Millest te unistate? Valter Trolla külast Haanjamaalt

Foto: Jarek Jõepera

“Millest te unistate?” on ajakirja Edasi ja fotograaf Jarek Jõepera ühisprojekt, mille käigus pildistame ehedaid Eesti inimesi ja küsime neilt, millest nad unistavad. Valter Säde (84) Trolla külast vastab sellele nii: “Unistan, et kemplemist oleks vähem ja hakatakse ikka, ma ütlen ausalt, rahvuse pärast asja ajama, Eesti rahvuse pärast. Et ikka tulevik oleks eesti kultuuri, eesti keele, eesti kirjanduse ja eestikeelse õppega. See on kõige suurem unistus.” Lisaks unistustele jagab Valter ka oma mälestusi ja tarku soovitusi, mis elukogemus andnud.

Mis külas me oleme?

See on Trolla küla.

Trolla küla.

Trolla küla jah.

Väga hea. Ja teie nimi on Valter?

Valter Säde, sündinud Sloga. Vanaisa oli Sloga. Isa oli Sloga.

Palju teil vanust on?

Kaheksakümmend… neli.

Isa oli Sloga, aga 42. aastal eestistati nimesid ja siis pandi Säde. Sloga on nagu läti nimi. Vene ajal teenisin armees, olin Tallinnas keemiaroodus, aga kui Eesti diviis transformeeriti, siis saadeti mind sapöör-roodu autojuhiks Riiga. Seal olid suurem jagu lätlased ja siis ma õppisin ka natuke läti keelt. Nüüd on meelest ära läinud juba. (Itsitab.) Aga siis sain teada, et Sloga on eestipäraselt “loogaheitja”. Läti keeles “sloga” on “heitja”. Tuleb välja, et vanaisa oli ikka sealt Läti piiri pealt pärit. Aga kuidas ta siia kanti sattus…. Noh, Läti piir on siin väga ligidal.

Muidugi. Siin on üle piiri käimist alati olnud, ma arvan.

Jaa, siin on jah.

Aga, Valter, millest te unistate?

Noh. Öeldakse nii, et unistada ikka võib. (Naerab.) Inimene ikka unistab, läheb ta siis täide või ei lähe. Ega mul praegu eriti unistada polegi millestki.

Aga kemplemine käib selle rahvuse ja rahva nimel. Ma tahaks ikka, et eesti rahvus jääks alles… ja eesti keel ja eesti kultuur. Kemplemine käib! See seab ohtu eesti rahvuse ja eesti kultuuri. Siin on ju väga palju kultuuri omapärasid. Väga palju rahvusi, meil on ju paljurahvuseline riik – aga väikene riik. Kemplemine käib!

Unistan, et see kemplemine oleks eilane aeg selle riigiasja ajamises.

Unistan, et kemplemist oleks vähem ja hakatakse ikka, ma ütlen ausalt, rahvuse pärast asja ajama, Eesti rahvuse pärast. Et ikka tulevik oleks eesti kultuuri, eesti keele, eesti kirjanduse ja eestikeelse õppega. See on kõige suurem unistus. Et ei jääks nagu kuskile hõljuma… kemplus kestab võib-olla veel sajandi. Aga ma ei näe, et see nagu rahuneks või maha jääks. EKRE-t ei taheta toetada. Millegipärast on mul selline tunne, et see kõik ei ole normaalne. See ei ole normaalne.

Mul ei ole kõrgemat haridust. Vahepeal mõtlen, et see on isegi hea, sest minul pole see aju, see looduse poolt antud, see positiivne mõtlemislaad veel ära rikutud ülikooliga. (Naerab.) Mulle tundub lihtsalt niimoodi.

Minu onupoeg, ema vennapoeg – see on ju kohtunik. Ma olen ikka nagu päritolult, noh, intelligentsemast suguvõsast. Sellepärast nagu oskan mõelda kah. Olgugi et ma tahan olla madalam kui muru.

Kuskil plakatiga piketeerimas ei käi?

