Marko Mihkelson: kas Eestist saab pärast kriisi digitaalne suurriik?

Riigid, kes juhtisid maailma globaliseerumist eelmise perioodi jooksul, ei pruugi tingimata olla need, kes juhivad seda uues olukorras. Foto. Shutterstock.

Kriisid, konfliktid ja sõjad on olnud ja paraku jäävad edaspidigi inimkonna arengu lahutamatuks osaks. Nad kerkivad esile justkui hoiatuste või teenäitajatena. Ükski raputus ei jää tagajärgedeta. Küsimus on vaid selles, kes, mida ja kuidas nendest murdehetkedest õpib.

Globaalse ulatusega kriisid, mis kiirendavad maailma jõujoonte muutumise protsessi, on geopoliitiliselt seismilisel alal asuvale Eestile ohtlikud, kuid samas pakuvad ka võimalusi. Viimase saja aasta jooksul on mõlemad maailmasõjad ja Nõukogude impeeriumi lagunemine toonud Eesti käekäigule pöördelise mõjuga tagajärgi. Kahel korral tähendas see meile vabaduse saavutamist, kolmas aga tõi sünge ja traagilise lämbumisperioodi Nõukogude rahvaste vanglas.

Kuigi Eesti valikuvõimalused on maailmapoliitika suurhoovustes triivides sageli piiratud, sõltub siiski väga palju ka meie enda visioonist ja julgusest sellele pühenduda. President Lennart Meri ütles 2001. aasta 24. veebruaril: “Me ei saa jõukat ja õnnelikku Eestit üles ehitada, kui meil puudub nägemus globaalsest maailmast ja Eesti asendist kahekümne aasta pärast.” Meri tunnetas ajaloolasena väga hästi, mida tähendab väikeriigi jaoks võimaluste aken suurtes muutumistes. “Me ei tohi muutuda laisaks, lodevaks ja mittenõudlikuks. Eesti ei ole kunagi üksi, aga meil ei ole aega olla laisk,” ütles Meri Eesti NATO-ga ühinemise järgselt 16 aastat tagasi. Need mõtted on Eestile aegumatu tähendusega.

Kaasaja üks loetumaid ajaloolasi Yuval Noah Harari on  talle omase nauditava stiiliga sõnastanud koroonapandeemia suurima väljakutse: kas reisime allamäge globaalsesse eraldatusse või vastupidi – valime üleilmse solidaarsuse raja. “Esimest valides me mitte üksnes ei pikenda käimasolevat kriisi, vaid paneme idanema veel hullemad katastroofid tulevikuks. Kui valime teise, siis pole see üksnes võit koroonaviiruse üle, vaid kindlustuspoliis kõigi võimalike tulevikuepideemiate ja kriiside vastu,” ütleb Harari.

Eesti pole sugugi ainus riik maailmas, kus pandeemiahirmus levivad avatud ja koostööd tegeva maailma suhtes skeptilised meeleolud. On neidki, kes tõsimeeli usuvad, et just globaalne maailm ongi suurim probleemiallikas. Politoloog Tõnis Saarts kirjeldas hiljuti selliste meeleolude ühist nimetajat: avatud piire ja vaba liikumist propageeriv üleilmastumisprojekt kuulutatakse tervikuna läbikukkunuks. “Tulevik hakkab kuuluma suveräänsetele, oma piire kontrollivatele rahvusriikidele, mis lasevad võõrsilt tulevatel kahjulikel mõjutustel sisse imbuda nii vähe kui võimalik”, kirjeldab Saarts populistide unistust.

Kuid tagasipöördumine piltlikult öeldes keskaegsete linnamüüride taha ei aitaks meid kuidagi füüsilistest piiridest mittehooliva pandeemiaga võitlemisel. Must surm levis kiirelt ja tappis 14. sajandil inimesi üle ilma hoolimata bussi-, rongi- ja lennuühenduste puudumisest ning linnamüüride kõrgusest ja tugevusest. Kümne aastaga hukkus kuni 200 miljonit inimest ehk umbes neljandik toonase Euraasia elanikest. Firenzes jäi sajast tuhandest ellu vaid iga teine elanik. 1520. aasta märtsis Mehhikosse jõudnud Francisco de Eguia nakatas üksinda kõigest 9 kuuga rõugetesse kogu Kesk-Ameerika. Hukkus kuni kolmandik elanikest.

