Detsembriks on saabunud palju mõnusaid helikompvekke, mida nunnude tulukeste all nosida. Assortiikarbis on kokku saanud välismaine Grammydele nomineeritud R&B, indie ikoon ning kodumaine soul, techno ja räpp. Lisaks üks eriline jõulukingi soovitus. Külalisena saab sel kuul sõna Hyrr Innokent Vainola.

Uut muusikat

Liisi soovitab: H.E.R.  – “I Used To Know Her”

Olukord, kus uus info jõuab inimeseni viibega, aga samas just siis, kui aeg on õige. Nii algas minu suhe H.E.R.-i ja tema uue albumiga. Olin tema nime näinud erinevates muusikaväljaannetes läbi vilksamas ja Alicia Keysi sotsiaalmeediakanalis, kus Keys teda kiidab ning enda esinemiste ajal ka lavale on toonud. Aga ikkagi ei liikunud mu mõte ega käed Spotifysse augusti lõpus, mil plaat ilmus, vaid alles hallis novembris. Kontoris küünalt põletades tundus, et vot, tahaksin tema vokaali kuulata.

Alustasin loost “Hard Place” – kurbilusa lüürikaga laul, kuid samal ajal pehme ja soe nagu pleed, mis nii mõnusalt sind soojendab. Kallima embus, kus uinuda. Nii kallistab see lugu, mille kohta oli imeline paar päeva pärast isiklikku armumist lugeda ka, et see on Grammydel aasta looks nomineeritud. Muidugi, kogu album kandideerib aasta albumi tiitlile. See oleks siis ratsionaalne põhjendus, miks albumit siin soovitan, kuid emotsionaalne on minu arust olulisem. Eriti seepärast, et kui auhinnad ja tunnustused on suurepärased ja täidavad oma eesmärki artiste märgates, siis muusika on ikka ennekõike muusika – väljendamiseks, jagamiseks ja inimeste meeltele. Mitte tiitlitele.

H.E.R.-i album on tõesti küps. Kahest varem avaldatud EP-st kogumikuna välja antud teos avatakse pühendusega R&B-/räpiikoonile Lauryn Hillile tema loo “Lost Ones” uusversioonina, kus H.E.R. annab ise ka vokaalselt kuuma räppides, mis on vaheldus tema üldisest voolavale laulvale vokaalile. Album on tervikuna puhas kaasaegse R&B meistriteos, kütkestav ja hingestatud. Ajas tagasi minev soulilaulja vokaalne võimekus sulandumas kaasaegse biidi ja produktsiooniga ning suurepärase loojutustamisega.

Produktsiooni osas ringleb modernne elektroonika käsikäes akustilise kitarri pehmusega. Lisaks Lauryn Hilli viitele kogeb plaadilt nostalgiajõnksu ka 2000ndate R&B fänn – lugu “Something Keeps Pulling Me Back” on töötlus R&B laulja Chingy kunagisest hitist. Albumi kestel räägivad kuulajaga voolavad ballaadid, tantsumussi siit otsida ei tasu. Küll aga küpset ja omaette lugu – nagu mõni meeldiv persoon loeks raamatut ette – jutustavat meeleolu – seda on 100% igas loos. Mõnes on teema ilus ja hingeline, teises ühiskonnakriitiline. Põnev “audioraamat” ja album ühes.

Liisi soovitab: kohalikud pärlid – räpileek, räpiprodutsent techno-albumiga, räpi uus põlvkond ja mitteräpp ehk kontsert ristmikule

Reketil ilmus 1. novembril uus album “Kulutuli”. Ootamatu leegina, ilma eelpromota, vupsti ja jälle enamus lugudega Eesti digiedetabeli tipust läbi. Plaadilt leiab talle omaseid mõtlikke ja kulgevaid palasid, aga ka “Palaviku”, mis on minu DJ-settides saanud – palun nüüd järgnevat lugeda entusiasmi täis reklaamtekstina – “tõeliseks tantsupalavikuks!”. Albumi lood on produtseerinud nii reketi eelmise albumi “Rahu” enamiku lugude produtsent Alexander Sannik kui ka Paul Oja, Lauri Täht, Avoid Dave ja Ms. Madli.

18-aastased noored Clicherik & Mäx, kes võitsid aasta tagasi Raadio 2 räpikonkursil žürii lemmiku auhinna. Kiire kerimine aasta edasi – istume maailmas, kus ilmunud on nende debüütalbum “Häng”. Vaimukaid, muhedaid, teravaid, ent vabalt võtvaid tekste, kiiret flow‘d live‘is. Plaadil kaasas produtsendina Bert Prikenfeld ja kaasautorite ning artistidena reket, McLord ja Karl Killing. Nii värske noorte looming! Esitluskontserdil pulbitses “kõik on veel ees” energia, kus saalitäis fänne räpilugude, mitte ainult refrääne, vaid ka salme peast teadsid (ja ühel korral neiud mulle veidi provotseerivalt märku andsid, et noh, miks SINA salmi kaasa ei laula”). Ülirõõmsaks teeb mind uus räpilaine, millel surfilaudadel nii südamlikud inimesed, mõnusalt oma asja ajades. Selle kõige juures ka Eesti muusika digiedetabeli TOP3 hulgas püsides. Lihtsalt, ära tuusa – kokkuvõttev mantra, nagu kannab pealkirja ka üks plaadil olev lugu, ft. reket.

