Juhikeskse poliitika aeg on käes – koos sellega ka järsud pöörded ja efektsed, kuid ohtlikud majandus-, välis- ning julgeolekupoliitilised käigud, mis lubavad “sõlmida diili” või anda väidetavalt lihtsa lahenduse probleemidele, millega ollakse pikemalt silmitsi seisnud.
Suur juht võtab riigiaparaadist mööda minnes vastu traditsioone ja väärtusi ignoreerivaid otsuseid, millega lahendatakse mingeid konjunktuurseid probleeme ning tekitatakse virtuaalset PR-müra, kusjuures otsuseid tehakse isegi neid oma liitlasriikide ja nende juhtidega kooskõlastamata, tihti nende ning ka teiste riikide huvide ja tuleviku arvelt. See on paljuräägitud vanamoodsa geopoliitilise mõtlemise taassünd, kus võtmerollis on suurvõimud, kes oma kitsastes huvides “kauplevad” üle teiste peade. Personifitseeritult oma tippjuhtide kaudu on seda ka mõneti lihtsam teha, sest nii taandatakse vajadus mitmepoolseks kooskõlastatud riikidevaheliseks ettevalmistuseks hoopis “suure juhi” individuaalseks “välkmaleks” oma samasuguste tipp-partneritega. See peaks meid väikeriigina nii keerulises geopoliitilises olukorras kindlasti erutama. Ja mitte vähe.
NATO tuleviku diskussioon on intensiivistunud
See peaks meid väikeriigina nii keerulises geopoliitilises olukorras kindlasti erutama. Ja mitte vähe.
Mäletatavasti tekitas president Trumpi kurikuulus viide, et NATO on “aegunud” (obsolete) nii organisatsioonis endas kui ka selle liikmesriikide pealinnades väikestviisi ehmatuse. Hiljem, kui selgus, et organisatsiooni tugisambast riigi juht ei pannud kokku lepitud kaitsekavadele (sealhulgas ka meie geograafilises ruumis) kätt ette ning kogu rahulolematus tundus kanaliseeruvat pigem õiglasema kulude ümberjaotamise kahtlemata asjakohasele nõudele, et lääneriigid võtaksid kaitsealliansi kulude eest suurema vastutuse, siis rahuneti mõneti maha. Polnud ju meil siin midagi häbeneda – meie olime koos paari liitlasega oma 2% lepet korralikult täitnud.
Seejärel teatas Euroopa välispoliitiliseks liidriks pürgiv president Macron alguses, enne G7 kokkusaamist, et Venemaaga on vaja taas alustada dialoogi ja teda kaasa tõmmata, seismaks vastu maailma teistele võimukeskustele – Hiinale ja ka USA-le. Sinna juurde taastärganud jutt Euroopa ühisest kodust Lissabonist Vladivostokini. Tagatipuks põrutas Macron intervjuus The Economistile, et NATO olevat ajusurnud (braindead), seal puuduvat ühine strateegiline lähenemine ja poliitiline koostöö, viidates eelkõige Trumpile ja Erdoganile ning avaldades toetust Euroopa iseseisvale kaitsealliansile, mille juhtrollis näeb ta ilmselt Prantsusmaad (ja ennast). Ka enne seda on Macron korduvalt rõhutanud vajadust Euroopa strateegilise autonoomia ja iseseisva sõjalise võimekuse järele, kuna USA-le ei saavat enam loota.
Sarnast autonoomia-juttu on rääkinud ka kantsler Merkel. Kuid pärast Macroni definitsiooni “ajusurmast” tõmbas kantsler tagasi ja viibutas oma Prantsuse kolleegi suhtes näppu, rõhutades, et NATO on Läänele jätkuvalt hädavajalik ja selle terviklikkust pole vaja lõhkuda. Ta põrutas omakorda, et Euroopa on liiga nõrk, et suuta end iseseisvalt kaitsta ning NATO-t on Euroopale vaja vaat et enamgi kui külma sõja ajal.
