Raivo Vare: koroonaviiruse pandeemia mõjud maailmapoliitikas

Illustratsioon: Ander Avila

Nüüdseks on selgunud, et see väike vastik nähtamatu koroonaviirus SARS-CoV-2 on üks väga võimas elukas. Juba praeguseks on ta suutnud muuta meie elusid nii kiiresti ja nii ulatuslikult, nagu pole seda juhtunud väga kaua aega. Kui kaua, sõltub vaatenurgast: kas alates 1930ndate suurest depressioonist, II ilmasõjast või hoopis kommunistliku maailma lagunemisest aastatel 1988–1993. Eriti optimistliku vaate puhul siis viimasest finantsmajanduskriisist elik meie jaoks MASU-st 2008.–2009. aastast alates. Olgu sellega kuidas on, muutused on igal juhul suured, kuigi viirus ise on nii väike…

NB! Soovi korral saab artiklit ka kuulata (35 min).

Viirus sööb hullult majandust

Kui kahe kuu taguses kolumnis sai küsitud, ega selle va viirusega pole meil tegu nn musta luigega, mis muudab järsult sisseharjunud reegleid nii majanduses kui ka sotsiaalvaldkonnas, siis nüüd on selge, et oli ikka küll. Must mis must ja suure mõjuga on COVID-19 nime saanud epideemia nüüd küll. Sest humanitaar-meditsiinilistel kaalutlustel tuli suur osa maailmast lihtsalt sulgeda.

Tavaliselt majanduskriisid ikka arenevad ja küpsevad ning isegi nende toimumise ajal ei jää elu seisma. Aga seekord on teisiti. Sammsammulise majandusaktiivsuse sulgUmise asemel toimus praktiliselt kohene ja järsk sulgEmine. Käsu korras ja jõuliselt. Suures osas maailma riikidest, kui välja arvata praeguseks jäänud vähesed erandid nagu Rootsi või autokraatlik Valgevene ning viimasega sarnaselt diktaatorlik Türkmenistan. Aga isegi seal on üht-teist siiski piiratud. Kui mitte viiruse levikut, siis vähemalt sellest rääkimist… Just selles seisnebki käesoleva kriisi eripära võrreldes tavapärasemate majandustsüklist tulenevate kriisidega, isegi kõige sügavamatega neist. Majandus mitte ei tõmbu kokku, vaid pannakse käsu korras näljapajukile. Seejuures administratiivsete käskude-keeldudega ja just eelkõige inimkäitumise jõulise piiramisega.

Tegu on ühekorraga kaela sadanud nõudluse šokiga, mida omakorda võimendab tarneahelate katkestamise šokk ja sotsiaalse käitumismudeli survestava poliitilise iseloomuga muutmise šokk. Samuti meditsiinilise ettevalmistatuse puudulikkuse tajumine isegi kõige arenenumates ühiskondades. Seda ei osanud ette näha paraku mitte keegi.

Ühtlasi toob selline eriolukord palju selgemalt ja reljeefsemalt välja olemasoleva elukorralduse ja turuolukorra puudused ning liialdused ja kujunenud ebavajalikud või ebaefektiivsed elemendid.

Turgude reageerimine toimuvale on samuti oluliselt hektilisem kui tavaliselt. Olgu näiteks toodud naftaturul toimuv, kus nõudluse 30%-lisele langusele ei suutnud turuosalised adekvaatselt reageerida, õhutades hoopis samal ajal omavahel veelgi turuvõitlust ning tekitades tänaseks juba suurt osa turgu hõlmaval spekulatiivsel tulevikutehingute turul pretsedendituid turbulentse ja seninägematuid hinnalangusi.

Kuna majanduses hakkab alles nüüd kohale jõudma sulgumisest tulenev langusefekt, mis kestab ilmselt vähemalt sügiseni (eeldusel et ei tule uut viiruselainet), samas pakkumise poolel on suudetud suure vaevaga kokku leppida vaid 10%-line tootmise vähendus – sedagi mitte töökindlalt – ning ka reservmahutid üle ilma on praktiliselt täitunud, samuti tulenevalt turukauplemise süsteemsetest eripäradest on karta, et aprillis nähtu võib veel korduda nii mais kui juuniski.

Majanduse taastumine võtab aega

Igal juhul on tänaseks vist juba selge, et kiiret majanduse taastumist kogu ulatuses me selle kriisi puhul ei näe. Paljude analüüside ühiseks nimetajaks on kujunenud arusaam, mida kajastavad ka riikide valitsuste vastavad poliitikad, et taasavanemist üleöö toimuda ei saa. See peab kulgema etapiliselt ja ettevaatlikult, arvestades võimalusega, et viirusepuhanguid võib liigse kiirustamisega avamisel veelgi tekkida. Mistõttu mingil kujul jätkuvad piirangud ka pärast seda, kui poliitikud kuulutavad fanfaarihelide saatel majanduse avamist ja piirangute leevendamist.

Hinnanguliselt kestavad piirangud vähemalt sügiseni. Sotsiaalse distantsi mingil kujul pidamise vajadus aga veelgi kauem. Näiteks brittide peameediku arvates peaksid maskide kandmine ja muud inimeste üksteisest distantseerumise reeglid püsima vähemalt veel kuni aasta. Karta on ka pankrottide ja ettevõtete sulgemise lainet ning üpris märkimisväärset tööpuuduse kasvu, mille näitajad jäävad veel isegi taastumise ajal suhteliselt kõrgeks, jõudes parimal juhul alles 3–4 aasta jooksul tagasi kriisieelsele tasemele.

