“Olemise ilu” on loodusfilm Fred Jüssist. Või mis filmi temast veel siis teha oleks saanud?
Artikkel on esmalt avaldatud ajalehes Sirp.
Vanadus on saar, ütleb François Mauriac oma “Uutes sisemälestustes” (“Nouveaux mémoires intérieures”, Flammarion, Pariis 1965), mis ta pani kirja kaheksakümne aasta vanuses. Fred Jüssi on “Olemise ilu” võtete ajal juba üle kaheksakümne. Me näeme vana meest tema saarel. Näeme, ei kuule enam. Saar on kaugel. Seda ümbritsevad aja murdlained. Me ei pääse sinna. Kuid seal on majakas, see vilgub ikka. Sellest me teame: vana mees on elus. Ta räägib meile siiski veel. Võib veel rääkida. Võib meile isegi vaikida.
Muuseas, olgu öeldud, kes Fredi tunneb, see teab, et seltskonnas on ta kõike muud kui sõnaaher, vastupidi, tema kaunis kõnerütm võtab kiiresti võimust. Ja mida meil teistel sinna vahele nii väga öelda olekski? Ja ka film pole sugugi sõnatu, kuid pole ka sõnarohke. Ja see on hea, sõnu on just parasjagu, nagu üldiselt kõike selles väga voolavas linateoses, mis justkui uinutab su oma ilu lainele. Uinutab, aga jätab ärkvele. Sa kuuled, mida sulle räägitakse. Ja need on Fredi enda sõnad, mis sealt kaugusest kostavad, lausutud tema enda häälega. Aga sa mõistad, hääletämbri järgi, et enamasti on need tema kunagised sõnad, välja öeldud ammuse, noorema häälega. Ja see on hea, nii on õige. Vana mees, keda me näeme, vaikib.
Seal, oma saladuslikul saarel. Mere asemel ümbritseb saart mets. Veeks on jõgi, pigemini laaneoja. Mees tuleb onni juurde, see ei ole tema alaline elupaik, siia tuleb ta mõtlema oma mõtteid. Võib-olla. Kust me teame? Võib-olla tuleb niisama, harjumusest. Ta kolistab tabaluku kallal, võtab akendel plekkluugid eest. Sellest näeme, et tema saar asub siiski täiesti siin maailmas ja meile tuttavas ajas, kus metsaonnidesse, kui need küllalt hästi kindlustatud pole, ajaviiteks sisse murda võidakse.
Ta käib ka ühel teisel saarel, päris meresaarel. Seal pole tal onni, seal toetub ta vana tuuleveski käsipuule ja kuulatab mineviku hääli. See, mida kuulevad meie kõrvad, on praegune tuulekohin, aga mida kuuleb vana mees, me ei tea. On see kohin üldse praegune? Muidugi pole. See, kuhu ta meid ärkvele jättes uinutab, on minevik.
Vana mees tuleb siia kuulama merd, mis enam ei mühise – ühte teist merd. Mauriacil pole too vanaduse saar mitte lihtsalt üks saar, ei, tema lapsepõlve lemmikraamatu järgi on saarel ka nimi – Monte Cristo. Vaevalt selle seiklusjutu sõbrad (vähemasti lapsena) on iial mõelnud tolle nime tähenduse peale: Kristusemägi. Sellest ei räägi ka Mauriac, aga prantsuse keeles on see muidugi hoopis ilmsem. Millest ta aga räägib, on Monte Cristo varandus, kuhugi saare koopasse peidetud aare, mida tolle kaljunuki ainus asukas mõnikord vaatamas käib. Need kalliskivid on mälestused. On kõik, mis tal on. Aare on hindamatu, aga ka kasutu. Sellel saarel ja selles elus ei maksa need juveelid midagi.
Kummalisel kombel on Jaan Tootsenil ja Joosep Matjusel Fredi saare peitvarandusest õnnestunud teha film.
Vaadates lasksin ennast tõepoolest lihtsalt piltide ja helide voolust kaasa kanda, minupärast oleks see võinud kesta veel tunde.
