Eelmise nädala vestlused juhtide, sportlaste, inimestega annavad märku, et kriisi mentaalne murdepunkt on möödas ning tuntav osa inimesi ja meeskondi on suunanud pilgud tulevikku.

Olen viimastel nädalatel teinud 3–5 coaching’ut, vestlust, koolitust päevas. Juhtide, sportlaste, inimestega. Skype’i, Zoomi kaudu. Iga kord inimestega rääkides proovin kraadida – mõnikord otse küsides, veebikoolitustel küsitlustes, mõnikord kaudsemalt – inimeste valmisolekut edasi minna. Kuskil eelmise nädala alguses hakkas juttudest juhtide, sportlaste, sõpradega hiilima ligi tunne. Tunne, et aitab küll.

Ei taha enam kuulda ja ka ise rääkida jutte kriisist, hirmudest, ärevusest. Ei taha vaadata tõsise näoga poliitikuid üksteise võidu Facebookis makstud postitustes päästmas Eesti rahvast kujuteldavast hukatusest. Ei taha ka oma elu ja töö peale mõeldes ahastada, arutada, kui metsa on asjad läinud ja mida kõike teha ei saa. Või siis lugeda artikleid, kus eksperdid võistlevad, kes suudab kuulajate-vaatajate-lugejate silme ette manada mustema tulevikustsenaariumi.

Mulle tundub, et aeg on edasi minna. Ja ma pole kaugeltki ainus.

Mulle tundub, et ehkki tervise- ja veel vähem majanduslik kriis on veel finišijoonest kaugel, siis emotsionaalselt on päris tuntav osa inimestest jõudnud kohta, kus ütlevad: okei. Mis me edasi teeme? Mis me teeme siis, kui ükskord eriolukord lõpeb? Kuidas me saame kiiresti ja kohe oma protsessid, süsteemid, inimesed, liinid, töö püsti? Uus olukord, uued sihid, uued suhted, kuidas me saaksime teha oma meeskonnas restardi? Ja mida me saame selleks kohe täna, praegu teha?

Kriisi üleelamine kui eesmärk on küll vältimatu eeldus, et saada pilet mänguplatsile, et saada üldse edasi toimetada. Ent paljudele meist on see ehk isegi madalavõitu eesmärk. Seda enam, et ehkki me psühholoogiliselt oleme pea kõik võimelised kriisi üle elama ja taastuma, siis reaalne olukord meie ümber – majanduse, äri, organisatsioonide ja meeskondade toimimine – on tõenäoliselt sootuks teistsugune kui enne kriisi. Me ei naase samasse kohta, kust me 13. märtsil eriolukorda sukeldusime. Muutus on vältimatu. Ja muutus on võimalus.

Kuidas minnakse edasi

Üks minu coaching‘u-programmi juhtidest – vannitoamööblit tootva tehase juht – korraldab praegu hooga ümber tootmist, et viia kõik oma tooted üle antibakteriaalsest materjalist tootmisele. Muidugi ta ka koondab, vähendab palku ja teeb muudki, mida enamik teeb. Ent tal on plaan. Plaan välja tulla tugevamana.

Teine, restoranide juht, võttis ette sihi: esimesest avamise päevast peab meil olema x% täituvus, kuidas ja mida me saame selleks praegu teha?

Kolmas, Eesti üks tegijamaid triatlonitreenereid, on võtnud teravdatud tähelepanu alla enda kui treeneri arendamise, alates oma treenerifilosoofia klaaritamisest kuni järelkasvuga süsteemse tegelemise plaanini.

Neljas juht ütles siiralt: ma olen rahul, et kriis tuli, nüüd saab lõpuks ära teha vajalikud muutused äri fookustes ja ka meeskonnas.

Viies tippjuht nägi kriisis võimalust viia oma meeskonna koostöö võimekus uuele tasemele.

Kuues… ja seitsmes.. ja… Neid on palju. Nad tegutsevad.

Mis on minu võimalus?

Nad kõik jõudsid mingil hetkel tõdemuseni: okei, on nagu on. Ja jätkasid küsimusega: mis on minu, minu äri, minu meeskonna võimalus tulla kriisist välja tugevamana? Statistiliselt tuleb 1/3 inimesi tagasilöökidest välja tugevamana (loe siit). Ma ei ole kohanud sarnast uuringut organisatsioonide kohta (kui keegi on, olen tänulik viite eest), ent pigem tundub tõenäoline, et umbes samasugune proportsioon kehtib ka siin: enamik elab üle ja taastub, ent vähemus kasvab, õpib, katsetab, tegutseb, võtab turuosa. Ja läheb tugevamana edasi. Niisiis, mida mina – professionaalina, juhina, sportlasena – pean tegema, et kas ise või koos meeskonnaga sinna tugevate sekka saada?