Marko Mäetamm: kaheksa nädalat uues maailmas. “Koroonapäevik”. 2. nädal

Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

6. aprill

Kell on peaaegu kaksteist päeval ja ma ei ole veel midagi teinud. Välja arvatud mõned harjutused, mida ma hommikuti teen, ja duši all käimine, mida ma ka hommikuti teen.

Telekast tuleb hommikutelevisiooni kordus. Jutt käib mõistagi koroonaviirusest tingitud elukorralduse teemal. Ega ma seda telekat tegelikult ei vaata, niisama käib. Või noh, vaatan poole silmaga.

Peaksin tööd tegema hakkama. Mul on vaja ühe oma uue töö jaoks teha natuke eeltööd. Nimelt peavad tulema sinna ühed kindlad inimesed enam-vähem äratuntavate nägudega ja ma pean fotode põhjal tegema neist sellised multifilmitegelaste moodi versioonid. Võib ju tunduda, et mis see siis ära ei ole, aga tegelikult on küll. Illustreerisin sügisel Stig Rästa raamatut ja mul oli vaja kaane peale ta nägu, samuti niisuguses multifilmilikus üldistusastmes. Ühtlased pinnad, peenike must joon ääristamas kõiki detaile. Sellise lihtsustamise puhul on igal väiksemalgi joonel tohutu tähtsus. Tõmbad silmanurga või suujoone natuke nii ja ongi kohe sarnasus läinud. Ma ei tea, palju ma neid versioone tegin. Ikka tegin.

Selline asi on ka, et saad õhtuks midagi lõpuks nii kaugele, et tundub hea. Hommikul aga vaatad värske pilguga ja üldse ei tundu hea. Ja hakkad aga jälle otsast peale. Aga eks ma nad ära teen, olen varem teinud ja teen nüüd ka. Järgmine nädal hakkan maali ennast tegema ja selleks ajaks peavad olema detailid paigas.

Telekas teeb üks naine kätekõverdusi. Peaks ka tegema.

Maksin arveid. Ütlen otse välja, et arvete maksmine mulle ei meeldi. Ja mitte sellepärast, et ma ei raatsiks arveid maksta, vaid ikka sellepärast, et arve maksmiseks, nii nagu mina harjunud olen, tuleb logida netipanka, ja siis ma näen, palju mul veel raha arvel on. Kunagi, kui ma kunstiakadeemias ametnikuna tegev olin, sest mis see dekaanitöö muud oli kui üks ametnikutöö – vastad meilidele, teed koosolekuid, käid komandeeringus, koolitustel, mõtled alluvatele uusi ülesandeid välja ja käid ülemuse juures vaibal… jah, kui ma seal olin ja iga kuu järjekindlalt palka sain, siis ei häirinud mind arvete maksmine üldse. Mulle meeldis isegi nii teha, et kui võtsin seina seest sularaha välja, siis lasin lõpuks reeglina ikka pangakonto seisu ka paberil välja. Nii tore oli vaadata, et olukord on ilusasti kontrolli all.

Vabakutselisena elades on oma pangakonto seisu vaatamine pigem ikka see, mis tekitab stressi, ja konto seisu ei lase ma peale sularaha seinast võtmist välja enam aastaid.

Läksin jalgsi ateljeesse. Tõnismäe apteegi ukse taga lebas ilus tutikas 3M-mask. Ei tea, mis ta seal lebas. Tegin mingi seletamatu impulsi ajel pilti ja panin Facebooki üles. Ateljeesse jõudes võtsin maha. Samuti mingi seletamatu impulsi ajel.

Siis tegin ühe oma juba valmisolevatest töödest ringi. Ikka sellest viimasest “LOVE IS BLIND” sarjast. Eile tuli selline kindel teadmine, et tuleb ümber teha, ja saigi parem. Eks neid ei tea kustkohast tulevaid ideid peab ikka kuulama.

Nüüd üritan neid eespool mainitud nägusid ümber joonistada fotode pealt.

Marko Mäetamm. Foto: Paul-Martin Mäetamm

Sain täna nägudega mingile maale. Tean, mismoodi edasi teha ja mida veidi muuta. Et ma ei tee seda tööd endale, siis sõltub palju sellest, mis tulevane omanik arvab. Praegu tundub, et oleme vastastikuse mõistmise teel.