See kõik oleks nagu toimunud nüüd, otse mu silmis ja kõrvus, kuigi ometi selgesti teises maailmas – liiga ilusas, et olla siin ja praegu. Alles koera haukumine äratas mu unelusest. Sain äkki aru. See, mida meile näidatakse ja mida meile kuulda antakse, see kõik on tõesti saar, sama kättesaamatu kui Monte Cristo. See film on film kadunud maailmast. Kuidas see võimalik on? Kuidagi on.
Koer, kelle öös kõlavad haugatused mu äratasid, pole niisama üks koer. Ma tean seda koera küll. Kuigi ma teda iial näinud ega vahetult kuulnudki pole. Aga kuulnud olen. Ja rohkem kui korra. See on kuulus koer. Kui õigesti mäletan, siis kuulus ta Külvandu metsavahile ja haukus ühel vaiksel kevadööl (aga ons kevadöö iial vaikne!) nii umbes neljakümne aasta eest. Ta haugub ja peab vahet, just nagu kuulataks oma hääle kaja. Seda Fred Jüssi tehtud helisalvestist on sestsaadik kasutatud lugematutes kuuldemängudes, saadetes, küllap filmideski. Ja jälle haugub see koer. Ja ennäe, veel kord haugub ta. Nüüd ühel kuuvalgel ööl, mida me näeme Tootseni-Matjuse filmis ja mis on muidugi sama vähe päris kui kõik need kuuldemängude ja luuletuste kuuvalged ööd. Ja on seda enam. Rohkem päris kui päris.
Nende Fredi helisalvestistega, nagu olen Eesti raadio fonoteegi töötajate käest kuulnud, olevat üks kummaline lugu. Õigupoolest on need ju vanad, peaksid olema ka tehniliselt vananenud. Aga tihti on nii, et kui kuhugi on vaja koera haukumist, sookurge, ojavulinat, metsvinti – siis, jah, muidugi on salvestatud uusi koeri, sookurgi, metsvinte, ja need on väga head salvestised. Ometi võetakse lõpuks ikka Fredi oma. Sest see on kõige lihtsam.
Veel kummalisem on lugu fotodega. Kui määratult on edenenud fototehnika nende nelja-viiekümne aasta jooksul, mis on möödas Fred Jüssi tuntud loodusfotode tegemisest! Linnust ja lillest on võimalik saada pilte, millest tollal unistadagi ei võinud. Ei sätenda neil uutel täiuslikel fotodel mitte ainult iga suleke eraldi, vaid veel ka sule otsast langev veepiisk, linnu silmaiiris ja tema nokas väänlev ussike. Kuid miski jääb neis Fredi vanades ebatäiuslikes lilledes ja lindudes ületamatuks. Seesama lihtsus, võib-olla. Ta näitab neid kuidagi – otse.
Lihtne öelda, raske teha. Õieti võimatu. Teha seda, mida tema tegi, kui sa pole tema.
Päris selle lihtsuseni ei jõu muidugi ka Tootseni-Matjuse film. Kuid ta kuidagi siiski näitab – selle võimalikkust. Siin elus. Selles olemises.
Jah, ei ole ega saagi olla otseteed vana mehe peidetud varanduse juurde. Ühe teadmise viib ta endaga kaasa ja sinna pole midagi parata. Kui ta ka pajataks mälestusi, poleks see üldse see. Mälestused, niipea kui rääkima hakatakse, väänduvad ikka valeks. Ja nii, õnneks, ei ole ka filmis möödunust pajatamist. Nagu öeldud, vana mees ei räägi – otse kaadris mitte kordagi. Me ei näe kordagi ka tema onni sisemust. Ta küll tuleb sinna ikka ja jälle – kevadel, suvel, sügisel, talvel – teeb ukse lukust lahti ja võtab luugid eest, aga sisse me ei näe. Seal on pime. Vana mees teeb hoopis õue maja ette lõkke ja istub selle paistel, paneb jõevee mustaks pigitanud kannuga tulele. Mis on seal pimedas onnis, milline on vanadus oma tegelikkuses, seestpoolt, seda me teada ei saa. On seal kannatusi, on seal kahtlusi, on seal hirmu? See film pole sellest. Kas sellest saakski teha filmi? Vaevalt.
