E-kooli algusaastatel läks ühes tunnis jutt selle tulevikule, et kunagi saadab süsteem kohe teate vanemate telefoni, kui laps saab halva hinde või märkuse. Valulik oie kostis üle klassi. Ometi tundus see idee siis nii jabur, et ajas lõpuks kõik naerma. Nüüd ongi nii ja naerma ei aja enam kedagi.

Ma ei suutnud alguses eKooliga kuidagi leppida. Veider küll, aga võrreldes paberist klassipäevikuga oli uus süsteem kohmakas, aeglane, tülikas kasutada teistelgi põhjustel ja sellel puudus palju klassipäeviku eeliseid. Ent vastumeelsuse peamiseks põhjuseks oli see, et eKool rikkus õpilaste loomulikku õigust esimesena teada saada oma töö tulemused. Nüüd on nii eKooli kui ka Stuudiumit kergem kasutada, kõike saab teha kiiresti, mõnd asja liiga kiiresti, aga selle suurim viga on jäänud.

Tegemist ei ole lihtsalt tehnilise probleemiga, vaid millegi hoopis tähtsamaga. Pean silmas lapse kasvamist vastutusvõimeliseks inimeseks. Vastutusvõimetust inimesest ei saagi elulooma. Eesti keele õpetajana ei suuda ma hoiduda ütlemast, et ta ei ole oma elu alus ehk subjekt, kellest tegevus lähtub, vaid on sihitis ehk objekt, kellele tegevus on suunatud. Lauses “Inimene viskas prahi prügikasti” on inimene alus ja praht on sihitiseks.

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (22)