Ei. Ei mina sellistest asjadest osa ei võta. Mulle tundub see täiesti arulage, sellest ei muutu mitte midagi. Sellest ei muutu mitte midagi. Inimene ja rahvas ei saavuta kunagi seda, mida tema igatseb, ja rahvas ei julgegi rääkida. Ta ei julge lihtsalt rääkida.

Kui teil oleks anda Riigikogu liikmetele, valitsuse liikmetele üks soovitus, mis te siit Haanjamaalt neile ütleksite? Kuidas siit elu paistab?

Noh. Ääremaad tuleks rahule jätta. Ääremaa rahvas teab ise väga hästi, kuidas toime tulla – metsanduses, põllumajanduses. Ma ei usu, et need linnamehed, kes sääl on, suurt midagi taipavad. Hääl on neil ilus, jutt on neil hea. Aga ma tunnen, et mõistust ei ole seal taga.

Ma arvan, et kogemust ei ole.

Kogemust jah. Nad on haritud inimesed kõik, aga selle hariduse rakendamiseks peab ikka mõistust olema.

Mida see teie jaoks tähendab, et ääremaad tuleks rahule jätta?

Need inimesed, kohalik rahvas, kohalik elanikkond tunneb väga hästi tingimusi, seda maastikku – see on eripärane. Need inimesed tunnevad seda lihtsalt. Ja need inimesed, kes kaugemalt siia tulevad, nemad ei oska.

Ma mäletan, kui sovhoosiajal öeldi niimoodi, et noh, teil joodikuid palju ja traktoristid laske lahti. Ja tehtigi nii ja kutsuti ajalehe kuulutuse peale üks traktorist. Tema tuli ja pidas vastu nädal või kaks ja läks minema, sest ei tulnud toime. Niisamuti kombainer tuli – noh, õhtuks laseme need lapid ära. Aga ei tulnud toime. Keeras kombaini küljeli. Hahaha…

Siin küngaste peal kündmine on ikka teine asi.

Nojah. Siin see nurm on sama nagu tasase maa inimesel, traktoristil. Aga siin on lühikene keerulisem ots. Väiksed lapid. Ader on pool aega õhus. Kui too ader on õhus, siis sellega ei tule hektar ju.

Inimesed on harjunud siin elama. Aga sellele rahvale on hea oma tahtmist peale suruda. Ta ei vaidle vastu. Ja üldse see eesti rahvus on ära vintskunud. Ära räsitud lihtsalt. Kui palju on siin ümberringi neid riike, kellega meil, eestlastel, on tulnud võidelda.

Väike maalapp. See on väga tundlik, see maa. Sellepärast tuleks ikka jätta rahvale, kohalikule rahvale, kohalikele inimestele otsustada, mida siin teha ja kuidas teha.

Soovitakse väga kiireid muutusi ja peab midagi tegema, et muutuks.

Ainuke asi on selles, et muutumine toimub ikkagi aegamööda.

Ilma sekkumiseta muutub. Ilma inimeste sekkumiseta muutub – kogu aeg muutub. Nii loodus kui ka rahva omapära, tarvidused, vajadused. Inimeste intelligentsus ju kasvab. Selle tulemusel nad oskavad ka tegutseda paremini. Ta kujuneb iseenesest välja, mitte et kuskilt väljastpoolt tullakse suruma oma tahet. Vaata niimoodi asjad ikka ei käi.

Ja siis tulevad tagasilöögid. Mis selle põhjus on? Põhjus on selles, et te survestate inimest. Ja kui tekivad probleemid, siis nad ei räägi probleemide lahendustest, räägivad iga jumala vestluse käigus ikka probleemidest, aga probleemi põhjustanud probleem tuleb ära lahendada. Siis ei ole probleemi, mis tekitas probleemi. Lahendus tuleb leida probleemide lahendamisest.

Ega see survestamine ei meeldi kellelegi. Ma usun, et enamikule Eesti inimestest meeldib see raha, mis tuleb Euroopa Liidust, aga selle rahaga tulevad kaasa ka kohustused, reeglid. Tahaks ju võtta selle hea osa, aga reeglid jätta kõrvale.

Sellepärast ongi põhimine, et ka valitsuse liikmed oskaksid rohkem mitte enda jaoks mõtelda, et sa raha paigutad – raha suunamist on vaja täpsustada. Raha ei liigu sinna, kus tarvis on.