Trammis oli kaks noort kutti. Tegid seal omavahel mingit nalja ja seisid, ilmselt täiesti juhuslikult, teine teisel pool seda ust, kust ma välja tahtsin minna. Nii et kui ma nende vahelt läbi pugesin, siis mingit kahte meetrit distantsi meil küll ei olnud. Või pikivahet, nagu politseikonstaabel telekas üks päev ütles.

Õhtul parandasin kodus üht seina sisse tekkinud auku. Kuidas see auk seina sisse tekkis, jääb siinkohal saladuseks, parandamine aga käis nii, et kõigepealt tuli lõigata ebamäärane auk konkreetsesse mõõtu, seejärel võtta kipsplaadi tükk ja lõigata samasugusesse mõõtu. Siis panna kaks puidust latti seina sisse augu taha ja lasta need läbi seina kipsikruvidega sinna kinni. Seejärel võtta mõõtu lõigatud kipsplaadi tükk, paigutada auku ning lasta omakorda nende puitlattide külge kipsikruvidega kinni. Siis pahteldada kruvipead ja augu servad ja kõige lõpuks värvida. Nägin kõike seda kunagi puhtjuhuslikult ühest Facebookis levinud klipist. Igaks juhuks küsisin suure poja käest üle ka, et kuidas niisugust auku parandada, ja ta ütles, et nii seda tulekski parandada. Täpsuse huvides tuleb öelda, et see augu parandamise protsedeuur jäi mul täna pooleli, kuna avastasin, et mul pole kodus pahtlit.

Nüüd vahin mingit imelikku asja telekast. See pole nagu päris film, aga päris dokumentaalfilm see nagu ka ei ole.

7. aprill

Lähen täna jälle Haapsallu. Autol rattaid vahetama. Hoian oma suvekaid üle talve poisi juures ja mõtlesin, et lihtsam ongi need Haapsalus ära vahetada, saab talvekad suveks sinna jätta. Selline praktiline mees olen, mõtlen asjad hästi läbi. Võib öelda isegi, et ideaalselt.

Õhtupoole siis vaatab, kas jõuan ateljees veidi tööd teha. No ja see auk seina sees – selle parandamine tuleb lõpule viia. Ilmselt ostan Haapsalust kohe pahtli ka ära, siis ei pea Tallinnas jälle poodi minema. Läänemaal on ju nakatunuid palju vähem ja oht, et mõni neist mulle peale aevastab, samuti väiksem. Taas kord – niisugune asjalik praktiline mõtlemine mul!

Haapsalus läks nii, et vahetasin rattad ära ja kuna ilm oli ilus, üritasin pärast poisi hoovis autot pesta. Auto puhtaks ei läinud, sest see on olnud nii kaua pesemata. Vist vaat et eelmisest aastast saati. Lisaks läks nii, nagu autot pestes ikka läheb, et nii kui lõpetasin, hakkas vihma sadama. Aga jah, et auto puhtaks nagunii ei läinud, siis polnud mingit vahet.

Talverattaid pesin ka ja kõik see võttis parasjagu võhmale. Ja aega kulus nii, et ühtegi ehituspoodi pahtlit ostma ma enam minna ei viitsinud. Tallinna jõudes olid aga ehituspoed juba kinni. Aga jälle – vahet pole. Toas, kus see auk seina sees on, teeb tütar oma sõbrannaga praegu tantsutrenni ja näib, et see ei lõpe veel niipea. Ongi hea, homme ka päev.

Sõites tuli mulle meelde üks hiljutine telefonikõne. Õigemini kaks kõnet, millest esimene oli tegelikult juba mingi kuu või paar tagasi.

Sõitsin mina autoga kuskile ja helises telefon. Võõras number, aga võtsin vastu.

“Tere. Kuidas läheb Marko?” – “Ikka hästi.” – “Siis on tore! Helistan Apple’i tooteid müüvast…” Ma ei mäleta nüüd, kummast neist kahest Eestis Apple’i tooteid müüvast firmast ta helistas, aga ühest neist.

