Elu kulgeb ühes suunas ning igal asjal, millel on algus, on ka lõpp. Inimene kui mõtlev, tundev ja analüüsiv olend peab paratamatult tegelema enda sees – nii füüsilises kui ka psüühilises mõttes – eksistentsi lõplikkuse teemadega. Näiteks meie vähemad või ka vanemad sugulased loomariigis – ahvid või laiemalt imetajad – ei näi eriti muretsevat selle pärast, miks ja millal elu lõppeb. Kuniks neil on elu, toimetavad nad oma instinktiivseid ja õpitud toimetamisi lihtsas ja loomulikus rutiinis.
Igaüks, kes on vähegi oma elu eri perioodide üle mõtisklenud, on tajunud aja suhtelisust. Lapsepõlves on ootamine, kasvõi sünnipäeva või jõulupühade ootamine meeletult pikk ja veniv. Teisalt saabub 50., 60., või 70. sünnipäev ootamatult kiiresti. Nii seisab millalgi keskeas, elu ekvaatoril, igaüks meist silmitsi mingis mõttes inventuuriga. Saavutatu, kogetu ning teisalt loobumine ja pettumine asetatakse elu kaalukaussidele. Vahel tekitab selline kaalumine tohutu ärevuse ja ebameeldiva tunde, et aeg hakkab lõppema, tuleb kiirustada…