Eelmisel neljapäeval avaldas Economist Suurbritannia majandusteadlase ja Briti keskpanga pikaaegse presidendi Mark Carney artikli muutustest majanduses. Eelkõige muutustest, mida toob endaga kaasa Covid-19 kriis.
Carney ütleb: “Me teame, et selles kriisis tuleb meil käituda nagu iseseisev kogukond, mitte kui üksikindiviid. Seega sellistele väärtustele nagu majanduslik dünaamika ja efektiivsus tuleb liita solidaarsus, õiglus, vastutus- ja kaastunne. Kõik see kokku testib huvirühmade(le) suunatud kapitalismi. Kui kriis on läbi, hinnatakse ettevõtteid selle järgi, “mida nad tegid sõja ajal”, kuidas nad kohtlesid siis oma töötajaid, tarnijaid ja kliente. Kes jagas ja kes hoidis näpud enda poole.”
Selle väite valguses on eriliselt õõvastav jälgida, mis toimub kriisi ajal Eestis, eriti meie avalikus ruumis. Kuidas solidaarsuse asemel oleme jõudnud faasi, kus näpuga näitamine ja vigade otsimine on olulisem kui kriisist jagusaamine ja üksteise toetamine. Kuidas üks suur ettevõtja ei põlga ära näpuga näidata teisele, kuidas avalikus ruumis materdatakse kahe ettevõtte vahelist laenupakkumist, kuidas kiirelt liigitati ettevõtted Eesti ja mitte-Eesti ettevõteteks ning kuidas meedia toodab ikka veel klikkidele, mitte andmetele toetuvaid artikleid. Valitsuses toimuvat ei ole isegi mõtet analüüsida, sest kui juba varem ei saadud aru, kes meil valitsusjuht on, siis nüüd ei ole võimalik aru saada isegi seda, kas Eestil üldse valitsus kui selline alles on.
