Peeter Koppel: krahhid, mis vapustasid maailma ja mida sellest õppida

Foto: Unsplash.com


USA-s Oklahoma osariigis asub linn nimega Cushing. Seal asuvad “suured tünnid”, kuhu ladustatakse musta kulda ja kuhu transporditakse tulevikutehinguga saadav nafta. Samuti “keedetakse” just seal linnas “mustast kullast” valmis erinevaid vedelikke, mida kateldes ja mootorites asukohamandril põletatakse. Hiljuti juhtus aga midagi enneolematut. Ülemaailmse majanduse pausile sattumise tõttu ei soovinud ostjad oma tulevikutehinguid täitmisele panna (ka “suured tünnid” olid juba triiki täis) ja nii juhtuski ajaloos esimest korda, et nafta hind langes turul alla nulli – ehk ostjal tuli peale maksta, et sellest lahti saada. Täiesti erakordne sündmus!

Aga lähiminevikus on ennegi olnud ülimalt ebatõenäolisi ja ootamatuid olukordi, kus mingi näitaja või hind on liikunud arusaamatus suunas ning põhjustanud sellega suurema pahanduse. Vaatame paari juhtumit. Mis teadmise võiks neist kaasa võtta.

Negatiivsed intressimäärad!

5000 aastat ei tulnud keegi selle peale, et laenuvõtjale tuleks laenu võtmise eest peale maksta.

2014. aastal aga juhtus äkitselt nii, et kui majanduspoliitika ohjajad (valitsused, keskpangad) olid senised meetmed majanduse stimuleerimiseks ammendanud, tulid nad mõttele, et pankadelt tuleks üleliigsete reservide hoiustamise eest keskpanka mitte intressi maksta – vaid intressi võtta, et tekitada kommertspangal motivatsiooni keskpangas hoiustamise asemel vähemalt osa sellest rahast välja laenata – riski võtta ja mingitki positiivset (!!!) intressi teenida. Kõigepealt läks negatiivsete intresside teed Euroopa, siis Jaapan.

Kuni selle ajani (ja suures osas maailmast ka jupp aega pärast seda) ei usutud, et intressimäärad üldse saavad negatiivseks minna, sest eeldati, et kasvõi nulli jõudes pank lihtsalt “istuks raha otsas” ning ei hakkaks seda keskpangas sisuliselt tasu eest hoiustama. Ometi, kui seda raha, mille “peal istuda”, läheb ikkagi veidi paljuks, näiteks kui seda pole kellelegi mõistlikul riskitasemel välja laenata, tuleb sellest osa kohustuslikult keskpanka paigutada. Nii üritabki keskpank nügida negatiivsete intressidega mitte liigseid reserve keskpangas hoidma, vaid need laenuressursina majandusse suunama.

Küll ei saa aga välistada, et mingi tõsisem pahandus seoses negatiivsete intressimääradega on alles ees, sest põhimõtteliselt on raha hind ka riski hind – ma ei usu, et kuhugi poolvägisi odavavõitu raha surumine (plahvatus)ohtlikke moonutusi ei tekitaks. Seni on selgeimaks pahanduseks veel pahurad hoiustajad, kes ei taha kuidagi aru saada, et keskpanga selline suunav tegevus on mõjutanud ka nende deposiidi-intresse. Loomulikult negatiivselt. Et majanduses üldiselt võib seetõttu laenuressurss veidi paremini kättesaadav olla – pole näha olnud, et keegi oleks otseselt keskpangale aitäh öelnud. Deposiidi-intress on alati liiga madal ja laenuintress alati liiga kõrge!

Volkswagen – maailma kalleim ettevõte?!

Kui küsida, mis on maailma kalleim (suurima turuväärtusega) ettevõte, siis täna pakub juba ärksam koolipoisski Apple’it. Või Amazoni. Aga on olnud ka aeg, kus üheks päevaks keset ümbritsevat kriisi (2008), oli just Volkswagen AG hetkeks maailma kalleim ettevõte! Kuidas see juhtus?

Nimelt polnud Volkswageni käekäik toona eriti kiita – käimas oli ikkagi põlvkonna seni suurim majanduskriis – ning hulk turuosalisi leidis täiesti loogiliselt, et panustada tuleks Volkswagen AG aktsia langusele.

Kuidas langusele panustada? Triki nimi on lühikeseks müük.

Põhimõtteliselt laenatakse mõnelt olemasolevalt aktsionärilt aktsiaid – müüakse need turul hinnaga X maha. Kui aktsia hind kukub, ostetakse need aktsiad odavamalt (näiteks X-20%) asemele ning tagastatakse laenajale aktsiad, tasudes selle eest midagi, mis antud näites toodud 20 protsendiga võrreldes on peenraha.

Aktsiate laenajaks võib olla aga keegi, kes näiteks hoiabki strateegilist osalust või on tema investeerimishorisont lühikeseks müüjast lihtsalt selgelt pikem. Seega keset kriisi oligi Volkswagen AG aktsia arusaadav lühikeseks müümise kandidaat. Kes ikka keset kriisi endale uut sinist diisel-Passatit tahab? Volkswageni kasum kukub, kukkugu ka aktsia!