Seepeale teatas Macron kohtumisel NATO peasekretäri Stoltenbergiga, kes tormas enne 3.–4. detsembril Londonis toimuvat NATO tippkohtumist ringi klaarimaks tekkinud pingeid, et ta ei tagane oma sõnadest, sest koostööd ja ühiseid eesmärke ju tegelikult polevat ning “kes on lõpuks vastane?”, kuigi teatas samas lepitavalt, et selline jõuline sõnastus oli mõeldud äratuskellana ja stiimulina tegutsemiseks. See siiski mõjus nii palju, et nüüd plaanitakse moodustada peasekretäri juhitav ekspertide komisjon ühise poliitika väljatöötamise ja kooskõlastamise tarbeks.
Muidugi tuleb mõista, et nende uudsete julgeolekupoliitiliste protsesside tagant kumab Euroopa üha kasvav mure oma kuhtuva konkurentsivõimekuse üle globaalsel tasandil nii majanduslikus mõttes kui ka nn pehme jõu (soft power) mõttes, millest EL-i põhitelje riikide liidrid on ka avalikult rääkinud.
Olukorras, kus sõjalis-poliitiline tugevus elik nn hard power on samuti nõrk, on vältimatu eeldada Euroopa positsioonide jätkuvat, nüüdses geopoliitilises reaalsuses isegi kiirenevat nõrgenemist, mida praegu püütaksegi kuidagi pidurdada.
Fakt jääb aga faktiks, et NATO 70. aastapäeva tähistamise pidumeeleolu Londonis on rikutud. Seda enam, et järjekordne “suur juht” Erdogan on veel omalt poolt õli tulle valanud.
Algul ostis ta NATO relvastuspoliitika vastaselt õhutõrjesüsteemi S400 strateegiliselt vastaselt, kaaludes ka muid relvaoste temalt, kuigi jäi tänu sellele ilma maailma modernseima varghävitaja F35 suurest ostust USA-lt ja isegi osalisest komponentide tootmise programmist sellele. Kui tal aga õnnestus “ära rääkida” Trump ja saada võimalus tungida Põhja-Süüriasse kurde kimbutama, ilma et kumbki kahest juhist oleks isegi pidanud vajalikuks teavitada oma NATO liitlasi – mis oli üks Macroni põhjendusi oma jõulisele väitele –, siis nüüd blokeeris ta kaitseplaanide kavandatud kaasajastamise Balti riikidele ja Poolale, nõudes neilt “solidaarsust” oma sissetungile ja kurdide relvaformeeringute terroristlikeks kuulutamisele põhimõttel “vorst vorsti vastu” täiesti teises olukorras ja piirkonnas asuvate liikmesriikide fundamentaalsete kaitsehuvide arvelt.
Kus siin see liitlaste solidaarsus ja ühine poliitika on? Järsku on Macronil siiski õigus ühise osa nõrkuse suhtes Lääne kaitsealliansis oma senisel kujul? Samas olukorra tegelikku seisu peegeldavad Merkeli sõnad on samuti täiesti omal kohal. Tõepoolest quo vadis, NATO?
Ukraina umbsõlm Pariisis
Teiseks Euroopa uue seisuga seotud ja riigijuhtide persoonide tähtsuse kasvu indikaatoriks on Ukrainaga toimuv. Võimule tuli president Zelenski eelkõige Ida-Ukrainas toimuva sõja lõpetamise, samuti korruptsioonivastase võitluse ja majandusreformide loosungitega. Kahe viimase osas on teatud probleeme, aga see pole käesoleva teema jaoks hetkel peamine. Zelenski on suutnud korraldada vangide vahetust, saanud tagasi Kertši väinas venelaste vallutatud laevad – kuigi nii põhjalikult rüüstatuna, et isegi tualetipotid, kraanid ja muu olmetehnika on lisaks sõjalisele ära marodööritsetud. Eirates oma eelkäija poliitikat, nõustus ta võtma aluseks nn Steinmeieri vormeli Ida-Ukrainast. Selle raames on suudetud konfliktipoolte relvajõud nende kokkupuutepunktides mõningaste tagasilöökidega lahku viia ning 9. detsembril Pariisis koguneval nn Normandia nelikul on lauale jõudmas edasine tegevusplaan.