Eriti kannatavad erinevad teenuste osutamisega ja vahetul inimkontaktil põhinevad majandusharud, samuti tarbijate massilisel sündmuses osalusel põhinev meelelahutustööstus. Seejuures isegi siis, kui taastuvad tarneahelad ja tootmine – kuigi ka need korralduvad ümber regionaalsel alusel senisest enam, tuues kaasa võimalusi reshoring‘u (tootmise muudest, odavamatest piirkondadest tagasi toomise) arvelt, mis meilegi siin Euroopa kirdenurgas võiks meeldida – avaldab see veel pikka aega mõju nõudlusele. Sest ka inimkäitumine “on pihta saanud”. Aga see on juba ühe teise arutluse teema.

Pole kahjuks põhjust kahelda, et rahvusvaheliste finantsorganisatsioonide pakutud kuni 4%-line majanduslangus kogu maailmas, mida pole olnud kogu viimase suure sõja järgsel ajal, kus majanduse keskmine aastane kasvutempo on olnud kuni 1990ndate aastateni 4,6%, sealt edasi aga 3,9%, avaldab lähimal pooleteisel-kahel aastal suurt mõju ka meie väikesele avatud ekspordisõltuvale majandusele. Kui suureks see kujuneb, sõltub sellest, kui kaua see uhke nimetuse (suure depressiooni analoogia põhjal) suur sulgemine (Great Lockdown) saanud raske majanduslik sisuliselt piiramisseisukord kestab.

Eesti Pank on hinnanud iga suure sulgemise nädala hinnaks miinus pool protsenti rahvuslikust koguproduktist.

Ning mida pikemalt see kestab, seda kaugemale venib ka taastumise aeg. Igal juhul üha vähem on neid analüütikuid, kes arvavad, et taastumine saab toimuda lähima aasta jooksul V-kujulisena. Pigem kaldutakse uskuma U-kujulist taastumise stsenaariumit, mis võtab aega 3–4 aastat. Või isegi L-kujulist, nagu see juhtus suure depressiooni puhul. Küll aga ei välista see vahepealset optimistlikust turuhinnangust kantud paari tagasipõrget, mida veavad niigi optimismi kalduvalt tulevikku arvesse võtvad väärtpaberiturud, mida tuntakse W-kujulise kriisist väljumise stsenaariumina.

Meditsiinilise ja majandusliku huvi dilemma

Meditsiiniliselt pole me täna veel kusagil jõudnud olukorda, kus teame oma nähtamatust vaenlasest kõike ning omame ka vaktsiini ja ravi, mis teda kiiresti seljataks. Pealegi on alust arvata, et ta päris ära ei kaogi ning jääb meiega edaspidisekski, nagu seda on teinud ka selle viiruse lähisugulased SARS ja MERS (viimase puhang oli alles möödunud aasta detsembris, esimese oma aga paar aastat varem). Samuti pole ikka veel vaktsiini, mida lubatakse aasta jooksul, aga mille tööstuslikus mastaabis rakendamiseks, et jätkuks kõigile hädalistele, läheb veelgi rohkem aega.

Seniks aga seisab meie kõigi ees dilemma, mida on väga raske lahendada. Mida eelistada?

Kas avada majandus kiiresti ja riskida inimelude kaotusega või vastupidi, inimelude nimel ohverdada majandus? Aga kui kaua on seda üldse võimalik teha? Siit ka senine üldtunnustatud järkjärgulise ettevaatliku avamise strateegia erinevate riikide puhul. Majandus tuleb taas käima saada ja seepärast kõrvaldada meditsiinilistel põhjustel rakendatud piirajad. Samas kui peaks taas puhkema nakatumislaine, siis saaks kiiresti avamismeetmed tagasi kutsuda ja piiravaid abinõusid rakendada ilma suurema kahjuta otseselt inimeludele.

Tunnistades ühemõtteliselt, et iga inimelu on hindamatu, võib sellele dilemmale siiski läheneda ka küünilise majandusliku arvestuse loogikaga. Tegelikus elus ju nagunii seda erinevate kompensatsiooni- ja kindlustusskeemide puhul ka tehakse. Iseasi, mis kalkulatsioonide alusel. Kindlustusseltsidel ja muudel väljamaksekohuslastel on see arusaadavalt võimalikult kokkuhoidlikul alusel.

Ajakirja Time väitel on see USA puhul suurusjärgus 50 tuhat dollarit aasta eest. Samas on Stanfordi uurijad hinnanud ameeriklase keskmiseks eluaasta hinnaks 129 tuhat dollarit, mis teeb eluea hinnaks kogu majandusele 9+ miljonit inimese kohta. Ka on tehtud isegi selliseid arvutusi, kus ühe inimelu hinnaks on kalkuleeritud kaotusena majandusele kogutoimes isegi kuni 14,2 miljonit dollarit. Vanematel inimestel vastava alandava koefitsiendiga, sest nad on oma panuse mingis osas jõudnud juba anda.

