Märtsi ja aprilli “Helifiltrite” vahel on palju juhtunud. Justkui välgust jäi (heli)maailm vähemalt oma endisel kujul seisma ning kevadeks tehtud plaanid aurustusid teadmatusse. Teame, et kultuurivaldkonnas on keeruline ümberkohanemiste aeg ning see ei pruugi muu olulise kõrval prioriteetide nimekirja ülemises otsas olla. Siiski usume, et ilma muusika, teatri, näituste, filmikunstita jne oleks isolatsioon kohutavalt raske, kui mitte võimatu.
Seega tahamegi selle kuu “Helifiltriga” tänada kõiki, kes näevad vaeva, et kultuur ka eriolukorras hingata ja elada saaks, ning jagame teiega neid kodumaiseid reliise, mis vaatamata ootamatustele siiski sündisid ning mis sellel jamal ajal paha tuju eemal hoiavad ja mille kogemist “päriselus” nii-nii ootame! Külalisautoriks enda ajatust helielamusest kirjutamas värskelt debüütalbumi “Absurd” avaldanud Taavi-Peeter Liiv.
Uut muusikat
Liisi soovitab: Trad.Attack! – “Tehke ruumi!”
Trad.Attack! on bänd, koosseis, kelle nime öeldes vajutab vaimusilmas kohe kvaliteedipitser ümbrikule. Eesti üks tugevamaid live-bände, ja ka artistibrände – on nad ju suutnud oma olemuse ja tunnused nii muusikas kui ka sotsiaalmeedias publiku mõtetesse kinnistada. Me teame, mida saame, kui nende nime kasvõi näeme. See on etno-elekter, pärimus-küte, raju-folk.
“Tehke ruumi!” sünteesib abieluteemat, kasutab moodsat venitavat saundiefekti ja teeb sooja. Tatsuv trumm tõmbab tantsule. Kiire minekuga tantsulugu, kus eriti ilusalt hõljub vaheosaks kohale õrn kitarritõmme. Kerge puhkepaus, ja siis jaksab edasi minna. Tahaks juba, et oleks jaaniõhtu. On aga hoopis kodukontor, koduaeg, kodutöö, kodu-kodu-kodu, kus seda lugu enda ja pere ergutamiseks kasutada.
Seda rubriiki kirjutades üllatas bänd meid veel ühe looga “Armasta mind”. Koostöös Vaiko Eplikuga tehtud lugu liugleb küttest hoopis väga õrna ja sooja embusesse. Kuula lugu siit.
Liisi soovitab: YASMYN – “Illusions”
YASMYN-it ei peaks sildistama, ta on loovhing, kes laseb muusikat endast läbi, meenutades mulle ka enda loomingulise olemuse ja protsessiga ikka Erykah Badu energiat. Väikese sildi võib lugejale viite andmiseks küll panna: YASMYN-i muusika jääb hiphopi, trap‘i ja R&B segusse, uue EP puhul on aga lisandunud väga mõnusalt soulitunnetuslikku vokaali.
EP avaneb ja liugleb justkui katkematult ühest loost teise. See on ilus kontseptsioon ja kõrvale justkui hakkimatu mixtape. Lühialbumil teevad veel kaasa Manna (EST) ja Moeazy (USA). Eriti jäävad lugudest hinge ja kõrva “Illusions” ning “Beautiful Catastrophe”. YASMYN mängib standardse loo valemiga nii hästi: on intro, on salmid ja on refräänid, aga nad liiguvad kuidagi ilusas nihkes, ja seeläbi on kuulamiskogemus eriti värskendav. Aus, eriline ja ilus muusika.
Loe ka meie muusikatoimetaja Johanna Maria Mängeli intervjuud YASMYN-iga.
Johanna soovitab: Lexsoul Dancemachine – “Nu Reality”
Kuigi tänu melomaanidele Estonian Funk Embassyst ja Froteest on aina enam ka Nõukogude aja diskensi helipärlid aina enam tolmust puhtaks saanud, laiutas kaasaegse funk-skeene kohal enne Lexsouli justkui tühjus. Alates oma debüütalbumi “Deus Lex Machina” lansseerimist 2015. aastal on see 5-pealine funk‘i-masin saba keerutama pannud kõik, kes nende muusikaga (eriti kontserdiformaadis) kokku puutuvad.