Raha liigub sinna, kes oskavad küsida. Aga neile inimestele, kes ise käsi pikal küsima ei lähe, ei jõuagi raha. Raha jõuab nende aktiivsete inimeste kätte, kes oskavad projekte kirjutada.

Kellel on hea suuvärk ja kes on nagu rahvainimene. Nemad oskavad organiseerida ja kamandada.

Raha liikumise keskkond ikkagi on nagu maastik. Nende pärusmaa. See, kes raha vajab, on harjunud piskuga läbi ajama ja kui ta rahule jäetakse, siis ta ei tahagi muud. Ta on harjunud mitte rikkalt elama, keskpäraselt elama. Et ta näljas ei ole. Tööinimene ei ole mitte kunagi näljas.

See on väga tore mõte.

Ma tunnen niimoodi, et see kohalik inimene teab ikka täpsemalt, mis on vaja ja kuidas. Ta on ju kogenud – ajapikku –, kuidas elu muutub. Talu peremees teab seda, mis näiteks tema elu või 50 aasta jooksul on olnud, kui ta oli noor, kuidas siis oli, kui ta on vanem, missugused tingimused, kauplemistingimused on. Kõik muutub. Talumees ise näeb, märkab kõike.

Ja mis kõige tähtsam, need sihtotstarbelised vööndid – neid ei ole absoluutselt vaja. Tundub, et see, kes keskkonna- või looduskaitsega tegeleb, ei vea asja absoluutselt edasi, vaid takistab inimeste elu.

Siin on ka Haanja looduspark. Kas te tunnete, et olete nende piirangutega kogu aeg käsist-jalust seotud?

Meie maa samuti, järve ääres. See siinpoolne mägi on sihtotstarbeline vöönd, sihtkaitsevöönd. Kui küsisime, miks see siis siin on, öeldi – siin on erinevat liiki puid. Aga mina arvan, et Lõuna-Eesti on kõik erinevat liiki puid täis. Erinevaid liike palju. Miks siis just see – inimese omandisse kuuluv maa – on sihtotstarbeline? Seal langevad puud maha.

Mis te seal teha tohite?

Seal ei tohi mitte midagi teha. Langeb puu maha, seal ta risustub. Metsaalune peab ikka olema korras, puhas.

Siin on teil vana eterniitkatus peal. Kui ühel hetkel on vaja katust vahetada, siis kust te selle raha võtate?

No aga mina panen iga kord pensionist kõrvale… natukene. Aga ega ei jõuagi. Ma ei tea, see on mul pandud siia võib-olla 10–15 aastat tagasi.

Ma vaatan, et nurgad naeratavad siin juba.

Need on vanad eterniidid. Vana eterniidi pääle tulevad.

Selge.

Mul on juba varutud seda plaati – see laineline, see pruun katusekatte plaat. Ongi plaan välja vahetada, sest see vana maja alt mädaneb. Poeg teiselt poolt parandas juba vundamendi ära, pani uued aknad sinnapoole ette. Tegi vundamendi korda, tihendas. See pool tahab ka tegemist, aga see nagu vajub juba.

Nõus.

Raha ikka napib.

Aga noored on enamjaolt ära läinud, eks? Hästi paljud siit Lõuna-Eestist töötavad üldse Soomes.

Siin see üks poeg töötab, st ta ei töötagi kuskil, tal on omaette arendusfirma. Ta on õppinud elektrikuks, siis torumeheks, siis oskab keevitustöid, metallitöid oskab, puidutöid.

Oskab kõike.

Siin maarahvas on selline, et kõik oskavad kõike. Meil pole niimoodi, et me peame kuskilt otsima mingisuguse naelaseinalööja. Tuleb linnast mees, ütleb, see on teise linna nael. (Naerab.)

Mis tööd te ise olete teinud? Mis tööd te Nõukogude ajal tegite?

Oi, mina… mina sobisin igale poole. Huvitav, see on väga huvitav.

Sõjaväes olite sapöör, aga mis siis edasi sai?

Ma olin trakturist kah.