Kui võtta see kalkulatsiooni aluseks, siis iga 1000 surma tähendaks potentsiaalselt vähemalt kuni kümne miljardi suurusjärgus kaotust majandusele. Kui spekuleerida, siis isegi kui meie numbrid siin on väiksemad, oleks kaotuse numbrid majandusele ikkagi väga suured.

Seega teatud aja on bilanss ka kalkuleerituna puht majanduslikus mõttes tegelikult pigem ettevaatliku avamisstrateegia kasuks.

Kuigi iga eraldi võetud majandusharu ja selles tegutsevate ettevõtete seisukohast on tegu iga päevaga suureneva kahjuga…

Tegelikult aga võttis teema üpris hästi kokku vist Rein Veidemann väitega, et majanduse me suudame taastada varem või hiljem, aga inimesi me tagasi tuua ei suuda. MOTT.

Viirus kiirendab maailmapoliitikas toimuvaid protsesse

Kui meditsiiniline aspekt käesolevas kriisis on veel lahtine, sotsiaalne aspekt samuti, sest pole selge, kui palju see muudab inimkäitumist lühemas ja pikemas perspektiivis nii sotsiaalses kui ka majanduslikus plaanis, ning ka majanduslik hind pole veel lõpuni meile selge, siis maailma poliitikas on olukord küll ühtpidi sama segane, aga teistpidi on hoopis kiirenenud mitmed protsessid, mis on käivitunud juba ammu enne kriisi.

Ja need tüürivad uute mängureeglite kehtestamise poole kriisijärgses geopoliitilises malemängus. Seda toetab ka ÜRO, kes oma peasekretäri António Guterrese suu läbi kutsus maailma üles loobuma kõigist sanktsioonidest ja piirangutest ning poliitilistest vastasseisudest, et ühendada oma jõupingutused ühise vaenlasega võitlemiseks.

Näitena sobib tuua nii USA juhtrolli ja Euroopa osatähtsuse erosiooni ning Hiina jätkuvat tugevnemist kui ka viimase vastasuse tugevnemist Läänes, mida viiruse leviku ümber toimunu on vaid võimendanud. Eraldi tasub märkida, et vaatamata oluliselt raskemaks muutunud majanduslikule olukorrale on hoopis märgata juba mõnda aega kestnud maailma sõjaliste juhtriikide vahelise relvastuse võidujooksu ägenemist, nagu ka pingete jätkuvat kasvu senistes pingekolletes.

Viirus on tabanud küll valusalt Venemaa majandust ja elukorraldust, kuid samas piitsutanud takka ka tema lootusi talle seni ebaõiglasena tundunud rahvusvahelise olukorra ümbermängimiseks enda kasuks. Suures Lähis-Idas põleb jätkuvalt heleda leegiga ning aeg-ajalt tekivad ka uued põlengukolded. Palju kannatanud ja majanduslikult raskes seisus Aafrikas aga alles hakkab kõigile senistele hädadele lisaks kasvama massiline koroonaviirusesse nakatumine. Ning väga ootamatu löögi on andnud nii Euroopa suurriikide kui ka USA eneseteadvusele viirusest põhjustatud rasked mõjud majandusele ning elanike elukorraldusele ja majanduslikule toimetulekule, mis eksponeerisid lisaks ka seni eesrindlikeks peetud meditsiinisüsteemide ebapiisavat ettevalmistatust ning tõid kaasa, eriti USA-s, ka nähtavaid sisepoliitilisi tagajärgi.

Inimesed, isegi meil siin rahulikus Eestis, protesteerivad kehtestatud piirangute vastu. Kasvavad hirmud eriolukorraga seotud tavapäraste tasakaalumehhanismide ebapiisavuse tõttu valitsuste poolt oma erivolituste kuritarvitamise võimaluse suhtes. Samuti mured seoses viirusega võitlemise sildi all rakendatud tehniliste jälgimisvahendite kuritarvitamise ohtudega riigi poolt oma rahva jälgimisel ning sellega jätkamise kiusatuse suhtes ka pärast pandeemia lõppu.

Senised pikaaegsed traditsioonilised demokraatia teostamise protseduurid ei tööta enam pandeemia tingimustes, aga uudsete, distantsosalusel põhinevate protseduuride kasutuselevõtt on samuti takistatud, sest demokraatliku valitsemise teostamine on paljus just protseduuridepõhine jne. Kõik see toimib seejuures ühiskonnas edasise suhtes valitseva üldise ebakindluse foonil ning üha tugevnevate negatiivsete emotsioonide kasvu olukorras, mille mõjud ühiskonna ja riikide sisepoliitilistele arengutele on alles kujunemas.

Koroonakriisi mõju Hiina tõusutrajektoorile

Hiina kui maailma laastava viiruse “emamaa” sai esimesena löögi osaliseks ja hakkas tänu oma jõulisuses täiesti pretsedenditutele meetmetele ka sellest kriisist esimesena välja tulema. Taastumas on ka Hiina kui “maailmavabriku” töö ning inimeste siseriiklik ringiliikumine. Kuigi maailmal on põhjendatud kahtlusi, et koroonaviiruse ohvrite arvu on võimud teadlikult vähendanud, ei muuda see asjaolu, et hiinlased on asunud kriisist taastumise teele.