Edasi tuli, et ta on tähele pannud, et minu firma tarbib Apple’i tooteid ja et kuna tema on nüüdsest minu isiklik nõustaja, siis teeks ta hea meelega mulle suurepärase personaalse pakkumise, andku ma aga teada, mida järgmiseks vaja on. Selgitasin siis oma verivärskele personaalsele nõustajale, et tõsi ta on, olen ostnud küll vahel midagi. Kevadel ostsin uue läpaka ja vist üks tahvel on meil ka ja nii. Aga et ta valesti aru ei saaks – see minu firma on sisuliselt ühemehefirma ja ma olen vabakutseline kunstnik. Et tegu ei ole firmaga, millel on kontor ja laudade taga töötavad inimesed ja laudade peal pidevalt uute vastu välja vahetatavad Apple’i arvutid. Et siis ma ei ole ilmselt päris see inimene, kellele helistada.

Personaalne assistent aga verest välja ei löönud ja uuris südilt, kas mul on Apple’i telefon ja et äkki vajaks see väljavahetamist. Läksin natuke isegi tahtlikult mänguga kaasa ja ütlesin, et tõsi ta on, telefon on mul Apple’i oma ja suhteliselt vana SE. Aga töötab nagu kellavärk ja ma olen temaga igatepidi rahul. Küll aga jah – varem või hiljem tuleb see uuema vastu ilmselt vahetada küll.

Mu värske personaalne assistent läks samuti asjaga kaasa, võttis tuurid üles ja vuristas ette ühe vääääääga hea uue telefoni tehnilised parameetrid, just sellise telefoni omad, mis võiks olla mulle kui praegusele SE kasutajale järgmiseks aparaadiks justnagu loodud. Hindki ei ole väga krõbe (kusjuures ikka oli parasjagu krõbe küll), lisaks sellele teeks ta mulle suurepärase personaalse pakkumise. Tundsin, et saan korraga liiga palju informatsiooni, pealegi veel autoroolis, nii et meelde ei jää mulle nagunii suurt midagi. Ja loomulikult ei olnud mul ka mingit kavatsust telefoni vahetama hakata. Et jutt viisakalt lõpetada, ütlesin, et väga tore. Pange see inff mulle igaks juhuks meili peale ja siis on mul olemas ka tema kontakt, puhuks kui mul peaks tõesti tekkima soov mingil hetkel telefoni vahetama hakata.

Järgmine päev oligi uue telefoni inff mul meili peal. Pean häbiga tunnistama, et ega ma seda ei vaadanud.

Paar päeva tagasi sain taas kõne oma personaalselt assistendilt.

“Tere! Andri siin. No kuidas läheb, Marko?”

Lasin peast vurinal läbi kõikvõimalikud Andrid, aga et ma tunnen põhimõtteliselt ainult üht Andrit, kes oli kümme aastat tagasi Kunstiakadeemias finantsdirektor, siis polnud see vurin just kuigi pikk. Andri aga küttis edasi ja paari järgmise lause toel sain aru, kellega on tegu. Huvitav, ma absoluutselt ei mäletanud, et ta nimi oli Andri ja et ta üldse oma nime oleks öelnud. Aga küllap see läks mul tookord ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Assistent Andri uuris, kuidas mul läheb, kas olen ikka tervise juures ja kas Eestis juba mõnda aega kehtiv eriolukord ka kuidagi mu firmale mõju on avaldanud.

Edastasin talle põhimõtteliselt sama jutu, mis eelmine kord, et see minu firma on sisuliselt ühemehefirma. Ja et ma ise olen kunstnik ning firma on mulle lihtsalt hädavajalik puhuks, kui vajan oma töö tegemiseks juriidilist keha. Ning et omal veidral moel ma nagu väga ei tajugi, et on mingi eriolukord, sest kunstnikel on peaaegu kogu aeg eriolukord. Tööd teeme pidevalt, olenemata üldisest majanduslikust seisust. Ja tundub, et sissetulekud ka justnagu otseselt ei sõltu üldisest majanduslikust seisust. Eriti veel Eestis, kus kunstiturg teeb alles oma esimesi arglikke samme. Nii et kokkuvõttes läheb nagu ikka, ehk siis päris hästi. Ja nagu kirsiks tordil lisasin veel, et näiteks 2009.–2010. aasta majanduslangust ma samuti omal nahal justnagu eriti ei tajunudki.