Sõjaväes olin ma sapööri autojuht. Sõjaväes käisin autokoolis. Kolm aastat ja kolm kuud sain ma pikendust, sest enne sõjaväkke minekut oli mul tööraamat juba välja kirjutatud. Kellel tööraamatut ei olnud, sellel sõjaväeteenistus tööraamatus arvesse ei läinud – pensioni arvestusel. Aga mul oli tööraamat paigas, nii et kui ma tagasi tulin, oli mul juba kolm aastat ja kolm kuud tööstaaži. (Naerab.)

Selge.

Noh, siis metsamajandis… Aa… ja siis käisin turbatööstuses Pärnu ligidal… Ma oskasin akordionit ka mängida. Ja siis sain rahvamaja juhatajaks. Seal oli teisi pillimehi ka. Mind aetigi sinna rahvamaja juhatajaks. Aga kodu ikka kutsus, ma tulin kodu.

Siis metsamajandis algul lõikasime isaga puid. Siis ma sain teada, et mul on trakturisti paberid kah. Siis pandi mind trakturistiks. Olin metsamajandis trakturist ja siis sai see Võru mõtsamajand kõik läbi käidud. Ma tõmbasin randaaliga tulekaitseribasid – absoluutselt kogu metsas. Ei teadnud asja, järgmine metsavaht tegi mulle kaardi, kuhu tuleb sõita, mis teed mööda. Kogu aeg käis kaarti mööda. Järgmine metsavaht juhatas järgmise metsavahi juurde.

Pärast, kui tagasi tulin, olin Pärnus juba käinud, siis… ma ei mäleta, olin trakturist vist…

Siin kõrval paistis lauda moodi asi. Kas teil on loomad ka olnud kunagi?

Jaa. No see on rehealune. Siin peeti veiseid. Laut on juba ära lagunenud, see oli seal tee ääres, kus hekk on. Seal on nüüd uus küün tehtud. Aga jah… karjas käisin noorena. Koolitööd tegin karja juures. Ma armastasin maalida.

Maalida?

Kõnnumäe otsast ronisin männi otsa, seal maalisin Vaskna järve teist otsa, kus saarestik oli… akvarelliga, pintsliga.

Kus need maalid praegu on?

Neid ei ole alles, aga need, mis ma nüüd vahepeal maalinud olen, need on mul küll alles.

Siiamaani maalite?

Kui tuleb vaim pääle, siis ikka. Ikka maalin. Öeldi, et mis sul viga maalida, sul käsi ei värise. Ei värise jah! Ma ei tea miks.

Siis ei ole elus kõvasti viina võtnud.

Oi, ma ikka olen kõvasti viina võtnud. Vene ajal ju muidu ei saanudki.

Ma tõesti ei võtnud viina, kui ma sõjaväest tagasi tulin. Siis kui ma olin rahvamaja juhataja – kaks aastat.

Mind pandi sinna rahvamaja juhatajaks. Ma siis ütlesin oma abikaasale, et ma ei tea, kes siin napakas on, kas kultuuriosakonna juhid või kes siis napakas on… ma ju ei oska. Miks nad panevad sellise mehe kultuurimajja, rahvamaja juhatajaks, kes ei tea sellest mitte kui midagi? Ei ole haridust ega mitte midagi. Kirjutada ja rehkendada ma oskasin.

Pärast seda rahvamaja teenistust… kutsutigi mind ära kolhoosi – laomeheks. Endisel laomehel vist ei olnud korras see asi kõik.

Foto: Jarek Jõepera

Mis kolhoos see oli?

See oli Munamäe kolhoos. Ja pärast oli Munamäe sovhoos.

Ja pärast laomeest… mis ma siis olin? Siis ma olin vahepeal ehituse peal. Ka seda ma ei osanud. Siis õpetati kivide ladumist, õppisin selle selgeks. Nende uute majade korstnaalused on suuremalt jaolt minu laotud. Teisi mehi oli ka muidugi, mõned vanemad mehed.

Sovhoosiajal ei olnud raamatupidajaid ja kuu lõpp oli tihe, siis pidi aruandeid tegema. Mina ei saa aru, kuidas ilma hariduseta inimene kõige sellega hakkama saab.