Vana mees lõkke ääres vaikib, kuid me siiski, jah, kuuleme tema ütlusi, tema sõnu. Enamasti on need küll lausutud aastate eest, aga kehtivad sama hästi ka praegu. Neile pole enam midagi lisada. Need ütlused – lausumised, juhatused, jah, just, juhatused! – on juba täiuslikud. Kärjed on täis, mesilane ei pea sinna enam midagi juurde korjama, ta lihtsalt elab, kuni tuleb talv. Millal talv tuleb ja mis üldse on talv, seda mesilane ei tea. Me keegi ei tea.
Aga mis me sööme, on tema korjatud mesi. Fred Jüssi näitas meile Eesti loodust. Ja mitte ainult ei näidanud, andis ka kuulata. Ja ütles, mis see on. Ilma temata me näeksime seda hoopis teisiti, just nagu ei näekski, ei kuulekski. Vähemalt minu kohta käib see küll. Oleksin ma iial läinud just neisse paikadesse, kuhu ma läksin, otsima sealt seda, mida ma sealt otsisin, kui poleks ees olnud Fred Jüssi pilte, helisid ja juhatusi?
Need juhatusedki muutuvad filmi piltide ja helide tasases voolus kuidagiviisi piltideks ja helideks – muusikaks. Ma ei tea kedagi teist, kes kõneleks nii meloodiliselt nagu Fred. Nii täpse rütmiga. Tema lausungid, tegelikult tihti tema kõige argisemad lausedki, on luuletused.
Ja see evangeelium, mida need õnneks mitte liig rohked õpetussõnad meile filmis kuulutavad, on õieti lihtne: laiselge, vaadake pilvi, ärge mõelge asjadele, millest te midagi teada ei või. Nähke olemise ilu.
Muidugi, kuidas seda tegelikult teha, see jääb ütlemata. See jääbki ütlemata. Aga meile antakse aimu, et kuidagi peab see olema võimalik. Kindlasti ei ole see võimalik nii, et võtame ja järgime Fredi juhatusi täht-tähelt. Läheme heidame rohu sisse pikali nagu tema ja vaatame pilvi. Mitte midagi me seal ei näe. Ja sääsed tulevad. Puugid. Et vaadata pilvi, ei peagi vaatama pilvi. Et vaadata pilvi, tuleb püsida oma elu voolus, muud midagi. Kuidas seda teha, ei saa öelda ükski film.
See on loodusfilm. Loodusfilm Fred Jüssist. Või mis filmi temast veel siis teha oleks saanud? Tundub ainuvõimaliku lahendusena. Hetked, mis Joosep Matjusel kinni püüda on õnnestunud, vastavad kõigiti tänapäeva loodusfilmi väga kõrgele standardile, ja samal ajal pärinevad need kõik Fredi maailmast, tema evangeeliumist. Sookurepaar poegadega, metsisemängu külm ilu, öökull (liigi poolest kõrvukräts) oma naljaka järeltulijaga. Udus kõrvu liigutav põder, Fredi kutsele vastav kägu. Käblik, vesipapp, võsaülased oma võitmatus õrnuses. Kõik on kohal. Aga seal on alati üks teine plaan. Ja see plaan on kaduvik. See kõik on, aga samal ajal seda kõike enam pole, tehku me mis tahame. Hilja on juba.
Me näeme oma silme ees kaduvat, kui mitte juba kadunud maailma. Üks väheseid lauseid, mida lausub too vana mees (kuigi kaadri taga) oma päris praegusaegse häälega, on see, et tal on hea meel, et ta ei pea enam kaua aega nägema selle kõige hävitamist. Selle kõige, mida ta meile kord näitas ja kuulata andis ja õpetas.