Sajandeid inimkonda räsinud rõugetest jagusaamine viitab ühena paljudest näidetest globaalse, teadmistele tugineva ja teadmisi jagava maailma eelistele enesesse sulgumise ja valehirmudes elamise ees. Tänu arstide rahvusvahelistele pingutustele teatas Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO) 1980. aastal, et rõuged on haigusohuna seljatatud.

Maailma ajalugu on meile õpetanud, et riikide või regioonide isoleerumine välise ohu (kui mõelda siin näiteks Hiinale) ees on lõpuks ikkagi viinud piiride langemiseni. Kaotajaks on jäänud need, kes on lootnud vaid iseenda hakkamasaamisele. Eesti oli enam kui pooleks sajandiks surutud Nõukogude okupatsiooniga sunniviisilisse isolatsiooni. Lihtne võrdlus Soomega näitab, kui palju me oma arengus selle ajaga kaotasime.

Me ei taha taolist elu tagasi.

Eesti välispoliitika üksmeelne põhimõte – mitte kunagi enam üksi – aitab meil kergesti ka tänastes valikutes orienteeruda. Muu maailma vereringega tihedalt läbi põimunud Eesti edukas käekäik sõltub kolmest tegurist.

Esiteks tuleb meil kaitsta ja tugevdada demokraatlikku riigikorda. Võime õppida 1930ndate aastate lõpu sündmustest, kus kaasaminek Euroopas levinud autoritaarsuse vooluga nõrgestas Eesti vastupanuvõimet globaalses kriisis.

Teiseks tuleb Eestil igal ajahetkel pürgida vabade riikide tuumikusse ja veenda oma liitlasi America First-stiilis enesesse sulgumise asemel euroatlandi ruumis täiemahulist koostööd reanimeerima. Vabade demokraatlike riikide liidu tugevdamine, nagu sellest unistas USA senaator John McCain, aitaks meil kõigil paremini vastustada Hiina katseid maailma üha jõulisemalt enda näo järgi kujundada.

Kolmandaks peame aru saama, kui suur võimalus on Eestil just praegu digitaalsetele kanalitele lootma õppivas maailmas tõusta tulevikuühiskondi mõjutavate innovaatiliste lahenduste lipulaevaks, ning seda võimalust ka otsustavalt ära kasutama.

Tegelikult on koroonapandeemia aidanud varasemast enamgi esile tõusta Eesti välispoliitika ühel kirkamal edulool, mida on ehitatud läbi mitmete valitsuste enam kui 20 aasta jooksul.

Maailm on justkui ühtäkki põiganud väikesesse tänavasse nimega Eesti ja avastanud, millist kasu toob digitaalsete lahenduste nutikas rakendamine sotsiaalsesse distantsi surutud ühiskondade toimevõimekuse tagamisel.

Vaevalt teadis meie toonane suursaadik USA-s Toomas Hendrik Ilves 1996. aastal koos haridusminister Jaak Aaviksoo ja digivisionäär Linnar Viigiga Tiigrihüppe lennuka nime all koolide arvutiseerimist ja internetiseerimist käivitades, et just see samm mõjutab oluliselt Eesti digitaalset tähelendu kogu maailmas. Sama võib öelda ka Mart Laari teise valitsuse ajal 2001. aastal langetatud otsuse kohta, mis tõi Eestis käibele ID-kaardi ja universaalse elektroonilise isikutuvastusssüsteemi.

