Sedapuhku tahan jagada Sinuga, hea lugeja, üht oma aastalõpu tava. Nimelt iga kord, enne kui aasta läbi saab, võtan oma aasta kokku. Ma pean aastaraamatut. Nagu kaptenid peavad laeva logiraamatut, kannan mina ühte märkmikku möödunud aasta eredamad hetked.
Mälu on veider – kipume teda usaldama kui objektiivset ja usaldusväärset arhivaari, aga tegelikkuses ajab ta aja jooksul sündmuseid segi, moonutab emotsioone ja kaotab üht-teist sootuks ära. Mälu peale kindel olla ei saa. Kas oskaksid praegu öelda, mis sulle aastal 2015 rõõmu valmistas? Aga mille üle kurvastasid 2012. aastal? Ja mille üle sa 2010. aastal uhkust tundsid?
Eluterve laiskus ei võimalda enamikel meist igapäevast päevikut pidada. Mina isiklikult olen selleks liiga laisk. Aga vähemalt kord aastas võiks kirkamad hetked ju kuidagi jäädvustada. Kuhugi võiks üles tähendada, millised olid möödunud aasta rõõmud, õppetunnid, head ja halvad kogemused. Pole mõtet lootagi, et mälu seda kolm aastat hiljem adekvaatselt meenutada suudab. Rääkimata viiest või kümnest. Viimased 12 kuud on ehk siiski veel piisavalt selgelt meeles. Küll on aga viie aasta tagust kokkuvõtet tulevikus põnev lugeda, ahhaa-elamused on kindlustatud.