Populaarsete nähtuste suhtes, millega meid meedias, sotsiaalmeedias, kultuuriajakirjanduses, reklaamides, tänaval juhuslikult ja sihipäraselt üle kallatakse, tekib reaktsioon isegi juhul, kui need teemad meid ei puuduta. Samas tingib ohtrus tuimuse ka siis, kui asi meid puudutab. Heidame põgusa pilgu argiimmuunsuse vaaba alla.
Kuda Austrias ilm oli ka?
Ilmateates vahetub talveootus kevadeootusega. Üldiselt mida siin kogu aeg oodata. Ei olnud külma. Ei ole sooja. Mul ei ole ka ilmast sooja ega külma. Lihtsalt on rõve ilm ja mina, 1970 reliis, pool elu plastmassi söönud ja joonud, rauamaaki keevitanud, linde naftaga tapnud, džunglid üles kaevanud, pekki täis istutanud, viimased indiaanlased ära kägistanud, kulda ja hõbedat kokku kahmanud, lennukiga kõik õhu sodiks lennanud, mina olen koloniseerinud ja siis kidunema jätnud pool Aasiat ja terve Aafrika ja nüüd ongi rõve ilm, suva, kui suusatada ja ujuda ei saa.
Kultuuripreemiad vs. mittepreemiad
Iga päev sajab üüratus koguses kultuuripreemiaid, eriti on nende hooaeg poolest jaanuarist poole märtsini. Vaene kultuuritoimetaja lihtsalt annab otsad neid preemiaid onlaini ja veergudele paisates, ja kui elab põhilise preemiahooaja üle, siis saab ka mõne arvustuse kirjutada ja lausa teha intervjuu näiteks tuntud lavastajaga. Aga ajapikku tekib panetunud kultuuritoimetajalgi sörtsuke empaatiavõimet ja tal hakkab kahju: mida teevad need üksikud kirjanikud ja kunstnikud, kes aasta jooksul ühtegi preemiat ei saa? See on ju masendav. Sellepärast, kuna preemiaid nii palju on, tuleb neid hoopis juurde teha, et kõik loojad ära katta. Ühe preemia nimeks pakuks Sa Võid Jätkata.