Venemaa nõuab valimiste läbiviimist nn Lugandonias pärast piirkonna eristaatuse lõplikku fikseerimist. Praegu on eristaatuse seadus ajutise iseloomuga. Alles pärast seda, kui valimised on põhiliselt ausateks tunnistatud (milline sisuline ekvilibristika sõnastuses!), asutakse kaaluma piirikontrolli üleandmist Ukraina poolele, kes aga nõuab vastupidist asjade järjekorda. Sellisel viisil koostatakse ka väidetavalt vastavat tippkohtumise dokumenti. Pariis ja Berliin on siin Moskvaga ühel nõul.
Sisuliselt on see kokkusaamine 3+1 formaadis, nimetamaks Venemaa sõda Ukraina vastu ümber separatismi relvastatud vastuhakuks keskvõimule Kiievis, mida naaberriik Venemaa pisut toetab.
Selline lähenemisnurk võimaldaks koos Krimmi tagastamise teema sisuliselt juba toimunud laualt maha tõstmisega proovida jätkata Pariisi ja Berliini algatatud Venemaa (taas) positiivse hõlmamise poliitikat, mille põhjustest olen eelnevalt kirjutanud.
President Zelenski püüab sõda lõpetada iga hinnaga. Tema reiting on kukkunud juba 21% ja ilmselt jätkab langust, aga seda oli oodata. Sõja lõpetamine kui peamine loosung, eriti arvestades tagasilööke ülejäänud kahe lubaduse realiseerimisel, ei jäta talle eriti võimalust. Samas võib arvata, et nõustumine ülejäänud kolmiku koostatava plaaniga ei saa talle olema kerge. Seega võib ta esialgu püüda natuke paremat varianti saavutada, aga mingil kujul peab ta suurriikide survele ikkagi järele andma.
Gerontokraatliku poliitkonkurentsi viimane ohe
USA-s on alanud sisuliselt presidendivalimiste kampaania. Selle algetapi enim kõneainet pakkuv vaatemäng on Kongressi Esindajatekojas – kus demokraadid on enamuses –, lahti rulluv presidendi tagandamise protsess. Arvata võib, et see lõpeb kongresmenide häälteenamusega vastuvõetava otsusega presidendi tagandamiseks. Kuid Ameerika põhiseaduse järgi läheb see otsus lõplikuks otsustamiseks Senatisse, kus aga vajalikku 2/3 hääli pole võimalik tehniliselt saavutada. Küll aga konsolideerivad demokraatide aktsioonid vabariiklasi, kes sõltumata oma isiklikust suhtumisest Trumpi isiksusse ja presidentuuri asuvad teda toetama nii Kapitooliumil kui ka valimistel. Eks see oligi põhjus, miks demokraatide enamusega Esindajatekoja spiiker Nancy Pelosi polnud eriti vaimustuses umbusaldusavaldusele käigu andmisest, mis muudab selle valimisvõitluses vabariiklaste mobilisatsioonifaktoriks. Selge see, et impeachment saab olema valimistel üheks enimkasutatavaks malakaks, aga ebapiisavaks, et vältida presidendi tagasivalimist. Vaatamata sellele, et Washington Posti andmetel “on ta avalikult kasutanud ebaõigeid väiteid või fakte” oma senise ametiaja jooksul keskmiselt juba kuni 14 korda päevas…
