Marko Mihkelson: kuidas läänetumisest virguda

Lähima kümnendi üks suurimaid väljakutseid seisneb lääneriikide suutlikkuses jääda välise ja sisemise surve all ühtseks ning koostoimevõimeliseks. See on eksistentsiaalne küsimus kogu liberaaldemokraatlikule väärtusruumile ja reeglite põhisele maailmale, millest omakorda võib sõltuda mitmete vaba maailma piirialadel asuvate väikeriikide saatus. Eesti oma sealhulgas.

Äsjasel Müncheni julgeolekukonverentsil jäi kõlama pigem vinguv ja harali toon sellest, kuidas Lääs on kaotamas ja muu maailm, eriti Aasia, võitmas. Mõeldi välja isegi uus termin – Westlesness ehk läänetus. Vähe oli kuulda ideid sellest, mida teha, et eriti Euroopa marginaliseerumist ära hoida ja tegelikult olemasolevat potentsiaali globaalseks mõjujõuks genereerida.

Läänetumise käilakujud võiksid meenutada, et veel 1970ndate aastate lõpul oli Euroopa sügavalt lõhestunud, kusjuures toonasesse Euroopa Ühendusse kuulusid vaid üheksa riiki. Ajal, kui USA president Ronald Reagan pidas 1987. aastal oma kuulsa müürilammutuskõne Brandenburgi värava juures Berliinis, olid ühtse vaba Euroopaga liitunud veel Kreeka, Hispaania ja Portugal.

Esmalt Nõukogude impeeriumi varisemine ja seejärel Maastrichti leppe heakskiitmine 1992. aastal muutsid põhimõtteliselt nii Euroopa poliitilist kaarti kui ka Euroopa Liidu positsiooni maailmas. Lisaks Ameerika Ühendriikidele oli maailmas nüüd juures teinegi liberaalne suurjõud.

Unistus ühtsest Euroopast ulatub sajandite taha

Juba Hansa Liidu aegadel kogesid Põhja-Euroopa linnad suurt kasu ühtsetest kaubandusreeglitest. Inglise aadlik, kirjanik ja Pennsylvania koloonia asutaja William Penn arvas näiteks 1693. aastal, et Euroopa vajab edasiste sõdade vältimiseks ühtset parlamenti. 1728. aastal pakkus oma ajastu novaator Charles de Saint-Pierre välja 18 suveräänsest riigist koosneva Euroopa liiga loomise, millel oleks ühtne rahasüsteem ja mis põhineks sisepiirideta majandusliidul. Ameerika Revolutsioonisõja järel hakkasid mitmed eurooplased nagu Marquis de Lafayette ja Tadeusz Kośiuszko rääkima Euroopa Ühendriikide loomise vajadusest.

Euroopa idee teostus alles miljonite ohvrite hinnaga 20. sajandi keskel.

Teostus ühtse Euroopa idee, mitte projekt, nagu liiga sageli tavatsetakse tänapäeval bürokraatlikus kõnepruugis Euroopa Liidust rääkida. Euroopa Liidu rajajad ei kõnelenud kunagi sellest, et Saksamaa ja Prantsusmaa lepitamine on projekt. Nende jaoks oli Euroopa riikide ühinemine rahu, koostöö ja vastastikkuse kasu nimel eksistentsiaalne küsimus.

Euroopa tulevikule mõjuks värskendavalt, kui me loobuksime teadlikult kasutamast sõna projekt ja keskenduksime meid koos hoidvale narratiivile – loole ühtse Euroopa positiivsest mõjust inimeste heale elule.

Ühtse Euroopa idee üks elluviijaid, Prantsusmaa välisminister Robert Schuman, kirjutas näiteks, et “tänapäeva Euroopa kooselu peab seisnema vabalt kooskõlastatud ja korraldatud tegevusühenduses, mitte omavahel võistlevate ja perioodiliselt vaenujalal riikide kuhjatises./…/ Takistused, millele põrkub Euroopa lõimumisidee, on ennekõike psühholoogilist laadi. Nende peamiseks väljenduseks on hirm loobuda suveräänsest võimust ühisautoriteedi kasuks. /…/  Kõige kindlam viis kindlustada end sõja ja orjuse ohtude vastu on meie kollektiivne üksmeel igas asjas, nii majanduses, poliitikas kui ka sõjanduses.”