Berdi nimi juba mainitud, jõuame ka temani. Bert Prikenfeld on mitmekordselt auhinnatud muusikaprodusent ja miksija. Pika ja produktiivse taustaga hiphopis, produtseerides aga ülipalju kohalikku popmuusikat. Nüüd on tal kätte jõudnud tähtis number 10, tema Bert On Beatsi egiidi alt ilmunud täispikk album “Ten”, mis külastab hoopis techno‘t, filmimuusikat ja postapokalüptikat. Nii avaneb kuulajale uus pool Bert Prikenfeldist kui muusikust, ahvatlevaks kontrastiks tema muidu produtseeritud räpp- ja popmuusikale.

Jõulusoovitus: vinüül “Kontsert ristmikule ja elektrikitarrile”

Muusika kirjutati algselt kevadel Uue Muusika Päevade avakontserdi jaoks, mis toimus Tallinna linna südames Hobujaama ristmikul. Heliloojad Sander Mölder ja Timo Steiner salvestasid ristmiku heli, mille peale komponeerisid Jonas Kaarnametsa kirarrijämmidest muusikat. Tekkinud kooslust sai kohapealne publik kuulata kõrvaklappidest. Nüüd on see ainulaadne helisümbioos jäädvustatud vinüülplaadile, mis on saadaval Terminali ja Biit Me plaadipoodides. Selline heli, kus kokku saanud konkreetselt tänavaolme ja muusikaline esteetika, tundub esmasel kuulamisel harjumatu, aga see on väga värskendav kuulamine.

Johanna soovitab: Tame Impala – “It Might Be Time”

Tame Impala ehk ühemeheorkester Kevin Parkeri veebruaris ilmuva albumi teiselt singlilt “It Might Be Time” leiame Parkeri vaevlemas ilmselt paljudele tuttavas eksistentsiaalses kriisis. Läbi loo kajavad Parkeri paranoilised mõtted vanaks jäämisest ja aja paratamatutest korrektuuridest: “It might be time to face it / You ain’t as young as you used to be / It might be time to face it / You ain’t as cool as you used to be, no”. Vähemalt helipildis härra nende asjade pärast muret tundma ei peaks. “It Might Be Time” sööstab, käriseb ja võngub nagu vana hea Tame Impala alati. Raja avavad virvendavad sündid, mis peegeldavad Parkeri armastust art-rock-ansambli Supertramp loomingu, eriti nende 1979. aasta albumi “Breakfast in America” vastu.

Mainitud plaadi loo “The Logical Song” ning Parkeri uue singli paralleelid on ilmselged. Plagiaadientukatel ei tasu erutuda, Parker teeb siiski oma asja. Lainetuses sillerdavad klahvid kannavad koos plaksude ja trampiva rütmikaga loo oma kulminatsiooni, kus Parkeri rammetult melanhoolse vokaali saatel vallandub psühhedeelne pillerkaar undavate sireenide ja kareda kitarri väänlemisega. Kuigi helikihte ja detaile on loos palju, on need laotud piisavalt peenelt ning tervik ei voola laiali, vaid kõik elemendid sulanduvad sundimatult kokku. Braavo!

Johanna soovitab: Rita Ray – “Disco Stu”

Oo, ehe 70ndate soul-disko, mu süda kuulub sulle. Kohalik kaasaegne heliareen on rikastunud tugeva uue naisartisti Rita Ray näol, kes ajatu kõla kaudu maastikule oodatud värskeid hoovusi toob. “Disco Stu” on Ray värskelt ilmunud debüütalbumilt (“Old Love Will Rust” ilmus plaadifirma Funk Embassy Records alt novembri keskel) kolmas singel ning selles on esindatud kõik täiusliku diskosaundi elemendid: allhoovusena põksuv 4 x 4 rütmimuster, kelmikas bassikäik, dramaatilised keelpillid ja hingestatud vokaal, mis kõlab küpselt ning dünaamiliselt. Ajastutruu helipildi produtseeris siinset funk-muusika skeenet eeskujulikult esindava Lexsoul Dancemachine’i loominguline pomo, bassist ja melomaan Martin Laksberg, seega pole midagi imestada. Totaalne Candi Statoni “Young Hearts Run Free” ja Mary Clarki “Take Me I’m Yoursi” energia. Mõnus. 

Ajatu muusikasoovitus

Edasi ajatut sisuloomet toetavalt kaasame ka muusikat tutvustavasse “Helifiltrisse” ühe ajatu teose. Igal kuul saab sõna uus külalisautor, kes räägib lähemalt temale olulisest heliteosest või -sündmusest, avades selle sisu ning enda isiklikku sidet sellega. Sel korral saab sõna kollektiivide Ouu ja Seltskond Pargis   loominguline jõud ning vokalist Hyrr Innokent Vainola. 