Seda enam, et Ameerikas on praegu esiplaanil presidendirallis võtmekandidaatidena kõik üle seitsmekümne aastased poliitikud. Neist noorimana Elizabeth Warren (70). Ka hiljuti demokraatide kandidaatide hulka lisandunud prominentne ja ülirikas (Forbesi andmeil 9. kohal maailmas oma 54,7 miljardi dollariga) pikaaegne edukas New Yorgi linnapea (seejuures tollal mõõduka vabariiklasena), samuti eakas (77) Michael Bloomberg toob küll eelvalimistesse demokraatide poolel natuke tasakaalukamat agendat ja puhtamat tausta, sest keeldus igasugustest annetustest, mida teised kandidaadid endale lubada ei suuda, kuid samas ajab nende read veelgi killustunumaks. On kaheldav, kas juba eelmistel eelvalimistel Clintoni ja Sandersi radikaalsema vasakpoolsuse tiiva vahel lõhki läinud demokraatide leer suudab nii fragmentaarses olekus, kus pigem prevaleerivad vasakpopulistlikud, isegi utopistlikud ideed MMT (modern monetary theory) elik kaasaegsest rahandusteooriast läbi imbunud mõttevool, piisavalt koonduda ühe, ükskõik millise kandidaadi selja taha, et väärata suveräänselt vabariiklaste parteid allutanud Trumpi võiduvõimalusi eelseisvatel valimistel.
Praegu tundub, et Trump võidab ja meid ootab ees tänasest veel 5 aastat juhikeskset ennustamatut maailmapoliitikat meie jaoks reaalselt peamiselt julgeoleku garanteerijalt.
Aga kui see ka nii ei lähe ja mingi ime läbi võidabki demokraatide kandidaat, siis ikkagi on tegu üle 70-aastaste poliitpõlvkonna viimase valitsemisperioodiga. Arvata võib, et seejärel tuleb nooremate kord. Kelle puhul paljud analüütikud ennustavad, et liidriteks tõusevad pigem vasakradikaalsusesse kalduvad või sellega flirtivad populistlikud poliitikud. Mida see tähendab USA ja maailma poliitikale ning majandusele, ei oska täna veel keegi ennustada. Enne tuleb üle elada veel vähemalt üks viisaastak individualistlike pretensiooniga riigijuhtide omavahelist ad hoc poliitikat.
Mida muudab kliimatippkohtumine Madridis?
2.–14. detsembrini Tšiili pingelise siseolukorra tõttu ära jäetud ning kiiruga Madridis kokku kutsutud kliimaalasel tippkohtumisel COP25 kavandavad maailma riikide juhid taaskord samme edasiseks võitluseks kliimasoojenemise vastu ning kasvuhoonegaaside emissiooni maksimaalseks piiramiseks. Aga ka siin ei saa läbi riigijuhtide rollita edasises. Viis ju Trump ametlikult USA välja Pariisi kliimaleppest. Aga Ameerika on maailma kasvuhoonegaaside emitentide tipus. Seal on ka Hiina, India ja Venemaa. Aasta 2018 oli globaalses süsinikdioksiidi emissioonis tipp-aasta oma 37,1 miljardi tonniga (kasv 2,7%). Seejuures Hiina panus emissiooni kasvu oli 4,7%, USA-l 2,5% ja Indial koguni 6,7%, Venemaal 1,8%. Euroopa Liidu emissioon jäi samale tasemele pärast dekaadi pikkust langust.
Ja nüüd veel üks “tugev juht”, nimelt Putin teatas suurel investeerimisfoorumil, et energia tootmine süsinikuemissioonita saadab inimkonna tagasi eelajaloolistesse aegadesse, piltlikult öeldes koobastesse.
Ta on ennegi kliimasoojenemise teemadel naljatanud. 2003. aastal arvas ta, et soojem kliima kindlustab parema põllumajandussaagi ja sunnib sooja saamiseks vähem kasutama karusnahkseid riideid. Alles möödunud suvel kritiseeris ta avalikult tuulikuid selle eest, et nad tapavad linde ja väristavad ussikesed maa seest välja.