Imelik lugu, jah, mõtlesin, et kadunud on ju ka need koerahaugatused kevadöös. Need, jah, muidugi, mis seal rääkidagi! See koer selles öös ei haugu iial enam. Sellest õieti ju jutustabki meile too nelikümmend aastat vana heliülesvõte. Sellepärast ta ongi nii mõjuv. Et me tunneme temas ära – enda ajutisuse. Ja et see on ilus. Aga seal on üks teine kaduvik veel: kogu see helipilt, see helimaastik, nagu Fred neid nimetama hakkas – niisugust pole enam. Niisugune pole enam lihtsalt võimalik. Pole metsavahti, pole tema koera, pole seda ööd, mis niimoodi puhtalt vastu kajaks. Ilmtingimata koliseks kuskil kaugel-kaugel mõni metsalangetus- või kokkuveomasin.
Või mis rääkida kadunud metsavahtidest ja kaduvatest laantest. Okstelt alla patsatavat lihtsat lundki vaadates tajun teravat kaduvikutunnet – kas näebki sellist pilti enam… No ikka näeb… Mõnikord. Ja metsisekukedki tulevad ikka mängima omasse paika, kui tuleb kevad. Nende mängupaiku olevat (kui asja tead ja tunned) lihtne leida aerofotodelt: raielankide keskel püsti jäänud metsasaar, mõistagi range kaitse all.
Seda tegelikkust, hävingu tegelikkust, näidatakse meile filmis üksainus kord.
Sellest muidugi võiks teha terve pika ja mõjuva linateose, mis seaks meid vastamisi meie kollektiivse süüga. Ja paneks meid ehk südames kahetsema. Ja siis? Mis siis?
Kas ma tahan öelda, et enam ei saagi midagi teha? Ei. Saab ikka. Alati saab. Aga seda loodust ei saa tagasi enam ühegi võitluse ega ühegi valemiga. Selle kadumine on nii mitmekihiline. Sellest tabamatust mitmekihilisusest annab filmis aimu koht, kus vana mees kõnnib mööda Kakerdaja raba laudteed ja kaadri taga räägib tema hääl, kuidas raba, meie kõige vanem maastik, õpetab meid mitte tormama. Tõsi, mäletan minagi veel seda Kakerdaja raba, kus ei olnud laudteed, olen minagi sealt veel üle käinud, ikka mättalt mättale, ikka aimata püüdes, milline mätas kannab, milline vajub. Vahel ka eksides.
Üks laps olevat andnud raba definitsiooni: see on see, kus on laudtee. Vaikimisi, mäletate ehk, on kasutatud seda definitsiooni ka “ajaloolises” (see sõna tuleb filmist rääkides alati jutumärkidesse panna) seriaalis “Tuulepealne maa” (Ain Prosa, 2008), kus sõja eest rabasaarele pakku mindi – ikka mööda laudteed!
Kuid eks ole need laudteedki ja nende populaarsus osalt katse ellu viia Fredi evangeelium. Kas ta siis ei õpetanud meile, et raba on midagi erilist, et seal kuuleb ühte teistmoodi vaikust? Ja kas siis ei peakski seda tegema: minema sinna, kuulama seda eriliseks kiidetud vaikust? Ja kui minnaksegi sinna vahel seltskonnaga, vahel bussitäiegi rahvaga, mitme bussitäiega – pole parata. Fredi evangeelium on läinud massidesse. Omal moel. Ja tõesti, mis teha. Kõigile pole antud võimalust – või tuleks öelda oskust? – elada oma elu täiesti südame järgi.
Filmi jaoks on leitud muidugi hetk, kui Kakerdaja raba laudteel pole parajasti kedagi teist ja vana mees sammub seal üksi oma ikka veel kindla, ikka veel järeleaimamatult rütmistatud kõnnakuga. Ta libiseb nagu kummitus üle selle uue maastiku. Ta ei käi tegelikult seal. Aga kus ta käib?
Dokumentaalfilm “Fred Jüssi. Olemise ilu” (Taska Film, Eesti 2020, 62 min), režissöör-stsenarist Jaan Tootsen, operaatorid Joosep Matjus, Atte Henriksson, Johannes Broux, Ivar Taim, Karl Ander Adami, Ahto Nuut, Veljo Runnel ja Jaan Kronberg.