Samas on ka seal olnud tagasilööke. Venemaalt tagasi saabunud hiinlastele pannakse näiteks süü Põhja-Hiinas nakkuskolde tekitamises, mille tagajärjel suleti ka 10-miljoniline Harbini linn ning piirati taas vahepeal avatud spordi- ja lõbustusasutuste kasutamist mujal riigi suurlinnades. Kriisiga enam-vähem toimetuleku ja sellest väljatulekule asumise eelduseks oli Hiina võimude rakendatud täiesti pretsedenditud kontrolli ja piiramise abinõud alguses nakkkuskolletes ja seejärel ka mujal. Seejuures demonstreeris Hiina kogu maailmale oma tehnoloogilist võimekust, rakendades lahendusi, mida teised algul halvustasid demokraatiat ohustavatena, siis kadestasid ja tänaseks hakkasid ise püüdma kopeerida või kasutada.

Hiina on ilmselgelt otsustanud kasutada ära momenti ja taaselustanud oma nn charming offensive’i üle maailma.

Esimesena on läinud käiku nakkusevastased isikukaitsevahendid, millest on igal pool puudus. Hiinlased on tänaseks eksportinud üle maailma nii tohututes kogustes maske, väidetavasti üle 20 miljardi, et võimud on ainuüksi mittekonditsioonilisi maske konfiskeerinud tootjatelt 89 miljonit tükki. Muid kaitsevahendeid samuti veel suurtes kogustes lisaks.

Kui algselt suutsid hiinlased esitada seda eksporti kui humanitaarabi aktsiooni ja saavutasid sellega ka teatud propagandistlikku edu, näiteks Serbia või Põhja-Itaalia juhtumitel, siis üha tihenevad kaebused tarnitava kvaliteedi suhtes on tekitanud niigi tundlikes retsipient-riikides üha kasvavat pahameelt. Kuna Hiinat peetakse üha laiemalt süüdlaseks vallandunud pandeemias, sest ta ei andnud õigeaegselt ja piisavalt informatsiooni selle vallandumisest, mis olevat takistanud ka adekvaatsete tõrjemeetmete rakendamist teistes riikides, siis on hakanud arenenud riikides ilmnema üha enam rahulolematust. Seejuures ka valdkondades, mis otseselt viiruse-teemaga kuidagi ei seostu. Küll aga on jätkuks vanadele, enne viirusekriisi tekkinud protsessidele. Näiteks Huawei oma 5G turule mittelaskmise toetuseks.

Omaette mureallikaks on Hiinale kujunemas president Trumpi nii sisepoliitilistel kui ka välismajanduslikel kaalutlustel algatatud kompensatsiooninõuete esitamine Hiinale pandeemia vallandamise süüdistuse tõttu, mille summat hinnatakse 5 triljoni dollari suuruseks. Seepärast on Hiina omakorda selle nõude vastase preventsiooni korras asunud koos Venemaaga, kelle motiivid on küll puhtalt geopoliitilistest kaalutlustest kantud, süüdistama hoopis Ühendriike selle paganama viiruse loomises, mis on teravdanud ka vastavasisulist propagandasõda nii USA kui ka teiste lääneriikidega.

Lisaks on Hiina järjekindlalt jätkanud survestamist Lõuna-Hiina mere sisemereks muutmisel, teisest küljest aga regiooni teiste riikide majanduslikku positiivset hõlvamist, millest on ka siinses kolumnis eelnevalt korduvalt kirjutanud. Selle kaudu tugevdades oma senise hegemooni – USA – vastast geopoliitilist positsiooni regioonis nii sõjalis-tehnilises kui ka majanduslik-poliitilises mõttes.

Samal ajal jätkab Hiina ka oma Uue Siiditee projektidega mujal maailmas, saavutades siin samuti teatud edu. Isegi Euroopas, kus Ungari kirjutas äsja alla Budapestist Belgradi viiva kiirraudtee ehitamise projektile, mida finantseeriks ja juhiks hiinlased. Sellega seotud lepingute salastamine on aga kutsunud esile suurt pahameelt nii riigis kui ka Brüsselis. Põhjuseks tundub lisaks hiinlaste oma turule mittelaskmise motivatsioonile siiski ka kasvavad kahtlused, et projekti ehitamise taga on Ungari peaministri Orbani “majandussõprade” korruptiivsed huvid. On ju laialt teada Hiina huvi projektide teostamiseks vaatamata kaasnevale korruptsioonile, pigem seda isegi ära kasutades.

Siiski kogesid nad äsja ka ootamatut tagasilööki, kui Tansaania president John Magufuli loobus tuntud skeemi järgi Hiina antavast 10-miljardilisest nn killer loan‘ist (tapvast laenust) taristu ehituseks oma riigis, viidates laenutingimuste sobimatusele. Saab näha, kas see muutub mingiks verstapostiks kogu regioonis või mitte. Võib siiski arvata, et maailma üldise halvenenud majanduskonjunktuuri tingimustes jääb see siiski vaid üksiknäiteks üldises pildis.

Kagu-Aasias ja Lähis-Idas pinged vaid kasvavad

Lisaks Lõuna-Hiina merel kasvavatele pingetele ja vastasseisudele Hiina ning Taiwani, samuti Jaapani ja Vietnamiga, USA-st rääkimata, on taas kasvanud korraks määramatus seoses nn “erakliku kuningriigi” elik Põhja-Koreaga. Nimelt seoses selle absolutistliku dünastilise liidri Kim Jong Uni kadumisega avalikkuse vaateväljast alates 11. aprillist. Kuigi algsed reaktsioonid viitasid tema surmale, siis praeguseks pigem konstateeritakse küll võimalikke terviseprobleeme sel ülimalt ülekaalulisel ja pärilikult suhkru- ja südamehaigel diktaatoril, aga ei kardeta tema võimaliku kadumisega areenilt seotud ohtlikke segadusi selles sõjakas, kuid puruvaeses üleideologiseeritud tuumariigis.

