidas me üksinduse vastu võitleme. Kui olete ekstravert, soovite võib-olla proovida virtuaalselt koos töötada täiesti võõraste inimestega. Mõte üksi kurvalt töölaua taga söömisest võib tunduda teile täiesti kohutav.

Ka introverdid igatsevad sotsiaalset suhtlust, aga me peame lihtsalt olema ettevaatlikud, et me sellega üle ei pingutaks.

Minu jaoks on üksi töölaua taga söömine meeldiv kogemus, sest see võimaldab mul keskenduda ja vältida kurnatust. Uued tõendid näitavad, et üksi lõunastamine ei häiri inimesi seni, kuni see on nende enda valik. See teeb haiget vaid siis, kui inimesed tahavad suhelda, aga ei saa.

Hea uudis on see, et üksindusega võitlemiseks pole vaja kogu küla kokku ajada. Mu kolleeg Sigal Barsade on leidnud, et selleks, et end tööl vähem eraldatuna tunda, on vaja vaid üht sõpra. Samuti pole vaja sugugi pikka suhtlust. Mu mentor Jane Dutton on aastaid uurinud kvaliteetset suhtlust ja leiab, et isegi lühikesed kokkupuuted võivad tekitada tunde, et meid märgatakse. Nagu dr Dutton hiljuti WorkLife’is avaldas: “Nelikümmend sekundit suhtlust – positiivset, hoolivat suhtlust – avaldab mõlemale mõõdetavat positiivset mõju.”

Eelmisel nädalal sain meili ühelt introvertselt ettevõtjalt, kes oli just oma meeskonnaga pidanud 18 tundi Zoomi kõnesid.

“See imeb mu energiast tühjaks ja ajab mu meele segadusse, nii et ma ei suuda selgelt mõelda,” kirjutas ta. See on uus läbipõlemise vorm, mida võiks nimetada ekraanikurnatuseks: videokonverentsidel viibimisest tekkiv väsimus. Olen hakanud videokõnedest loobuma ja kasutama vaid helilahendusi, kui näost näkku nägemine ei tundu ülioluline, või mis veel parem – läinud üle e-kirjadele.

Seda tegin ma ka kunagi Michiganis, kui tundsin end üksildaselt. Koostasin nimekirja 100 inimesest, kes olid mu elus kõige tähtsamad, ja kirjutasin nädal aega neist igaühele meili selle kohta, mida ma neis hindan. Kui hakkasid saabuma vastused, ei tundnud ma end enam üksinda. Paistis, et varem väljendamata tunnete avaldamine tugevdas meie sidet.

Tagantjärele tundub 100 e-kirja nädalas üsna ekstreemne. Isegi ühest e-kirjast päevas oleks piisanud, et tõsta mu tuju ja tekitada tunnet, et olen oluline. Üksindusest ühendatuseni jõudmiseks pole vaja teha mingit Heraklese vägitegu. Isegi üksteisest füüsiliselt kaugel olles võime saada emotsionaalset lähedaseks.

Allikas: The New York Times. Tõlge: Egle Taklai

Adam Grant

Adam Grant

Adam Grant on Whartoni ärikooli professor ja mitme New York Times' i bestselleri autor. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ja ta on valitud maailma 25 mõjukama juhtimismõtleja hulka. Tal on doktorikraad organisatsioonipsühholoogias. Edasi avaldab autori loal tema juhtimismõtteid ja artikleid. Loe artikleid (21)