Siis olin laomees, ja korraga oli mul käes neli ladu. Neli ladu! (Naerab.) Väga huvitav. Tagavaraosad, kütte määrdeõli, jõusööt, mis läks farmidele – limiitkaardid pidi kõik kuu lõpus kokku võtma, aruanded esitama.

Siis olin töökojas instrumentaal-lukksepp. Helme koolist sain ma 3. kategooria lukksepa, aga siis tõsteti seda, sest ma tegin juba sellist tööd, mis oli ikka juba 4. kategooria töö. Tegin täpsemaid töid. Siis anti mulle 4. kategooria ja sain mõne kopka palka ka juurde. Nii tasapisi elukene veeres.

Aga napsi ma õppisin võtma siis, kui ma olin rahvamaja juhataja. (Naerab.)

Selge.

See on väga huvitav. Need olid kõik sellised huvitavad perioodid. Öeldakse, et napsivõtmist ei saa maha jätta. Miks ei saa?

Minul oli selline selgroog – mina teen, mis mina soovin.

Paugupealt, napsi ei võta! Suitsetamist kah absoluutselt ei tee. Nüüd juba mitu-mitu aastat ei võta napsi, ei suitseta, mitte midagi. (Itsitab.) Väga huvitav, see elu on väga huvitav inimesel.

Kuidas on elu siin Haanjamaal praegu võrreldes Nõukogude ajaga, selle lõpuperioodiga?

Nõukogude aja lõpp oli selline… väga huvitav. Algul olid inimesed vastu hakanud – harjuvad ära. Siis Nõukogude aja lõpust lubati juba pulli kasvatada, võis mitu pulli kasvatada. See andis raha juurde inimestele. Üks lehm võis olla, pulle võis pidada, sai raha juurde. Elu nagu läks juba rööbastesse.

Kuidas seda praeguse ajaga võrrelda? Seda aega, kui võis juba nagu eraisik pulli pidada… ja seda praegust aega? Kuidas te seda võrdlete?

Mulle tundus niimoodi, et praegu ei ole normaalne. Siis oli normaalsem.

Mis siis puudu jääb võrreldes Nõukogude ajaga?

Vaata, see inimene on piiratud – nagu vang. Tegevus on piiratud.

Aga Nõukogude ajal oli ka piiratud ju.

Siis sa käisid tööl ja… Nüüd ka käiakse tööl. Aga siis oli aiamaa kah – kuuskümmend sajandikku. Nüüd on sul maa käes, meil on sihtkaitsevöönd, pool metsa on sihtkaitsevööndis. Poiss külvas metsa juurde, sest põllumajandust nende maade peal ei saa arendada.

Noh, elada saab ikka iga valitsuse ajal. Iga valitsuse ajal on võimalik elada. Kui ikka tööd teed, oskad tööd teha, siis seda maainimest nagu ei häiri see asi.

Kes töömees on, see saab hakkama. See ei häiri, olgu valitsus mis tahes.

Muidugi, kaupa on kauplustes palju rohkem, kui siis oli. Viimase otsa peal olid ju need kaardid, ostukaardid, Gorbatšovi ajal. Kes viinamehed olid, need ostsid need viinatalongid ära. (Itsitab.) Siis olid seepi kõik riiulid köögis täis. Talongiga oli antud ja mis talong lubas osta, seda inimesed ostsid.

Praegu on ikkagi nii, et kui sa tahad eterniiti, siis lähed poodi ja ostad. Nõukaajal ei olnud midagi saada. Kui oli saada, siis pidi slikerdama.

Igatahes, see oli jah. Aga huvitav, et said need, kes olid agaramad, kes oskasid.

Tutvusi pidi olema. Aga kui tutvusi ei olnud?

No siis olid järjekorras. Mina olin kah pool aastat järjekorras. Ja siis, kui lagunes ka sovhoos, tuli Eesti aeg, siis öeldi, et nüüd on laineline papp saada. Ma ütlen, nüüd ma ei taha enam. (Itsitab.)

Materjalid on ka hoopis teised nüüd.