Küll aga on järsult teravnenud pinged regionaalse suurvõimu staatusele pretendeeriva, samuti tuumarelva ihaleva ja selles vallas ka Põhja-Koreaga koostööd tegeva Iraani ja USA vahel. Iraan on saanud väga tugevalt kannatada sellesama viiruse tõttu. Tegelikku pilti ei tea keegi, aga ainuüksi faktid, et paljud kõrgema võimuešeloni esindajad on haigestunud ja isegi surnud, tõendavad, et ilmselt on see haiguse leviku pilt seal päris karm.

Suuresti oli pandeemia algetapis selle kiirele levikule kaasa aitamas ka kõrgema vaimuliku juhtkonna positsioon, et usk seljatab nakkuse, mille tõttu ei keelatud ka šiiitlike usupühade massiüritusi, mille raames eriti fanaatilised usklikud demonstreerisid oma usu tugevust pühapaikade piirdeid lakkudes. Muuseas, selle algatuse eestvõtjast ajakirjanik suri samuti koroonanakkusse.

Ka on nii viirusest tingitud tagasilöögid majanduses kui ka ameeriklaste initsieeritud sanktsioonid tekitanud üliraske olukorra Iraani majanduses. See sundis Teherani paluma 5-miljardilist abikrediiti IMF-ilt ja ärgitama eurooplasi abistama iraanlasi USA kehtestatud rahalistest sanktsioonidest möödahiilimisega läbi EL-i juhtriikide loodud INSTEX-mehhanismi ja Šveitsis loodud analoogse mehhanismi kaudu. Kui see hakkab toimuma, siis on pingete kasv lääneliitlaste vahel garanteeritud. Samas annab natuke lootust USA väljendatud valmisolek koostööks Iraanile osutatava humanitaarse abi osas.

Teisest küljest on ajatollade režiimil vaja siseriiklikult selgitada järsult halvenenud olukorda ning mis saab olla parem selgitusest, et süüdi on igipõline välisvaenlane. Selle toestamiseks on iraanlased asunud demonstratiivselt riskipiiril ahistama Pärsia lahes viibivaid Ameerika sõjalaevu. Viimaste intsidendite valguses on president Trump andnud käsu oma sõjaväelastele vajadusel anda ründajate pihta tuld, millele iraanlased on vastanud samasuguse käsuga. Milleni see võib viia, pole praegu veel selge, sest sellises pingeolukorras võib juhuslikult vallanduda relvastatud vastasseis isegi sõltumata osapoolte tahtest.

Teisest küljest on pingete kasvatamine naftarikkas piirkonnas iseenesest praegu kasulik nii mõnelegi naftatootjaist riigile. Sest praeguses naftaturgude seisus hinnatakse naftaeksportööridest riikide kaotusi kuni 0,85–1,4 miljardi dollari suurusteks päevas. Päevas!

Kusjuures paljude nende jaoks on see ühtlasi ka sisepoliitiliseks probleemiks, sest nafta on peamiseks riigieelarve sissetulekuallikaks. Sõjalise pinge vallandumise korral naftatootmise võtmeregioonis võib nafta hind aga traditsiooni kohaselt teha soovitud jõnksu ülespoole. Samas üldist naftanõudluse kukkumist arvestades aga seda jõnksu tulla ei pruugigi.

Euroopa Liidu uus reaalsus

Euroopa Liit reageeris vallandunud koroonaviiruse pandeemiale ja sellest võrsunud kriisile iseloomulikult aeglaselt. Alustuseks loovutati propagandapunkte nii Hiinale kui ka Venemaale, kes demonstratiivselt ja suure propagandakära saatel viskusid abi osutama. Isegi nii, et Vene sõjamasinad lippude lehvides sõitsid koos sõjaväekeemikute ja ka -luurajatega läbi Itaalia Roomast Milanosse, et seal demonstratiivseid desinfitseerimisprotseduure teha ja sotsiaalvõrgustikes ning meedias punkte koguda. Kuigi varsti selgus, et selle “abi” efektiivsus oli sisu mõttes  pea olematu, ei takistanud see oma propapunktide “kojutoomist”. Samal ajal kui takkajärele selgus, et EL oli vaikselt ja ilma kärata abistanud nii itaallasi kui ka isegi hiinlasi nende kriisi algetapil.

Fakt jääb aga faktiks, et itaallastel tekkis emotsionaalne rahulolematus oma liidukaaslaste vähese abivalmiduse suhtes, eriti siis kui mitmetele puhkudel erinevate riikide, nagu Saksamaa, Tšehhi jt võimud takistasid paraku abivahendite jõudmist Põhja-Itaalia nakkuskoldesse. Seda rahulolematust kasvatas nii neis kui ka teistes ClubMedi elik Vahemere-äärsete liikmesriikide avalikkuses ja poliitikutes veelgi nn Põhja-Euroopa riikide, eesotsas hollandlaste ja sakslaste keeldumine nõustuda nn koroona-võlakirjade väljaandmisega, mis varjatud kujul tegelikult pole midagi muud kui lõunapoolsete riikide senise lõdva rahanduspoliitika eest solidaarse vastutuse võtmine kõigi liikmesriikide poolt, mis viimastele, eriti finantsdistsipliini rangelt seni hoidnute seisukohast, ei tundu õiglasena.