Kuulsin personaalse assistendi hääles korraks nagu isegi õhkõrna ja hästi peidetud kadedusenooti, kui ta ütles, et seda on küll tore kuulda, kui mõnel nii ka on, et eriolukord hästi mõjub. Ja et kuidas mulle siis tundub, äkki ongi praegu just paras aeg osta endale vahelduseks täiesti uus telefon – seesama, mille info ta mulle mõnda aega tagasi meilile saatis.

Sain aru, et ta ei saanud asjast vist üldse aru.

Asusin ennast ruttu korrigeerima, selgitades, et asi pole mitte selles, et kunstnikel kogu aeg metsikult hästi läheb, vaid pigem selles, et kunstnikel lähebki kogu aeg nii, nagu ülejäänud maailmal siis, kui on kriis. Et meil on see ebakindlus igapäevane ja suht tuttav tunne. Tõin veel oma mõtte illustreerimiseks mingisuguse metafoori, à la et kui kivirahn kõrgelt maha kukutada, lööb see maa sisse suure kraatri, madalalt kukkudes aga ainult väikese lohukese.

Personaalsele assistendile metafoor meeldis ja sellest hoogu saades põrutasin sinna otsa veel midagi zen-budistlikku, umbes et mida vähem sul on, seda vähem on sul kaotada ja seda õnnelikum sa kokkuvõttes võiksid olla.

Telefonitorust õhkus mõistmist.

Ja ka mulle tundus, et assistent Andriga on päris mõnus keskustella. Otsustasin, et on aeg oma monoloog kokku tõmmata. Tänasin Andrit helistamast ja teatasin, et vaatamata sellele, et kriisiolukord pole vabakutselise kunstniku elus midagi uut, teen ma praegu ainult möödapääsmatuid oste ning täiesti töökorras telefoni asemel uue telefoni soetamine ei ole päris kindlasti möödapääsmatu ost. Tänasin Andrit veel kord ja lubasin, et võtan temaga kindlasti ühendust, kui asi nii kaugel, et vaja marssida poodi uue telefoni järele. Andri omalt poolt kinnitas, et on alati minu jaoks olemas ning tuletab ennast mõne aja pärast tingimata uuesti meelde. Ja et poodi marssida pole mul mingit vajadust, telefoni saadab ta mulle koju kulleriga. Sealkohas see meie kõne lõppes.

Olin selle vestluse ajal ateljees ja võõpasin vaba käega üht oma hiljutist maali uuesti mustaks, et seda ümber teha, aga seda ma oma personaalsele assistendile Andrile ei maininud.

Maali uus variant sai palju parem. Võib-olla just selle maali müügist saadud raha eest ostangi kunagi selle uue telefoni, mine sa tea.

Sihukene asi meenus mulle Haapsalust Tallinna poole sõites. Ise ka ei tea, miks.

Nüüd joon törtsu punast veini. Magama minna nagunii ei saa, sest tütre ukse taga kostavad alles tantsutrenni hääled ja keegi on vannis.

Homme pean hakkama uuesti töiseks.

8. aprill

Kell on juba 11, aga ma pole kuigi töine. Sai küll 9-st üles, aga ringutamise ja painutamise peale läks kuidagi eriliselt palju aega. Üritasin ka veidi mediteerida, et aru saada, miks mul kael ja õlad ikka nii paganama pinges on. See võttis veel eriti palju aega ja lõppkokkuvõttes ma ei teagi… midagi nagu selgus, aga midagi nagu ei selgunud ka.

Kirjutas mu Budapestis eriolukorra tõttu ära jäänud näituse kuraator Gabriela ja teatas, et näitus ilmub vatajate ette virtuaalsel kujul. Tööd sai ju päev enne, kui jamaks kiskus, ära saadetud ja kuraator arvas, et mis nad seal kastides ikka passivad. Saadan talle praegu WeTransferiga kaht videot veel lisaks.