Kevadel peaks ilmuma täispika albumi suurune helikimp, mille helipildist annab aimu märtsis ilmunud singel “Nu Reality”, mis kinnitab, et tänaseks on nende tõupuhas tantsumuusika saanud küpseks. Saundiga on Laksberg ja Linna tabanud tasakaalu uue kooli funk-skeene värskuse ja analoogsüntesaatori nostalgia vahel. Linna vokaal voolab sundimatult disko tiksumise ja kosmilise uneluse, à la Thundercati vahel ning kulminatsiooniks tordil on ehedatele diskobängeritele kohaselt dramaatilised viiulivõõped. Kruvib! Loo video viskab tunnustust ka Eesti esimese laine breiktantsu-ekipaažile United Old School Crew, kes alustasid siin juba 80ndate keskel läänest imbunud mõjude najal tantsulahinguid.
Loe ka Edasi pikemat usutlust ajatutel muusika teemadel Lexsouli Dancemachine’iga, mis ilmus algselt 1.12.2017.
Lexsoul Dancemachine’i saab nüüdsest toetada ka Patreoni keskkonnas.
Johanna soovitab: Daniel Levi – “Uncle John”
On olnud tore kuulda, kuidas Daniel Levi on oma pop-kõla uuendanud ja helidepaletti täiendanud ning tänaseks kajab sealt ka funk‘i, souli ja elektroonika elemente. Värskeim lugu “Uncle John” astub ja plaksub heatujuliselt mööda funk‘ise bassiga rikastatud popirada. Ka Daniel Levi kihisev energia ja tujutõstev lugu sulavad kenasti kokku ning selle juures ei kee tervik positiivsusest üle. Idekas lugu kodusteks tantsupidudeks iseendaga, mida on nüüd vaja enam kui kunagi varem.
Loe ka Edasis hiljuti ilmunud intervjuud Daniel Levi Viinalassiga.
Ajatu muusikasoovitus
Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ka ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega.
Sel korral kirjutab endale olulisest muusikateosest äsja debüütalbumi “Absurd” lansseerinud muusik, laulukirjutaja ja selektor Taavi-Peeter Liiv. Oma heliteadmisi sai härra aastaid täiendada ühes parimas kohalikus iseseisvas plaadipoes Biit, kus ta teiste melomaanidega mõtteid ja soovitusi vahetas ning teab seega ametlikult, millest räägib. Kuula “Absurdi” siit.
Taavi-Peeter Liiv: Cass McCombs – “Mangy Love”
Cass McCombs on Ameerikas sündinud muusik, kes on sooloartistina tänaseks välja andnud kümmekond albumit plaadifirmadele Monitor Records, Domino, 4AD ja ANTI-. Albumil “Mangy Love” teevad teiste seas kaasa Angel Olsen, McCombsi kauaaegne koostööpartner Arien Rechtshaid (Blood Orange, Sky Ferreira, Adele) ja produtsent Rob Schnapf (Beck, Elliott Smith).
Cass McCombsi muusikat tutvustas mulle umbes pool tosinat aastat tagasi sõber ja melomaan Madis Järvekülg ning sellest ajast saadik on McCombsi muusika mulle seltsi pakkunud mitmekümnete tundide kaupa. Eriti viimastel nädalatel, Pärispeal maapaos veedetud aja jooksul, olen muude tegemiste kõrvale “Mangy Love’i” korduvalt kuulanud.
See album on nii pretensioonitu, küps ja rahulikult enesekindel, et sobib kui veninud töökinnas kätte.
Produktsioon on alati maitsekas, tajuda on artisti pikka laulukirjutamise kogemust, sooritus on mõõdetud, aga puuduvad kellad-viled ja üleliigsed trikid. On katsetusi ja eksperimenteerimist, nagu näiteks loo “It” elektrooniline trummipartii või esiti veidralt tunduvad ooperisämplid, mis ülejäänud albumi lugudega võrreldes eristuvad, aga ka katsetavas laadis tunneb “Mangy Love” end mugavalt. Kuigi albumi helikeel on tõsine, jagub siin küllalt head huumorit ja eneseirooniat. “Mangy Love” ei suru ennast kuulajale peale ja ei proovi liigselt meeldida, aga kui tutvus loodud, tahaks ikka ja jälle taaskohtuda.
Lemmiklood: “Bum Bum Bum”, “Laughter is the Best Medicine”, “Cry”, “It”.
Üleskutse: toeta meie mitmekesist helimaastikku, kuulates Spotifys kohalikku muusikat või veel parem ostes Eesti artistide heliloomingut mõne iseseisva plaadipoe -nagu Biit Me, Terminal, Psühhoteek või World Clinic – veebisaidilt, Bandcampist või otse muusikult.
“Helifilter” on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.