Selge see, et siin lõi välja teraval ning kriisist üles köetud emotsionaalsel ja sisepoliitilistest motiividest kantud foonil tegelikult juba pikalt vinduv pinge põhja-lõuna teljel Euroopa Liidus.

Pärast tuliseid debatte suutis EL siiski talle iseloomulikul, nii aeglasel ja kohmakal, kuid lõpuks ikkagi kokku lepitud moel ka sellest probleemist üle saada vastavate abifondide vahendite ja eelarveliste abimehhanismide, samuti ajutiselt pankadele kehtestatud leevendustega normatiivide rakendamise osas ning massiivse euro emissiooni ja kekspanga laenude programmi abil. Täna on siiski veel vara öelda, kas sellest, kunagisi nn Maastrichti reegleid üksjagu eiravast, praeguseks kokku üle 3,6 miljardi eurosest abiprogrammide paketist piisab kriisi negatiivsete mõjude maandamiseks või mitte. Sellele lisanduvad ju veel omakorda rahvusriikides rakendatavad massiivsed abiprogrammid. Arvestades, et IMF-i projektsioonide järgi võib selleaastane SKP kukkumine olla EL-i juhtriikides 7 (Saksamaa puhul) kuni 9,1% (Itaalia puhul), mis on pärastsõjaaegse perioodi jaoks pretsedenditu ulatusega majanduskriis, siis ei pruugi aga seni kavandatust veel sugugi piisata.

Üks tähelepanek veel. Kuna viirus sekkus nii jõuliselt, et nii BREXIT-i  lõpuleviimist korraldav Suurbritannia peaminister Boris Johnson kui ka tema läbirääkimiste partneriks olev EL-i kõrge esindaja Michel Barnier mõlemad nakatusid ning BoJo põdes seejuures päris raskelt, jäid läbirääkimised mõneks ajaks varju. Nüüd neid taas alustades jätkus vana mäng, kus Briti poolelt ollakse jäigad ja ähvardatakse, et ollakse valmis leppeni mitte jõudmisel ka leppeta lahkuma, ja euroliidu esindajad üritavad ikkagi mingi talutava variandini jõudmist.

Paraku on koroonaviirus loonud siin uue reaalsuse. Kui enne oli suurimaks motivaatoriks leppeni jõudmisel võimaliku suure majanduskahju ärahoidmine eelkõige brittide jaoks, siis nüüd, kus neile prognoositakse seoses viirusega nagunii vähemalt 6,5%-list majanduse kokkutõmbumist ja kahjuks ka rekordilist elanike suremust, ei paista leppeta lahkumine enam nii hull. Kui majandus nagunii kukub ja mured on suured inimeste toeimetulekuga, siis mis vahet, näikse olevat tekkimas asjaosaliste suhtumine.

Venemaa reaalsuskontroll

Ka Venemaa jaoks on viirusepandeemiaga koos saabunud tõehetk, mis paljastas ühelt poolt riigi nõrga meditsiinilise ettevalmistatuse, teiselt poolt ka majandusstruktuuri nõrkuse ja juhtimislikud puudujäägid.

Vene majanduse prognoosid on karmid. Ennustatakse vähemalt 6%-list kokkutõmbumist ja märkimisväärset töötust koos elatustaseme ligi kümnendikulise langusega. Eriti suure löögi saab suurlinnade enam teenusmajandusega seotud elanikkond ja eelkõige keskklass. Riigi reservid, mis on küll suured, sulavad iga päevaga. Arvestatakse, et aastaga on nad niimoodi läbi, eriti kui nafta hind ei kasva. Abiprogrammid ulatuvad vaid olulisemate riigiettevõteteni või siis võimuladvikule lähemal seisvate muude firmadeni. Väike- ja keskmine ettevõtlus on suuresti jäetud omapead. Vähe sellest, ettevõtteid sunnitakse kinni maksma ka pikalt, ligi 1,5 kuud kestvaid puhkepäevi, mida paljud neist teha ei suuda ja sellega paratamatult veelgi halvendavad töötajate olukorda kriisi ajal.

Venemaa eripäraks seejuures on, et raskuste põhjuseks pole mitte ainult majanduse lukustamine, nagu enamuses riikides, vaid ka ühe riigi sissetulekute kõige olulisema allika – nafta- ja gaasi – hindade ülijärsk kukkumine. Kusjuures oma osa andis sellesse ka Venemaa ise, astudes hinnasõtta Saudi Araabiaga, kantuna soovist kahjustada ka oma geopoliitilise peavastase – USA – juhtivale kohale naftaeksporditurgudel tõusnud kildanafta tööstust.