Telekast tuleb hommikuprogrammi kordus. Õpetatakse, kuidas värvida mune.

WeTransfer muudkui saadab videoid ja ma ei saa arvutit kinni panna. Vaatasin, et ööpäevaga on juurde tulnud 37 nakatunut, surnud on 3 ja apteekidesse jõuab kohe-kohe müügile 2,5 miljonit kaitsemaski, kusjuures inimesed olla juba apteekide uste taha sappa võtnud. Õige ka.

Samas nagu ma aru saan, maski on mõtet kanda eelkõige siis, kui oled ise nakatunud ja ei taha teisi nakatada. Nakkuse saamise vastu ainuüksi selle koonu kandmisest suurt abi ei ole. Nii et arvestades, kui palju meil on nakatunuid, võiks sellest portsust piisata maa ja ilm. Aga läheb ilmselt nii, et ilma nakkuseta inimesed, ise terved nagu purikad, ostavad need kaks ja pool miljonit maski ära ühe hingetõmbega ja leiavad neid oma panipaikadest veel kümne-kahekümne aasta pärast. Nii nagu toimus kunagi 90ndate alguses talongi ajal kokku ostetud kraamiga. Leidsin veel suhteliselt hiljuti kusagilt mitu pakki kolletanud Ekstra sigarette, kuivad ja krõbisevad nagu varakevadine kulu.

Tegin ateljees pika päeva.

Jändasin ikka nende nägudega, mis mul sinna tellimustöö peale peavad tulema. Puhtad variandid nüüd peaaegu valmis, homme võiks olla päris valmis. Koju kõmpisin jala, sest ilm kena ja mida vähem nendesse trammidesse või bussidesse ronida, seda parem. Nägin mõnda maskis inimest ka. Päris mitut tegelikult. Ja maske oli ka väga erinevaid. Helerohelised on vist need n-ö kirurgimaskid. Ümmargused koonukad aga ilmselt erinevat sorti ehitusmaskid. Rohelise kirurgimaski moodi, aga valgeid oli ka. Need on ka ilmselt mingid meditsiinivaldkonna omad. Huvitav, millised praegusel ajal siis need kõikse paremad on…?

Paras hulk arveid oli kogunenud, maksin just ühe portsu. See, mis mu kontole alles jäi, midagi rõõmustavat endast ei kujutanud. Pealegi tuleb mul sealt veel Kultuurkapitalile tagasi kanda Berliinis resideerumise stipendium, sest resideerumine jäi ju ära. Summa pole teab mis suur, kaks kuud Berliinis elamise jaoks isegi väga tagasihoidlik, minu praegusest kontole jäänud summast moodustab see aga märkimisväärse protsendi. Aga no mis sa teed. Ise ma olen endale niisuguse elu valinud. Ja eks sellel ole ikka omad plussid ka.

Telekast tuleb “AK” ja Johannes Tralla loeb ette, kui palju inimesi on eri maades tänaseks viirusesse ära surnud.

Mul on dilemma: kas pesta nõusid käsitsi või panna pesumasinasse. Pesumasinasse pannes tuleb need enne suurest sodist puhtaks loputada ja sealt on ainult imeväike samm, et võiks nad kraani all üldse ära pesta ning ei peaks masinasse üldse panemagi. Neid, mis on piisavalt puhtad ja mida võiks otse masinasse panna, on aga veel eriti lihtne käsitsi kraani all pesta. Naks ja valmis! Nii et ei peakski nagu midagi masinasse panema. Aga meil on ju masin! Juba üle kümne aasta on olnud. Ja kõik need aastad on mul olnud ka see dilemma.

Aeg on vaadata telekast mingit juhuslikku filmi. Pärast pesen neid nõusid. Käsitsi. Nagu ma alati teen.