Putini väitel on tänapäeva tehnoloogiline seis selline, et “me ei suudaks säilitada tsivilisatsiooni ilma hüdrokarbonaatide, tuumaenergia ja hüdroenergiata”. Ta arvas, et konkurentriigid ajavad seda rohelise energia agendat vaid Venemaa konkurentsivõime kahjustamiseks, sest just neis kolmes energiavaldkonnas on Venemaa väga tugev. Samuti rõhutas ta, et just energiamiks, nagu Venemaal on tuuma-, hüdro- ja gaasivõimsuste näol olemas, ongi kõige parem ka loodussõbralikkuse seisukohalt… Kui seda ütleb meie naabri, suuruselt neljanda kasvuhoonegaaside emitentriigi autokraatlik valitseja, siis tasub seda arvesse võtta. See annab ka aimu tulevikus toimuva mõistmiseks. Naljaga pooleks võib isegi väita, et Ursula von der Leyeni uue Euroopa Komisjoni püstitatud eesmärk – Euroopa süsinikneutraalseks aastaks 2050 – on tänase raamatupidamise reeglite järgi vabalt saavutatav, kui osta suurem osa energiast sisse neist kolmest Venemaa allikast…
Kui aga jätta arvepidamistrikid kõrvale ja püüda hinnata võimalusi seatud üllaste eesmärkide saavutamiseks – olgu meil EL-is eesmärgiks saavutada need aastaks 2050 või USA-s demokraatlike presidendikandidaatide pakutud ka aastaks 2050 või varasemakski (rekordimees Bernie Sanders pakkus isegi aastaks 2035) –, siis tuleks poliitkorrektsete ideeliste lubaduste basaaril siiski silmas pidada ka nende lunastamiseks vajalike abinõude, sealhulgas vajalike energia tootmis- ja ülekandevõimsuste rajamiseks minevate investeeringute ja materjaliressursside kasutamise piirajaid.
EL peab oma eesmärkide arvestusliku saavutamise kõrval tegeliku muutuse tagamiseks globaalses mastaabis – aga seda ju kliima on, globaalne omavaheliselt seotud nähtus –, saama nende ambitsioonide taha ka muu maailma, muidu ei peatu ei kliimasoojenemine ega kasva, vaid hoopis kuhtub kiiremini ka eurooplaste majanduslik võimekus globaalses konkurentsis.
Kuidas seda saavutada olukorras, kus Euroopa riigijuhid hakkavad alles praegu otsima teid Euroopa Liidu mõjukuse suurendamiseks, või vähemalt selle languse peatamiseks maailmas? Selleks on vaja võimsaid liitlasi.
Kas USA, Hiina või Venemaa tunduvad sobivat sellesse rolli, eriti arvestades viimasel ajal aset leidnut? Kui mitte nemad, siis kes?
Et ülesanne pole kergete killast ja karta on, et ka Madridi tippkohtumine ei anna piisavaid praktilisi vastuseid, nähtub kasvõi alltoodud kalkulatsioonidest.
Nimelt maailma elanikkonna arv kasvas 1969. aastast 2019. aastani 3,608 miljardilt 7,678 miljardi inimeseni ehk 2,218 korda. Nominaalne GWP ehk maailmamajanduse koguprodukt kasvas samal ajal 3,4 triljonilt USD-lt 80 triljonini, st ligi 25 korda. Reaalne GWP aga võrreldavalt siiski vaid 7,381 triljoni dollarini ehk samuti 2,2 korda! St keskmine tootmine/tarbimine per capita on kasvanud vaid samas tempos elanikkonna kasvuga kokku… Kuna Hiinas on kasv ennetavas tempos, siis kusagil ilmselt on vastupidi? Seejuures energiabilansis on toimunud eripärased muutused praktiliselt kogu juurdekasvu ulatuses tänu Hiina majanduslikule (kiir)kasvule! Aluseks 1990. a. lähteaasta andmed TOE/capita: Hiina 0,77-lt 2,238-ni, ülejäänud maailm ilma Hiinata aga 1,916-lt 1,804-ni. Seega on indiviidipõhine arvestuslik energiatarbimine mujal kokkuvõttes juba pisut vähenenud, seda vaatamata elanikkonna ja majanduse kordsele kasvule! Seda eelkõige tehnoloogilise progressi ja rakendatud “kliimasõbralike” meetmete tõttu.