Euroopa Liidu rajajatel oli oma kodanikele rääkida arusaadav lugu. Maailmasõdadest räsitud prantslased, sakslased ja teised mõistsid, et riikide omavaheline leppimine päästab nende lapsed sõjakoledustest. Praeguse Euroopa Liidu ühele positiivsemale liikmesmaale – Eestile, on ajaloo- ja tulevikunarratiiv väga lähedane. Eestlased pole kunagi nautinud selliseid vabadusi ja rahvusvahelist majanduslikku arengutuge, nagu seda pakub Euroopa Liitu kuulumine. Seda mõistetakse ja toetatakse.

Euroopa idee eest tuleb ka tegelikult seista ja seda kaitsta

Ühtse Euroopa idee töötas tõrgeteta hetkeni, kui Lääs oli muu ilma üle nii domineeriv, et sellele puudusid reaalsed vastukaalud või konkurendid. Niipea, kui Venemaa asus oma impeeriumi taastamise huvides vasturünnakule, Lähis-Ida lagunes tükkideks, Hiina esiletõus muutis paljud senised hiiglased kääbikuteks ja Brexit viis Suurbritannia Euroopa Liidust, sai ilmsiks, et Euroopa idee eest tuleb ka tegelikult seista ja seda kaitsta.

Euroopa Liidu laienemine on olnud läbi aegade üks mõjusamaid pehme jõu demonstratsioone, kus riigid on vabatahtlikult loobunud oma suveräänsetest õigustest ühendava idee alusel parema ja turvalisema tuleviku nimel. Eesti on siin heaks näiteks, kes on liitumisest võitnud korraga nii oma inimeste heaolu kiirel kasvatamisel kui ka julgeoleku tugevdamisel.

Euroopa ei saa laieneda lõputult. Euroopal on füüsilised piirid. Samas on ilmne, et kui Euroopal on ambitsiooni suurteks tegudeks ja maailma mõjutavateks sammudeks, siis tuleb üle saada laienemisväsimusest ja pakkuda tulevikuperspektiivi sellistele innukalt Euroopa õigusruumi pürgivatele riikidele nagu Põhja-Makedoonia, Albaania, Ukraina, Gruusia, Moldova ja teistele. Nende tegelik liitumine võib võtta aastakümneid, kuid Euroopa perspektiivi lubamine oleks juba iseenesest pöördeliseks sammuks.

Kuigi ühtse Euroopa idee on 21. sajandi teisel kümnendil olnud üha kasvava surve all, ei ole globaalsete tektooniliste muutuste ajastul sellele olemas ühtegi paremat alternatiivi.

Euroopa Liidu üks loojatest, Härra Euroopana tuntud Belgia peaminister ja NATO peasekretär Paul-Henri Spaak ütles juba 1950ndatel aastatel prohvetlikult, et Euroopas on olemas vaid kahte tüüpi riike: väikeriigid ja riigid, mis pole veel aru saanud, et nad on väikesed.

Spaak tajus väga hästi Nõukogude imperialismi ohtu ning töötas väsimatult transatlantilise koostöö nimel nii majanduses kui kollektiivkaitse ülesehitamisel. Praegune väline keskkond pole Euroopale kaugeltki lihtsam. Vene imperialismi oht püsib endiselt ning lisandunud on terve rida uusi väljakutseid, eriti Hiina ambitsioon kujuneda sajandi keskpaigaks globaalseks liidriks.

Erinevalt 1950ndatest aastatest napib aga murdeajastu Euroopal ühtsuse idee kindlameelseid jutlustajaid. Veelgi vähem on neid liidreid, kelle jaoks on olemasolevate ja esilekerkivate väljakutsetega toimetulemiseks möödapääsmatult vajalik Euroopa ja Ameerika tihedam koostöö, sealhulgas maailma suurima standardeid kehtestava ühisturu loomine.

Osaliselt on eurooplaste peataolek tingitud asjaolust, et Brexiti referendumi tuules võitis 2016. aasta presidendivalimised Ameerika Ühendriikides Donald Trump. Selgelt isolatsionistlike meeleoludega Trump peegeldab hästi USA selle valijaskonna arvamust, kes on tüdinenud kaugetest kulukatest sõdadest ning soovib kaitsta oma kõige kitsamaid traditsioonilisi huvisid globaliseerumise surve vastu.