See oli selline periood, et need, kes olid ärimehed, tahtsid Eesti krooni. Kes ajasid puskarit, saivad sealt raha. Kellel majapidamine oli lagunenud, loomi ei olnud ega karja – kõike tuli otsast alustada, kõike tuli otsast alustada.

Siin jäid noorloomad kasvama, isa tegeles. Kui isa ära läks, siis jätkasin mina. Lambad, lehmi oli kaks tükki, vasikas oli, siis oli üks selline mullikas, keda tuli paaritada veel. Põrssaid oli ikka kaks tükki. Haned. Kanad. Kõik olid olemas.

Ma usun, et lihtsal maainimesel oli Nõukogude ajal raha rohkem käes kui praegu. Osta küll väga midagi ei olnud.

Maainimene ikka hoiab raha. Siis on kindlustunne, kui raha enda käes on. Kui on keerulised ajad ja ta on pangas, siis sa ei tea, kas sa saad seda raha sealt kätte, kui midagi toimub rahvusvaheliselt. Inimene tahab, et raha ikka enda käes oleks. Siis tal on käepärast võtta. Tarvitab, läheb poodi… või turule, ostab sealt midagi, mis tarvis on. Kui raha ikkagi ei ole, siis jääb elu seisma. Kõike on tarvis. Ise ju ei koo endale riideid, olgugi et ema kudus ülikonnariided tollal, Eesti ajal. Oli kõik aluspesu linane – omakasvatatud linast. Rabati, kasvatati, leotati, soeti, harjati, kedrati – kõik omatehtud lõng.

Maaelu oli selline tore. Siin ei olnud kunagi igav. Ja see ka veel – inimesed olid sõbralikud.

Siis oli ju kündmiseks vaja laenata naabrilt hobust, naabrimehe käest. Ilma ei saanud. Aga nüüd, kui põllumajandust ei ole, käivad naised naabrimuttide juures pläma löömas. Itsitab.

Nii ei saa öelda. Ma arvan, et naised arvavad risti vastupidi.

Nemad ajavad nagu oma asja, aga mehed ajasid ikka majandusele tarvilikku asja, põllumajandusega seotud asja. Künniks, sõnnikuveoks oli hobust vaja. Kõik talgud ja metsavedu – kõik käis sõbralikult. Aga nüüd enam naabrimehega nii hästi läbi ei saa. Nüüd on iseseisvad. Paraku on teised ajad.

Valter, teeme pilti ka.

***

“Millest te unistate?” on ajakirja Edasi ja fotograaf Jarek Jõepera ühisprojekt, mille käigus pildistame ehedaid Eesti inimesi ja küsime neilt, millest nad unistavad. 

Jarek Jõepera: “Aastate jooksul on mul olnud palju juhuslikke kohtumisi inimestega, keda nägin vaid hetkeks, kuid kes ometi puudutasid hinge. Olen palju selja taha vaadanud või pärast hetke nägemist paari kilomeetri pärast auto teeservas kinni pidanud, et siis iseendaga võideldes sageli ikkagi jõuda otsusele sõitu jätkata. Nüüd on vaid mälupildid hetkedest, mis jäävadki kripeldama.

Mul on tunne, et jalgsi ja eriti jalgrattal kulgeja kannab justkui kilpi, mis ei kaitse teda küll autode, kuid kaitseb kurja eest. Õigemini lammutab see sageli hirmu ja kurja müüri, mis kaasneb võõraga, kes tuleb sulle inimtühjas kohas aia taha või teerajal kõnetab. On kordi, kus müür on langenud aeglaselt, kuid tahan uskuda, et indiaanlaste kombel peopesi näidates, “tulen heaga”, paistab välja.

Et oleks rohkem põhjuseid minna tagasi ja astuda ligi, saavadki fotodel olema need erilised kohtumised ja inimesed. Nii täiesti juhuslikke kui ka kohalikelt kuuldud heade sõnade järgselt tekkinuid. Küsin kõikidelt alustuseks ühe küsimuse – “millest te unistate?” – ja palun luba teha üks foto.

Jarek Jõepera

Jarek Jõepera

Jarek Jõepera on elukutseline fotograaf. Loe artikleid (4)