Eestist on viimase paarikümne aastaga kujunenud maailma digitiiger, kelle tuntus käib meist endist pikalt ees. Olen seda kogenud kohtumistel Jaapanist Ameerika Ühendriikideni ja Bahreinist Indoneesiani. Paljud välisdelegatsioonid poliitika- ja ärimaailmast käivad Tallinnas kui palverännakul, et õppida Eesti e-valitsemise kogemusest ja jagada informatsiooni, kuidas globaliseerunud maailmas efektiivsemalt ja targemalt hakkama saada.

Taoline üleilmne positiivne tuntus on väikeriigile äärmiselt suur luksus, eriti veel viisil, mis võib mõjutada paljude meist suuremate riikide valikuid. Üldiselt on ajaloos ikka nii olnud, et suuri suhteid ja arenguid suunavad suurriigid ja väikeriikidel on jäänud sageli pealtvaataja või kaasamineja roll.

Kaasaegses maailmas on aga tehnoloogiline revolutsioon loonud täiesti uue võimaluse ka väikeriikidel kujuneda maailmas vähemalt valdkonnapõhisteks liidriteks. Eesti on sammu kaugusel võimalusest kujuneda maailma digitaalseks suurriigiks.

Rahvusvaheliselt mõjukas välispoliitika ajakiri Foreign Affairs on Eesti võimalikku globaalset liidrirolli juba tunnustanud. 2018. aasta kevadel avaldasid konsultatsioonifirma McKinsey partner Susan Lund ja Berkeley ülikooli majandusprofessor Laura Tyson artikli globaliseerumisest, digitaalsest tehnoloogiast ja tulevikukaubandusest. Nad väitsid, et “riigid, kes juhtisid maailma globaliseerumist eelmise perioodi jooksul, ei pruugi tingimata olla need, kes juhivad seda uues olukorras.”

“Vaadake Eestit, kelle elanikkond on kõigest 1,3 miljonit inimest, kuid kes on muutunud digitaalse ajastu hiiglaseks,” kirjutavad Lund ja Tyson, rõhutades eraldi just Eesti võimalust olla digitaalse globaliseerumise lipulaev maailmas.

Nende innustavate sõnade taga on meie avaliku ja erasektori aastatega loodud ja ühiskonnas edukalt juurutatud arvukate e-teenuste rahvusvaheline tuntus, nende seas maailmas jätkuvalt unikaalne, kuid Eestis juba 15 aastat turvaliselt toimiv e-valimiste platvorm. Kui siia lisada Skype’i edu tuules levinud start-up-mentaliteet ja eestlaste mitme idee tõus ükssarviku staatusse, siis on Eesti digiriigi vundament juba praegu tugevam kui maailma paljudel riikidel.

Millenniaalid ehk noored, kes on täiskasvanuks saanud 2000ndate aastate alguses, juba tunnustavad Eestit parima paigana maailmas uue äri alustamiseks. Rahvusvaheline võrdluskeskkond GoCompare.com järeldas erinevaid tegureid arvestades, et just Tallinn võiks olla paljudele millenniaalidele unistuste sihtkohaks, mis teeb ettevõtluse alustamiseks vajaliku ökosüsteemiga silmad ette sellistele superkeskustele nagu London, Singapur, Hongkong või Toronto.

Koroonapandeemia ajal on Eesti pälvinud maailma juhtivate ajakirjandusväljaannete tähelepanu nooruslikult riskialti innovaatilise e-riigina, kes soovib sõna otseses mõttes viirust häkkides globaalseid lahendusi leida (vt global hack).

Koroonaviirus ei hävita globaalset internetti, ei peata maailma edasist digitaliseerimist ega hoia ära tehisintellekti laialdast kasutuselevõttu, mis kõik kokku on viimase neljakümne aasta üks märkimisväärsemaid revolutsioonilisi muutusi kogu varasemat inimkonna ajalugu arvestades. See teadmine annab Eestile unikaalse võimaluse väljuda sellest üleilmsest kriisist globaalsel areenil edukamana.

Et sellest võimalusest kinni haarata, peab meil olema ühine visioon ja ühiskondlik kokkulepe. Kas Eesti praegune valitsus ka nii mõtleb ja tegutseb? Ma kahtlen.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (47)