Siis aga tuli pommuudis.

Nimelt oli Porsche AG, kes püüdis Volkswagenit üle võtta, tasapisi (tuletistehingute abiga) suutnud endale kokku krabada 74% ettevõttest! See tekitas olukorra, kus ülejäänud aktsionäride struktuuri arvestades oli turul vabalt kaubeldavate aktsiate osakaal kuskil 6%. Samal ajal oli (laenatud aktsiate abil) lühikeseks müüdud 12% Volkswagenist. Kust peaks aktsiaid laenanud lühikeseks müüjad laenu tagastamiseks vajalikud aktsiad võtma? Neid lihtsalt pole!

Ja siis läkski paanikaks, kus lühikeseks müüjad tormasid turule omale aktsiaid soetama – ehk lühikest positsiooni katma! Aktsia hind oli kukkunud sama kuu alguses enam kui 400 euro juurest 200 euro lähedusse. Mõni lühikeseks müüja oli kindlasti endale juba šampanjat lubanud, kuid eelkirjeldatud asjaolude selgumisel liikus aktsia hind mõne päevaga tasemeni 999 eurot, tehes Volkswagenist hetkeks maailma kalleima ettevõtte.

Kujutage nüüd ette – te olete müünud 400 pealt, vaadanud, kuidas te olete teeninud juba 200 ning siis avastate, et olete kaotanud hoopis 600 (+ veel see 200, mille eest te endale šampanjat lubasite). Kui ostate aktsiat hinnaga 200 ja see kukub nulli, siis on teie kaotus 200. Lühikeseks müügi puhul on aga potentsiaalne kaotus teoreetiliselt lõpmatu! (Nagu näiteks meie riigi puhul, kui ta hakkab katkestatud teise samba maksete tootlust kompenseerima!)

Hea küll – see lõpmatus on väga teoreetiline, kuid siiski… Ärgata üles ja avastada, et 400 või veel hullem 200 pealt lühikeseks müüdud aktsiaid peab hakkama “tagasi ostma” 600 või 800 pealt, rikub ilmselt tuju päris tükiks ajaks ära. Krahh, mis ei jää nulliga pidama! Proovige ette kujutada.

Muidugi täna on Porsche hoopis Volkswageni oma. Nimelt selgus, et Porschel polnud ikka raha, et see 74% päriselt välja osta. 2009. aastal oli hoopis Volkswagen see, kes Porsche ära päästis-ostis. Aga see pole enam üldse nii huvitav lugu.

Mida neist juhtumitest kõrva taha panna?

Esiteks olulisim tähelepanek on see, et kõik ongi võimalik. Et turgudel ja majanduses võivad teatud näitajad liikuda viisil, millega vähemalt mõnda aega tagasi ei osanud ka kõige helgemad pead arvestada. Ja kuna isegi nemad riskide haldamiseks mudeleid luues nende olukordade peale tulema ei kipu, siis ei osata nende mõju ka kuidagi hinnata. Meil jääb vaid üle austada kaost ning võtta teadmiseks, et kui asjad lähevad untsu, siis lähevad nad untsu ajal, mil keegi ei oota; viisil, mida keegi ei oota, ning viisil, mille (majanduslik) kahju on maksimaalselt suur.

Teiseks, krahh ei pruugi tähendada ainult allapoole kukkumist. Kui olete panustanud (eelkirjeldatud meetodil) mõne finantsvara hinna langusele, siis saate te kahju, kui selle vara hind tõuseb. Veelgi enam – teie kaotus ei ole teoreetiliselt isegi mitte piiratud. Oletame, et tõusule panustades ostate aktsia hinnaga 10. Sellega on piiratud ka teie kaotus. Kui ettevõte läheb pankrotti, on teie kaotus 10. Kui te aga müüte aktsia lühikeseks 10 pealt, oodates langust, siis pole teie kaotusel teoreetiliselt ülempiiri. Jah, teoreetiliselt, sest üldiselt 10 juures kauplevad aktsiad sadade juurde kiirelt ei tõuse, kuid eelnev Porsche näide näitas, et hinna viiekordistumine oli paljude jaoks paraku siiski päris märkimisväärne probleem.

Kolmandaks on kindlasti oluline õppetund ka see, et asjad, mis on juba korra juhtunud, võivad korduda! Kui Euroopas olid intressimäärad miinusesse liikunud, hakati selle üle arutlema ja võeti kasutusele mujalgi.

Kokkuvõtteks peab nentima, et oluline on oma tegevuses aru saada sellest, et tulevik ei ole ja ilmselt ka ei saa kunagi olema piisaval määral ette prognoositav. Sellest et põhimõtteliselt on kõik võimalik – või kui väljendada end veidi piiritletumalt – kui mingi sündmuse tõenäosus on madal, ei tähenda see seda, et see oleks olematu. Ainuüksi selle viimase asjaolu piisav teadvustamine võib anda teatud eelise maailma tunnetamisel.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Loe artikleid (43)