9. aprill

Ärkasin täna sellise tundega, nagu oleks eelmine päev… ma ei tea… maratoni jooksnud või tappa saanud või midagi. Andis ikka ennast käima tõmmata. Kui nii edasi läheb, siis varsti ma ei saagi enne pärastlõunat normaalseks. Kõige hullem on muidugi jätkuvalt õlgade ja kaela jama. Meenub, et eelmine kevad oli mul tegelikult ka nii, kuigi kõvasti vähem. Ja mingil hetkel kadus see suve algul justnagu iseenesest ära. Äkki kaob nüüd ka siis? Võib-olla see õlgade ja kaela pinge on minu isiklik eriolukorra peegeldus ja kui kaob eriolukord, kaob ka mul see jama? Pole üldse võimatu. Jah, kõige taga on siiski vist ikka ja jälle need hiinlased. Isegi selle taga, et mu õlad ja kael on kange.

Täna on mul suht palju teha. Ateljees on asi pooleli, Espakis peaks käima, tütre toa sein tuleks ära parandada, poisi jalgratas tuleks Hawaiist ära tuua. Õudselt tahaks jooksma ka minna, aga sellise kaela ja õlgadega on väga vastik joosta.

Mis on aga aidanud, on trummi mängimine. See laseb kuidagi pinge välja õlgadest. Nii et võib-olla peaks õhtul tunnikese hoopis ateljees trumme kolistama. Jah, nii ma teen! Nii ma tõesti täna teen! Pole midagi mõnusamat, kui lased päeva lõpus ühe õlle, paned kõrvakatesse mingi mõnusa mussi ja lihtsalt mängid trumme.

Naabri jaoks seina taga see minu trummimäng ilmselt mingit päeva highlight’i ei kujuta, sest see, mismoodi ma ise ennast koos kõrvakatest tuleva muusikaga kuulen, ja see, kuidas kõlavad paljalt mu suht odavate nahkadega ja kergelt häälest ära trummid, on kaks vägagi erinevat asja.

Aga nüüd ma asun tegutsema.

Istun nüüd ateljees, kuulan Neil Youngi 1971. aasta laivi Torontos Massey Hallis ja mõlgutan igasugu mõtteid. Päris tegus päev on olnud. Kõigepealt võtsin suure musta prügikoti ja korjasin kodus rõdult kokku taara. Tundus olevat terve talve taara, aga kotti täis ikka ei saanud. Siis sõitsin selle kotiga Kunstihoone juurde ja korjasin taara ka ateljeest kokku. Samuti terve talve taara. Erinevaid jõuluaegseid eripruule oli seal, sekka päris mitmed… ma ei hakka üles loetlema, mis.

Ateljee taaraga sai must prügikott ilusasti täis.

Vabaduse väljakult sõitsin Espakki. Desinfitseerisin sisenedes käsi. Ostsin värvi, pahtlit, makrofleksi, maalriteipi ja kilet mööbli kinnikatmiseks. Väljudes desinfitseerisin jälle käsi. Siis sõitsin Järvevana teed mööda Tondi Selverisse, et ära anda oma taara. Aga taaramasina ukse taga seisis suur päevinäinud kaubik, tagumised luugid lahti ja pilgeni õlletaara kaste täis. Kaubiku juures askeldas ruudulise särgiga kauboi vurhvi mees ja tema liikumiskiirust arvestades võis eeldada, et täna ma siin oma musta prügikotiga löögile ilmselt ei pääse.

Võtsin suuna Kristiine Keskuse poole. Kodu juurest haarasin peale poisi, sest ta ratas oli Kristiine Hawaiis hoolduses. Et siis kaks kärbest ühe hoobiga või nii. Esimene kärbes ehk taara-aktsioon õnnestus seljatada veatult. Sain 10-eurose tšeki ja poiss konfiskeeris selle mult lennult. Teine kärbes – hooldatud jalgratas ei olnud aga paremaks saanud ja tuli jätta tunnikeseks veel sinna. Kimasime koju. Poiss läks oma asju ajama, mina asusin tütre toa seina sees olevat auku remontima. Tund aega remontisin, jõin rõdul ühe õlle ja kiirkõnniga Kristiine Hawaiisse tagasi. Nüüd oli ratas timmis.

Võtsin ratta, panin sadula parajaks ja sõitsin ateljeesse. Tegin lõpuni tellimustöö maali peale minevad tegelased, pildistasin, saatsin tellijale ülevaatamiseks ning sain vastuseks, et sobib. Järgmine samm selle tellimustööga on, et tuleb kokku panna terve pilt ja integreerida sinna siis need uued tegelased, aga seda ma hakkan homme vaatama. Homme on ju munadepühad ja munadepühade ajal on just niisuguseid asju paras teha.