Venemaa aktiivse luure- ja mõjutustegevuse üks strateegilisi eesmärke on kasvatada avatud ühiskondades sisemisi lõhesid, mis omakorda võiksid väljenduda usalduse languses demokraatlike ja põhiseaduslike institutsioonide suhtes. USA presidendi rahvusvahelise autoriteedi küsimus on vaieldamatult üks sellistest sihtmärkidest. Samuti sobib läänetumise diskursus Venemaa mõjutustegevuse leksikasse.

Trumpi nurgelisus suhetes USA kõige lähedasemate liitlastega ja reeglite põhise multilateraalse maailmakorra raputamine on ohtlik eriti ajal, kui umbusku ja sisemisi mõrasid on avatud ühiskondades niigi palju. Protektsionismile rõhuv suhtumine, mida  võib märgata ka mitmel pool Euroopas, töötab tegelikult vastu lääneriikide suuremale ühishuvile – geostrateegilisele konkurentsivõimele autoritaarsete Hiina ja Venemaa mõju tasakaalustamisel maailmas.

Parim viis seda teha oleks luua lisaks NATO näol toimivale kaitsealliansile ka maailma suurim ühisturg Põhja-Ameerika ja Euroopa Liidu riikide vahel. Esimene samm selles suunas on juba astutud, kui 2017. aastal jõustus Kanada ja Euroopa Liidu  vaheline vabakaubanduslepe (CETA).

Atlandiülesest kaubandusest sõltub juba praegu vähemalt 15 miljonit töökohta ning majanduse jätkuva rahvusvahelistumisega see number üksnes kasvab. Euroopa Liit, Suurbritannia, Kanada ja Ameerika Ühendriigid moodustavad kokku poole maailma tarbimisest ning SKPst. Lisaks on turgusid siduvaks näiteks seegi, et 54 protsenti USAsse tehtavatest investeeringutest tuleb Euroopa Liidust ja 64 protsenti USA välisinvesteeringutest läheb Euroopa Liitu. Siia on arvatud ka Suurbritannia näitajad.

Enam kui 800 miljoni elanikuga ühisturg looks Läänele majandusliku turvaruumi ja aitaks liberaalsele demokraatiale põhineval maailmakorraldusel paremini kohanduda uusi ühisreegleid nõudva tehisintellekti, robotiseerumise ja biotehnoloogia ajastuga.

Lääne uued väljakutsed

Kui Teise maailmasõja järel sulatas Euroopa ja Ameerika kokku ühine vaenlane – uue hävitusliku sõja oht, siis 21. sajandi hakul tuleb liberaaldemokraatlikul läänemaailmal leida ühise identiteedi toetuseks uut siduvat energiat andev ühine väljakutse.

Esiteks tuleb Läänel tajuda, et maailm ei keerle enam üksnes ümber Washingtoni, Londoni, Pariisi, Brüsseli või Berliini. Mängu on lisandunud Peking, Singapur, New Delhi, Dubai, Ryiad, Moskva ja mitmed teised väiksemad või suuremad mõjukeskused rääkimata rahvusvahelistest suurkorporatsioonidest.

Teiseks on Läänel vaja eristada lühema- ja pikemaajalised eksistentsiaalsed väljakutsed. Ühist identiteeti hoiaks ärksana esmalt teadmine, et rahvusvahelisi ambitsioone omavatest autoritaarsetest riikidest tulenev oht on reaalne ning sellega tuleb koos tegeleda. NATO on siin jätkuvalt parim alternatiiv, mis on ennast 70 aasta jooksul tõestanud kui kindlaim rahutagaja. NATO püsimiseks tugeva heidutajana on vaja Euroopa liitlastel märkimisväärselt kasvatada investeeringuid kaasaegsetesse relvasüsteemidesse ja suurendada koostoimevõimekust.

Kolmandaks saab Lääs ohjata protektsionistlikke tendentse teadmisega, et hea elu jätkamise suurimad vaenlased on kliimamuutused, tuumasõda ja tehnoloogiline raputus. Kui nendes sammudes leiavad Euroopa ja Ameerika lähema kümnendiga tugeva ühisosa, siis võib Lääs jääda ka käimasoleval sajandil maailma üheks enim mõjutavaks jõuks.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatute "Venemaa: valguses ja varjus" ja "Murdeajastu" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kord kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (50)