Seejuures jättis aga riigi president arvestamata alanud pandeemia tohutut mõju nafta nõudlusele. Nimelt on maailmas nõudlus nüüdseks kukkunud juba 30%. Sellist tootmise kokkutõmbumist aga on raske oodata. Kui saudidel ja kildanafta tootjatel käib tehnoloogiliselt puuraukude sulgemine-taasavamine suhteliselt voolujooneliselt, kiiresti ja odavalt, siis Vene naftatööstuse eripära tõttu neil see võimalik pole. Mistõttu tohutu nõudluse kukkumise tõttu suletavad tootmisvõimsused on turule kas kadunud või pikaajaliselt sellelt väljas.

See on väga suur rahaline kaotus mitte ainult tööstusharule, vaid sellega seotud paljudele teistele valdkondadele ja neis tegutsejatele. Lisaks riigi reservfondi nafta müügilt mittelaekuvatele rahadele. See aga omakorda piirab riigi võimalusi rahastada erinevaid pandeemia negatiivsete mõjudega võitlemise meetmeid. Aga ka laiemat efekti taotlevate nn rahvuslike ning ka erinevate relvastuse programmide täitmist.

Kuid Venemaal on poliitika alati olnud kaugelt tähtsam kui majandusedu. Ka poliitilisel rindel on viiruspandeemia toonud kaasa märkimisväärsed tagasilöögid. Vahetult enne pandeemiat viis president Putin läbi konstitutsioonireformi, millega tegelikult suurendas oma võimu ja kõrvaldas ka selle pügala, mis keelas tal uuesti presidendiks saamast pärast 2024. aastat. Selle legitimeerimiseks oli võimsa lõppakordina plaanis läbi viia rahva heakskiidu saamine mingi ebamäärases vormis mittekonstitutsioonilise rahvahääletuse kaudu Lenini 150. sünniaastapäeval 22. aprillil. Seda tegevust hakati kutsuma venekeelse terminiga obnulenije, mille ekvivalendiks kõlbab taas nullist alustamine presidendivolituste tähtaegade arvestamises. See tuli koroonaviiruse tõttu lükata ebamäärasesse sügisesse.

Kuid veelgi suurema tagasilöögi andis viirus selle aasta Venemaa poliitkalendri kaugelt kõige tähtsamale üritusele – nn Suure Võidu 75. aastapäeva tähistamisele 9. mail. See oli planeeritud grandioosse üritusena koos võimsa paraadiga, kuhu pidid tulema esmakordselt pärast Krimmi annekteerimist aastaid kestnud keerulisi suhteid ka juhtivate riikide juhid eesotsas presidentide Trumpi, Xi ja Macroniga. See oli planeeritud demonstratiivse sammuna vastukaaluks senisele sanktsioonide režiimile ja hõlbustamaks Kremli loodetavat reset‘i rahvusvahelistes suhetes Venemaa positsiooni parandamiseks.

Paraku tuli ka see üritus koroonaviiruse tõttu ära jätta. Piirdutakse vaid võidupäeval lennumasinate paraadiga Moskva taevas ja võimsate õhtuste saluutidega, mida saab oma akendest näha ka Venemaa suurlinnade oma korteritesse kuni 11. maini lukustatud elanikud. Nimelt oldi sunnitud kehtestama puhkepäevad, mida peaks kinni maksma ettevõtjad, mitte riik, alates 30. märtsist kuni 11. maini.

Paraadi korraldamise vajadus on aga nii suur, et see viiakse läbi ikkagi, ilmselt just “sobivalt” äsja seadustatud II maailmasõja (seekord siis mitte Suure Isamaasõja termini kasutamine!) võidupäeval 3. septembril. Mis on imelik, sest selle sõja lõpetas siiski päev varem, 2. septembril 1945 Jaapani kapitulatsioon. Miks Venemaa vajab oma, erinevat päeva võidu tähistamiseks, on pisut segane, aga see kordab juba varasemat mustrit, kus samamoodi lükkas Stalin võidupäeva tähistamise päeva võrra edasi Euroopas tunnistatud ja Saksamaa kapitulatsiooniaktiga kinnitatud 8. mailt hoopis 9. kuupäevale…

“Suure Võidu” tähistamisse on kaasatud ka õigeusu kirik. Valminud on Venemaa Relvajõudude tuttuus Peakatedraal, mille altari mosaiigis kasutatakse Krimmi annekteerimise visualiseerimist ja kus on ajalooliste isikutena paigutatud kesksetele kohtadele ka Putin, kaitseminister Šoigu, kindralstaabi ülem Gerassimov, välisminister Lavrov ja mitmed teised praegused võimurid ning isegi Stalin (kirikus pühitsetuna selle suurimaid represseerijaid!?!).

Nagu märkis tabavalt üks Vene analüütik, on õigeusu asemel Venemaal keskseks usuks tõusnud võidukultus ja koos sellega ka sõjausk.

Samas on võim väga osavalt ära kasutanud pandeemiast tingitud piiravaid meetmeid kontrolli suurendamiseks ühiskonna ja indiviidi üle. Seejuures on asutud selleks kiiresti ja massiivselt kasutama ka tehnoloogia pakutud võimalusi. Ilmselgelt on selles eeskuju võetud Hiinast, kelle administratiivselt ja tehnoloogiliselt rakendatud pretsedenditu kontrolli efektiivsus tekitas ilmselget huvi ka teistes autokraatlikes režiimides oma sisepoliitilise kontrollivõimekuse suurendamiseks. Mida on kindlasti vaja maandamaks või maha surumaks raskest majandusolukorrast paratamatult võrsuvatest pingetest välja kasvavat rahulolematust, eriti suurlinnades.