Nüüd aga peaks natuke trummi mängima, et kas saab kaela ja õlad paremaks.

Õhtu lõpetuseks vaatasin mingit imelikku filmi.

Ja siis lugesin, et Vive Tolli on surnud. Ta oli üks mu põhilisi õppejõude kooli ajal. Ja magistrantuuri juhendaja ka. Ta tegi mulle ikka väga paljud asjad selgeks. Kusjuures niimoodi mänguliselt ja pingevabalt, justnagu ma oleks need asjad ise avastanud. See on geniaalse õppejõu tunnus. Ja seda ta oli.

10. aprill

Pool suurt reedet on läbi ja ma pole isegi mitte riides veel. Jäin mingit vana eesti telelavastust vaatama ja nüüd käisin just oma külma ja kuuma duši all. Õlad on ka jätkuvalt kanged, aga ma ilmselt lähen proovin ikkagi täna väikese sörgi teha. Kuidagi uimaseks kisub see elu muidu. Lähengi kohe. Väljas tundub mõnus ilm praegu.

Jooksmine sujus paremini, kui ma arvasin. Ega ma muidugi pikalt ei teinud, ainult 8 kilti. Aga asi seegi. Pärast käisin ateljees ja tegin tellimustöö kavandi peaaegu valmis. Aga üldiselt oli selline vaikne ja uimane päev. Lugesin just, et algas eriolukorra viies nädal.

Tunnen, et hakkan sellest värgist kuidagi ära väsima.

Teisest küljest tundub jälle, et hakkan sellega ära harjuma. Nii et ei saagi aru, mis see õieti on, mida ma tunnen.

Kassil on vist natuke jooksuaja moodi asi. Väga tujukas teine. Ja koridori tahab. Kiskus ennist just ukse vahelt pika joru kummitihendit hammastega välja. Lasin ta siis koridori. Enne kui talle järgi jõudsin, oli ta juba kaks korrust allpool, silmad peas põlemas ja saba kohev kui kuusk. Huvitav, kuhu ta oma aruga oleks niimoodi läinud. Nüüd teeskleb diivaninurgas magamist. Justnimelt teeskleb, sest tal on silmad veidi vidukil ja kõrvad minu poole suunatud.

Telekast tuleb mingi inimrobotite saade, kus räägib mees, kellel on peas klemmid ja sealt lähevad juhtmed arvutisse. Õudne värk! Saate taustamuusikana mängib Kraftwerk. Keegi vahetas sujuvalt kanalit ja nüüd käib jutt juba prootonitest ja mingi teadlane ütleb, et nüüd on kõik jumala kätes. Nojah, suur reede ikkagi.

Delfi annab teada, et maailmas on kovidisse surnud üle saja tuhande inimese. Ja ka seda, et Bruce Willis on otsustanud olla karantiinis mitte koos oma praeguse naisega, vaid hoopis koos oma endise naise Demi Moore’i ja nende ühiste lastega. Kusjuures neil kõigil on täiesti ühesugused riided seljas. Triibulised. Ja veel sedagi teatab Delfi (või on see juba Kroonika, ma ei saagi aru), et Anu Saagim tähistas vaatamata eriolukorrale siiski oma sõpradega enda 58. sünnipäeva. Vabandust, sõbrannadega. Artikli pealkiri lõpeb lausega “Vaata pilte, mis nüüdseks kustutatud!”.

Noh ja edasi tuleb seegi oluline info, et “Rannamaja” alustas taas ja et Merilin sai korvi ja uus tüdruk veetis juba öö noormehega. Ühesõnaga – tuleb nentida, et segadust on ikka parasjagu.

Homme vist võtame ette retke Haapsallu, et siin üks tegelinski saaks üle pika aja krossika selga. Aktiivsele e-õppele väikeseks vahelduseks.

