Refleksioonist ja teadvustamisest Carl Gustav Jungi raamatu “Vastus Iiobile”* valgel.
Kui ma neid ridu kirjutan, on veebruari keskpaik. Talve pole veel tulnud. Võib-olla märtsis, kui ajakiri ilmub, on lumi maas. Kuigi see pole siis enam päris talv. Võib-olla esimest korda ajaloos jääb siin maal talv tulemata.
Üks tuttav ütles, see oli veel jaanuaris, et tuleks lund ja külma, siis tõmbaksid inimesed ka väheke tagasi, muutuksid mõistlikumaks. Ilus lootus! Ja ehk mitte päris alusetu. Talv tuletaks meelde reaalsust. Võib-olla see tõesti aitaks jahutada seda erutatust, seda ärritatust, seda palavikulist veelgi hullema ootust, mis ühiskonnas on. Tundub, et on. Ma ei jälgi meediat, aga seda teravam on see tunne. Üks teine tuttav, kes kirglikult elab kaasa Ameerika poliitilistele võitlustele, ütles kurvalt, et seda, mis Eestis toimub, ta jälgida ei julge. Liiga lähedal, liiga hirmus.
