Kaidi Ruusalepp: see ei ole sõda ja meil pole vaja sõdida

Foto: Shutterstock.

Eelmisel neljapäeval avaldas Economist Suurbritannia majandusteadlase ja Briti keskpanga pikaaegse presidendi Mark Carney artikli muutustest majanduses. Eelkõige muutustest, mida toob endaga kaasa Covid-19 kriis.

Carney ütleb: “Me teame, et selles kriisis tuleb meil käituda nagu iseseisev kogukond, mitte kui üksikindiviid. Seega sellistele väärtustele nagu majanduslik dünaamika ja efektiivsus tuleb liita solidaarsus, õiglus, vastutus- ja kaastunne. Kõik see kokku testib huvirühmade(le) suunatud kapitalismi. Kui kriis on läbi, hinnatakse ettevõtteid selle järgi, “mida nad tegid sõja ajal”, kuidas nad kohtlesid siis oma töötajaid, tarnijaid ja kliente. Kes jagas ja kes hoidis näpud enda poole.”

Selle väite valguses on eriliselt õõvastav jälgida, mis toimub kriisi ajal Eestis, eriti meie avalikus ruumis. Kuidas solidaarsuse asemel oleme jõudnud faasi, kus näpuga näitamine ja vigade otsimine on olulisem kui kriisist jagusaamine ja üksteise toetamine. Kuidas üks suur ettevõtja ei põlga ära näpuga näidata teisele, kuidas avalikus ruumis materdatakse kahe ettevõtte vahelist laenupakkumist, kuidas kiirelt liigitati ettevõtted Eesti ja mitte-Eesti ettevõteteks ning kuidas meedia toodab ikka veel klikkidele, mitte andmetele toetuvaid artikleid. Valitsuses toimuvat ei ole isegi mõtet analüüsida, sest kui juba varem ei saadud aru, kes meil valitsusjuht on, siis nüüd ei ole võimalik aru saada isegi seda, kas Eestil üldse valitsus kui selline alles on.

Eestis on ettevõtjaid umbes 2% elanikkonnast. See 2% annab tööd väga paljudele, kusjuures 80% meie töötajatest töötab mikroettevõtetes. Ei tööta Tallinkis ega Boltis ega Helmeses. Aga on eriliselt julm, et selle 2% sees ja 2% suunas käib igapäevane andmine, selmet keerulisel hetkel üksteise selja taga olla. Yuval Noah Harari ütleb oma paljudes viimaste nädalate intervjuudes, et nii keerulistes kriisides tuleb toetuda andmetele ja teadlaste arvamustele, mitte laskuda emotsioonidesse ja demagoogiasse. Ka maailma erinevate usundite pühakojad on uksed sulgenud, sest see on aeg, kus tuleb kuulata teadlasi.

Mis oleks, kui esmalt vaataks rahulikult numbreid, võrdleks eelmiste kriisidega, loeks ja analüüsiks ja alles siis arvaks? Aga veelgi enam – mis oleks, kui arutaks teistega ja arvaks koos?

Väga paljudes viimase aja artiklites iseloomustatakse praegust aega kui sõda ja meie vaenlasena kujutatakse viirust Covid-19. Lõppude lõpuks on ju vigastatuid, surnuid, kahjusid ja me tuleme sellest kõigest välja pika aja jooksul, haavu lakkudes. Aga on kaks argumenti, mis eelkõige minu jaoks räägivad sõja vastu. Esiteks, kui on sõda, siis sõjas tegeletakse ainult sõdimisega. Meil on hetkel palju muudki teha. Ja teiseks, kui on sõda, siis sõda lõpeb vaenlasega mingi kokkuleppe sõlmimisega. Praegusel juhul ei ole meil mingit võimalust Covid-19-ga kokku leppida. Seega on meie valida, kas me sõdime (enamasti omavahel) või me hoiame kokku ja tegeleme millegi muu kui sõdimisega.

“Sõda kui metafoor kriiside või epideemiate kirjeldamiseks on oma olemuselt kallutatud võimu, agressiooni ja ka paternalismi suunas. See viib meie fookuse võitlemisele, mitte hoolimisele,” ütleb Lisa Keranen, Colorado Denveri Ülikooli kommunikatsioonivaldkonna dotsent. Lisa valdkonda kuulub meditsiiniretoorika ja ta uurib, kuidas me räägime viirustest ja teistest bioloogilistest ohtudest. “Ei ole nii, et me ei hooli inimestest, aga kui keskendutakse võitlemisele ja vaenlastele, siis mõeldakse vähem toetamisele, hoolimisele ja laiemale võrgustikule, mis tuleb paika panna.”

Kui ettevõtjad üksteisega vaidlevad, siis jääb vähem aega selleks, et seljad koos riigiga meetmeid välja töötada. Kui üks mees räägib läbi, siis kas tema esindab tugevat kogukonda või üksikindiviidi (ettevõtet)? Kui omavahelisi lepinguid lahatakse avalikus ruumis, siis kas ülejäänud peavad valima võitluses poole?

Kriisi ajal tehtud otsused on kõige keerulisemad. Need tehakse valu ajal ja lõigates, mistõttu jäävad pikaks ajaks meelde. Ei ole mingit mõtet arutada, et kas on vaja lõikeid teha. On, sest muidu ei ole võimalik hakkama saada. Kriisist mõjutatud suhted jäävad pikaks ajaks meie ühiskonda ja ettevõtlust mõjutama. Väga pikaks ajaks. Ja sassis niidid 2% ettevõtjate seas on rohkem jama tervele majandusele palju pikemaks ajaks, kui seda võib hetkel ette kujutada. “Sõda ja lahing” on erakordselt jõuline ja lühiajaline väljend hetkeolukorra kirjeldamiseks, seega rohkem solidaarsust sel keerulisel ajal, lugupeetud ettevõtjad, ajakirjanikud, pankurid ja ühiskond.

Kaidi Ruusalepp

Kaidi Ruusalepp

Kaidi Ruusalepp on ettevõtja. Loe artikleid (2)