Hiinast ei võeta eeskuju sugugi mitte ainult sisepoliitiliselt. Ka Venemaa on käivitanud võimsa propagandistliku charming offensive’i Lääne suunal, korjates propagandapunkte nii Itaalias, Serbias kui ka isegi Ameerikas. Viimasega suhete soojendamine näib olevat üha olulisemaks eesmärgiks, kasutades selleks ära eelkõige president Trumpi personaalset ülimalt sõbralikku eelhäälestust. Viimase näitena oli tolle nõustumine pisut segase taustaga poliitilise ühisavaldusega Putiniga, mille ajendiks oli 75. võidu aastapäev.

Ka Lääne-Euroopa suunalt on kosta üha enam hääli vajadusest vaadata ümber senine suhete korraldus Venemaaga (loe: sanktsioonide režiim). Igal juhul on analüütikud märganud Vene välispoliitikas “uut hingamist” seoses lootusega, et viiruspandeemiaga võitlus annab võimaluse Vene terminoloogias obnulenije‘ks elik restardiks rahvusvahelistes suhetes Venemaale soodsamatel tingimustel. Lähtudes alustuseks arusaamast, et Krimm on ju lausa uue katedraali altarile jõudnud, seega see on püha asi ja alatiseks Venemaa oma ning lõpetades Venemaale tema agressiivse välispoliitika ohjamiseks Lääne kehtestatud finants- ja tehnoloogiapiirangute mahavõtmisega.

USA teelahkmel 

And last but not least, peaks nüüd midagi ütlema ka USA kohta. See, et tema liidriroll maailmas üha mureneb, on juba klišeeks muutunud. Oma “panuse” annab sellesse jätkuvalt Trumpi persoon. Viimatine tema avalik soovitus võtta või süstida sisse desinfektsioonivahendeid, mis on eluohtlik tegelikult normaalse mõtlemise seisukohast, ei kõlba enam hästi isegi naljaheitmiseks. Sest on tuvastatud sadu pöördumisi lihtsameelsetelt selles küsimuses nii erinevatesse organisatsioonidesse kui ka sajakonnal juhul desoainete sissevõtu tulemustena juba isegi haiglasse.

USA majanduses toimuv pole samuti eriti lootustandev, sest esmakordselt suure depressiooni ajast on see kokku tõmbumas.

Koroonaviirusesse nakatunute arvud on tõusnud maailma suurimateks, nagu ka surmajuhtumite numbrid. Kusjuures just tulenevalt Trumpi täielikust soovimatusest võtta kuulda juba jaanuarist-veebruarist kõlavaid luureorganite ja teiste ametkondade hoiatusi, mida ei pannud ta pikka aega millekski. Kui aga lõpuks otsustas reageerida, oli juba hilja. Just sellega on seletatavad USA suurimad numbrid nakkusega seoses.

Kuna ka majanduslik negatiivne efekt on väga suur, aga just majanduslik edu on olnud üheks Trumpi poliitiliseks ratsuks eelseisvatel presidendivalimistel, siis see murdis läbi tema arrogantsuse müürist. Mingil määral on hakanud tema seni kõigutamatuna tundunud liidripositsiooni presidendirallis kõigutama ka liiga suur pandeemia tõttu surnud inimeste arvu kasvu potentsiaal. Oma panuse annab sellesse ka selgelt ilmnenud vastuolu presidendi ja föderaaltasandi tegevuse ning paljude osariikide ja nende populaarsete kuberneride vahel. Eriti ilmekalt on seda märgata New Yorgi osariigi ja selle populaarse demokraadist kuberneri Andrew Cuomo puhul, kellest on kujunemas sisuliselt uus demokraatide liider Trumpi vastu väheste võiduvõimalustega Joe Bideni asemel.

Aga kui on siseprobleem, siis alati aitab välisvaenlase kuju. Nii ka seekord.

Kuigi senised Hiinaga peetava kaubandussõja tulemused on nigelad ja senine läbirääkimiste protsess praktiliselt ummikusse jooksnud, Trumpi poolt jõuliselt juba enne pandeemiat algatatud Ameerika suurettevõtete tagasi koju toomise programm elik reshoring kulgeb nagunii juba pandeemiastki mõjutatuna, Hiina aga esimese taastujana selgelt üritab ära kasutada oma ajalist eelist maailmas positsioonide tugevdamiseks, siis on vaja mingit uut avangut. Miks mitte näiteks kahjunõude esitamist hiinlastest rivaalidele kui viiruse vallapäästjatele ja selle ebapiisavalt tõrjunutele?

Summa suurusjärk ju märkimisväärne ja kindlasti põhjustab Hiina vastutegevuse, mis annab õigustuse ka oma siseriiklikele probleemidele ning kiirendab kindlasti ka Ameerika firmade reshoring‘ut. Esimesed osariigid USA-s on juba sellest Hiinale kahjunõude esitamise otsast ka juriidiliselt kinni haaramas. Suure ja paha vastasega võitlemise agenda on lihtsalt suurepärane eelseisvateks presidendivalimisteks, mis tasalülitaks üksjagu viirusepandeemia endaga seotult tehtud vigu. Igal juhul on siit oodata tõsist rahvusvahelist pikeerimist.

Raivo Vare

Raivo Vare

Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (45)