Hyrr Innokent Vainola: D’angelo – “Voodoo”

Iroonilisel kombel on vastupidiselt oma nimetusele “ajatu” muusika just nimelt oma ajastule kohane. Muusika muutub ajatuks siiski aja möödudes ning alles tagantjärele hinnates ja konteksti arvestades saavutab see autentsuse staatuse. Ajatuse määratleb eelkõige kuulaja ning teades palju kuulajaid eksisteerib, siis on ka teada palju eksisteerib “ajatuse definitsioone”. Seda arvesse võttes võib öelda, et kogu loodud muusika on (kellegi jaoks) ajatu.

Olen täheldanud, et minu lemmikuks kujunenud muusikal, albumitel või lauludel on alguses üks ühine joon: need ei meeldi mulle.

Saan kuhjades näiteid tuua, kuid toon esimese hooga albumi, mille puhul tunnen, et see on aja jooksul kasvatanud mu sisse sügavad juured. Selleks on D’angelo “Voodoo”. Siinkohal tahaks tänada semu Siim Valdaru, kes selle artisti minu tähelepanuvälja tõi. Esimene kokkupuude selle albumiga oli 2011 aastal. 

Enne “Voodooni” jõudmist olin (ja tegelikult siiani olen) muusikalises mõttes vägagi omnivoorne ja eklektilise maitsega. Kuid senimaani olid muusikavalikus prevalveerival kohal kitarrikõlad, samas ka väga sämplipõhine hiphop.

Esimesena kuulsin sellelt albumilt laulu “Africa”. Seda lugu kuulates ei olnud ma kuidagi pahviks löödud ega teab mis tänulik, et selline asi minu ellu oma tee oli leidnud. Pigem olin isegi veidi skeptiline, et mingi hingehädas vend huilgab omaette. Miskipärast seostus sedalaadi laulmine boyband’idega, kuid samas miski mõjutas mind selle juures hoopis teistmoodi kui seda boyband’id teevad. Miski siiski tekitas uudishimu ja soovi seda veel kuulata, mingi emotsioon, millest ma ei olnud varem teadlik.

Võin hakata looma loetelu, mis mind tehnilises pooles võlus, alustades trummide minimaalsest rütmikast, täis pisikesi nüansse. Soolotrummi “vedru” puudumisest, mis mõjus imelikult. Lohisev klahvpilli harmoonia. Taustal pesitsevad kitarrid, mis harva pea urgudest välja poetavad, ja rääkimata vokaalist, mis on kasutusel kui harmooniline instrument omaette ja maalib massiivseid reljeefe. Kuid  võti ei peitu üldse selles.

Hiljem kuulates on ilmselge, mis mind selle juures võlus: muusikas peituv ausus ja toorus.

Kaks eri inimest võivad täpselt sama nooti laulda, kuid emotsioon, mida üks neist kannab, jääb kohe kõrvus helisema ning see eristab muusikut heast muusikust.

Ja nii tõigi mind see laul vaikselt albumile lähemale, kuid 2011. aastal raha ja Spotify puudumisel tõmbasin endale Soulseekist “Voodoo” albumi ning võtsin selle ette. Kuulasin läbi. Ikka ei meeldinud. Igav tundus. Aga mingi tõmme oli, üldse ei saanud aru miks, ja nii läks Winampi playlist umbes seitsmendat korda uuele ringile, terve aeg analüüsides, et miks see ei meeldi, aga samas tagasi tõmbab. Ja nii hakkas järjest tulema: “Africa” kõrvale tekkisid järgmised lemmikud “The Root” ja “One Mo’Gin”.

Uute kuulamistega hakkas kõrva meeletult maitsekas basskitarri käsitlus. Aina enam taipasin, et see album oleks justkui üks terviklik kudum, laulud nagu ühe villase salli aasad. Lood sulasid üksteisesse ja mõjusid nii üheselt, et algusepoole ajasin lugude nimesid sassi. Gruuv oli nii magneetiline, et tõmbas aina enam endasse. Pisikesed taotluslikud loksumised rütmis teevad laulud eriti loogilisteks ja laulude tuntav raskus pani senitundmatuid lihaseid treenima.

“Voodoo” sisuliselt koosnebki 80% ulatuses vaevu hoomatavatest nüanssidest mänguviisis ja vokaali kandvast emotsioonist ning mitte niivõrd laulukirjutamisest ja struktureeritud pop-eepostest. Tagantjärele on üsnagi arusaadav, miks see album esiust jalaga maha ei löönud ja hoopis spioonina tagatubadesse sissepääsu leidis.

PS. “Voodoo” kaanekujundus on minu arvates täielik prügi, üks kehvemaid, mida eales näinud olen.

PPS. Massiivsete rahavoogudega seoses olen nüüdseks soetanud “Voodoo” ka füüsilisel kujul.

Helifilter on rubriik muusikast huvitatud lugejale, kus Edasi muusikatoimetajad Johanna Maria Mängel ja Liisi Voolaid vahendavad Eesti, aga ka suurema muusikamaailma uudiseid värske muusika vallas. Igal kuul saab sõna ka üks külalisautor, kes avab tema jaoks tähenduslikku või meeldejäävat muusikaelamust.