Samuti on tuleviku jaoks päris selgelt raske dispositsioon, mida muuta, olemasolev primaarenergia bilansi struktuur maailmas aastal 2018: nafta 30%, kivisüsi 24%, gaas 21%, tuumaenergia 13%, hüdroenergia 6%, muud taastuvad allikad ka 6%. Kas olukorras, kus suurimad EL-i kaubanduspartnerid Hiina, USA, aga ka India, Venemaa kasvatavad emissiooni, viimane ka oma fossiilsete energiakandjate eksporti nii Euroopasse kui Hiinasse ja mujale Kagu-Aasiasse, on euroliidul jõudu ja järjekindlust uue komisjoni volituste ajal loodavate reostustõkestusmaksudega oma kaubavahetust nendega piirata sel määral, et sundida ka neid oma energiapoliitikat muutma?
Kui vaadata aga investeeringute poolt, siis pilt on hirmuäratav. Nii on Forbesis toodud ära kalkulatsioon, et kui püüda kogu maailmas saavutada kliimaeesmärgina süsinikneutraalsus, siis ainuüksi energia tootmisvõimsuste asendamiseks ning ikkagi veel tegelikult kasvava energiatarbimise rahuldamiseks on vaja nafta, gaasi ja kivisöelaadsete fossiilkütustel töötavate energiatootmisvõimsuste asendamiseks tänasest 2049. aasta lõpuni IGA KAHE PÄEVA TAGANT võtta kasutusele üks keskmine tuumajaam või IGA PÄEVA TAGANT ca 1500 2,5 MW võimsusega tuulikuteparki ca 150 ruutkilomeetril.
Kuidas seda saavutada?
Ilmselt mitte ainult energiatootmise restruktureerimisega ja ülisuurte investeeringutega. Sest selleks lihtsalt ei jätku maailmas jõudu. Seda enam, et roheenergia tootmise spetsiifikast tulenevalt kasvavad märgatavalt ka ülekandevõimsuste väljaarendamisele kuluvad rahalised vahendid, aga mis veel eriti märkimisväärne – lausa kordades ka näiteks metallid.
Siin on koht kokkuhoiumeetmete rakendamiseks. See aga tähendab omakorda märkimisväärset tarbimise piiramist ja restruktureerimist. Aga kui kaugele suudab arenenud riikide elanikkond VABATAHTLIKULT sellega minna ja oma tarbimist vähemalt 40% piirata? Seda veel nõutavas kiirtempos? Ja kui palju on selline kokkuhoid rakendatav teistes riikides juhul, kui seda nende autokraatlike kalduvustega juhid peale ei suru?
Seega oleme ka kliimapoliitilistes küsimustes tagasi uue juhtidekeskse ajastu dilemmade ees. Nii nagu ka julgeolekupoliitikas. Kuidas minna edasi – selles on demokraatlikel riikidel ja nende liidritel vaja teha tõsist tööd, kas pole?
Raivo Vare
Raivo Vare on hariduselt jurist, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna ja EBSi magistriprogrammi cum laude. Olnud riigiminister ning teede- ja sideminister, tippjuht pangandus- ning transpordi- ja logistikasektori firmades. Tegev paljude avaliku sektori ja erialaorganisatsioonide, samuti eraettevõtete juhtorganites. Kord kuus vahendab Raivo Vare Edasi lugejatele oma mõtteid tähenduslikest rahvusvahelise elu sündmustest. Loe artikleid (108)