11. aprill

Tegelikult on praegu juba natuke 12. aprill, sest kell on tublisti üle südaöö. Suur poiss norskab. Noorem üritab ennast mitte segada lasta ja mina istun niisama. Mind norskamine põhimõtteliselt magamajäämisel ei häiri, sest nii mu ema kui ka isa olid suht kõvad norskajad, mul on selle koha pealt suhteliselt paks nahk.

Täna oli siis niisugune päev, et magasin hommikul mõistagi sisse. Nägin mingeid intensiivseid unenägusid ka. Isegi selliseid, mida ei tahaks hea meelega teistele rääkida – selliseid küpses keskeas oleva inimese omi.

Siis sõitsime poisiga Haapsallu, võtsime krossika ja siirdusime Palivere krossirajale. Rahvast oli seal omajagu, aga kõik hoidsid viisakalt distantsi. Kaks meetrit vähemalt, kui mitte rohkem. Ja kõigil olid näod kaetud. Neil, kes sõitsid, mõistagi kiivrid ja prillid. Kõigil teistel maskid. Erinevat sorti maskid, aga kõige rohkem oli muidugi neid tolmumaske, mis hiljuti Hiinast meditsiiniliste maskide asemel saabusid. Seal olid need aga absoluutselt see, mis vaja, sest rada oli purukuiv ja tolmas nagu põrguline.

Sõidud tehtud, läksime tagasi Haapsallu suure poisi juurde. Pesime ratta puhtaks, õlitasime ketti, tegime välitöid ja kütsime sauna. Sulnis kvaliteetaeg! Päeva lõpetas kabeturniir. Sain regulaarselt pähe, aga et see on nii olnud aegade algusest peale, siis see mind absoluutselt ei häirinud. Lapsed peavadki oma vanematest paremad olema. Kehaehituselt on nad ka pikemad ja tugevamad, hambad on neil valgemad ja juuksekasv parem. Aga selle asja nimi ongi evolutsioon. Areng paremuse poole. Tegelikult on meil kodus tihti vaidlused selle üle, kas inimesed ikka on arenenud ahvist või istutasid meid siia planeedile jumal teab mis põhjusel humanoidid.

Lähen vaatan nüüd enne magamaminekut veidi tähti. Telekat siin ju pole ja wifit samuti. Nagu maailma lõpus, ma ütlen.

12. aprill

Akna taga on selline hall, märg ja tuuline ilm, et kohe peaaegu nagu meeldib. Toas olla ja seda kõike aknast vaadata.

Poisi elamises on praegu millegipärast suht vilets joogivesi. Selline kollane. Ja haiseb väidetavalt mädamuna järele. Väidetavalt seetõttu, et ise ma ju lõhna ei tunne. Lähen linna poevee järele.

Autos mängis Vikerraadio. Saade oli “Käbid ja kännud” ja stuudios olid Bogatkinid. Räägiti ka sellest, et kunstnikud on boheemlased. Ei armasta koristada ja üleüldse ei pea muust suurt lugu kui ainult oma kunstist. Hõljuvad kusagil maa ja taeva vahel.

Ma ei saa sellisest stereotüüpsest arusaamast kunstnike kohta absoluutselt aru. Nii palju kui ma oma senise elu jooksul olen kogenud, on kunstnikud ühed multifunktsionaalsemad tegelased. Ja kella tunnevad nad tavaliselt paremini kui keegi teine, sest kui su karjäär sõltub paljuski teiste usaldusest sinu vastu, ei saa sa endale absoluutselt mingisugust jama lubada. Seljatagust sul pole. See, mida sa teed, on ebapraktiline lukskaup. Su enesekindlus, millel kogu su tegevus üleüldse püsib, põhineb mingisugusel seletamatul sisemisel veendumusel, et sa teed maailma kõige õigemat asja. Mis pagana hõljumisest saab siin üldse juttu olla?

Nüüd mingi söök ja siis ots Tallinna poole. Tahaks veel ateljees midagi teha ja õhtul on chat mu Budapestis kohe avaneva e-näituse kuraatori Gabrielaga. Ja munad tuleks ära värvida. Ikkagi munadepühad ju…

Rubriik “Koroonapäevik” räägib 8 nädala jooksul ühe tavalise inimese pilgu läbi elust Eesti Vabariigis koroonaviiruse aegu.

Marko Mäetamm

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (91)