Oli tuulevaikne ja udune novembrikuu hommik. Astusin metsavaheteel autost välja, et panna valmis varustus peagi saabuvatele matkalistele. Päikesetõusust lahutas mind veel umbes tund. Jõudmata midagi veel auto pagasiruumist haarata, peatusin hetkeks, vaatasin puulatvadesse ja kuulatasin.

Kuskil langesid puuokstelt veepiisad, keegi krabistas metsa all ja minu kinnine nina nohisemas selle kõigega kaasa – vaikus. Pärast oma kuu aja taguseid seiklusi Alutaguse avarustes märkan end vaikuses teadlikult võtmas hetke ümbritseva kuulamiseks. See on omamoodi austusavaldus sellele nii alahinnatud ressursile. Tol hommikul lõikas selle vaikuse kümmekond minutit hiljem läbi midagi metalset, suurt ja masinlikku. Kell oli saanud 8 ja töönädal alanud.

Tundsin, kuidas see järsk ja kolisev heli kõrvust sisse valgudes üle keha ärritusena laiali voolas. Samal ajal mõtles osa minust, et tegelikult on ju päris hästi – mõnes maailma nurgas on selline rahu unenägudestki kadunud. Aga küllap mõtles keegi kunagi seal samamoodi nagu minagi tol novembrikuu hommikul. Kuni see vaikus kadus. Kõigepealt metsast ja siis selle inimese unenägudest ka.

Ilmselt kerkib selline vastuolulisus nii mõneski hilissügiseses kulgejas: metsavaikuse asemel saad mõne taamal undava masina, millega kaasneb ühtaegu nii tusk kui ka arusaam, et see on majandusliku arengu kõrvalprodukt. Väidetavalt kerkib maailma mürareostuse tase enam kui kaks korda iga kolmekümne aasta järel. Siiani oleme selle pead tõstva müramonstrumi vähemalt mõttes enda jaoks kodustanud. Detsibell detsibelli haaval oleme suutnud seda allaneelatavat tükki suuremaks venitada ja siiani pole suu lõhki läinud. Või on suu ammu lõhki ja meile endalegi märkamata hingelistesse ja kehalistesse kannatustesse langenud?

Sellised suured ja lõpliku vastuseta küsimused hiilivad mu ligi just hingede- ja jõulukuu pikkadel ning pimedatel öödel, praksuva lõkke heakskiidul. 

Vaikus ja pimedus pakuvad võimalust vahetada istekohta ja vaatenurka: astud justkui kinosaalist välja ja vaatad kõrvalt ruumist hoopis filmivaatajaid. Samamoodi mõtisklen mina novembriöös päris isikliku elu asemel inimesest ja inimkonnast. Viimasel ajal olen leidnud end mõtlemas muutustest, mida me kas ei taha või ei oska tajuda ohtudena. Nagu eelnevalt kirjeldatud kogemusest arvata, puudutab see salakavalaid muutusi meie elukeskkonnas ja hääbuv vaikus on vaid üks neist.

Hull või sõnumitooja?

USA ajakiri The Atlantic avaldas oktoobris loo Karthic Thallikarist – mehest, kes kisti oma vaiksest argipäevast ootamatult kui mingisugusesse nõiajahti. Õhtustel jalutuskäikudel oli teda hakanud saatma kummaline undamine, mis hiilis aja jooksul mehega tema eluruumidesse kaasa. Ajutisest häiringust kasvas välja painav kummitus, mis jättis jälje nii seltskondlike koosviibimiste õhkkonnale kui ka unerahule.

Selle salapärase vaikusetapja otsingud juhatasid mürast vaevatu äsja rajatud andmekeskuseni, mille jahutid undasid tuttavlikult häiriva tooniga. Ent see avastus polnud mitte loo lõpp, vaid alles sissejuhatus. Tegemist oli esimeste hoonetega paljude eesootavate seas ja mehe kaebused tunnistati juba projekti algfaasis alusetuteks, kuna mõõtmiste järgi mahtus kõik “lubatu piiresse”.

Thallikarist oli saanud üksik vaikuse ja rahu eest võitleja, keda võis sõltuvalt osapoolest pidada ülitundlikuks inimeseks või lihtsalt hulluks.

Järgnevad aastad tõid undavaid rajatisi aina juurde ja mehe tervislik olukord halvenes pidevalt… kuni müra taluvuspiir sai ületatud mõnelgi teisel linnaelanikul. Minu arust väärivad eriti tähelepanu põhjused, miks inimesed ei pidanud vajalikuks varem suud lahti teha: nad arvasid müra olevat ajutise iseloomuga või leidsid probleemi olevat neis endis.

Lahendust sellele probleemile ei ole tänase päevani saabunud. Andmekeskusi rajatakse juurde ja kuigi arendaja investeerib müra leevendamise meetmetesse, ei tunne elanikud end selle võrra paremini. Hoopis vastupidi – kodud on pandud müüki ja kohalikus omavalitsuses nähakse altvedajat, kes on jätnud kogukonna kaasamata. Ent juriidiliselt on kõik korras.

Loo autor Bianca Bosker leiab veel tabavalt, et tegelikult on seesama häiriv undamine osa murest vaevatud inimeste elutegevusest. Andmekeskuste jahutid töötavad, sest inimesed teevad pangaülekandeid, kaebavad müra üle Facebooki gruppides ja ostlevad e-poodides. Me kõik oleme osa sellest mürast. Me ise sünnitame seda.

Sarnased emotsioonid kerkivad ka minus väga teravalt esile, kui kuulen mõnd müraallikat summutamas looduslikku helifooni. See ärritab, aga tekitab ka nõutust, sest olen läbi majandusruumi selles kaudselt ka osaline. Tõenäoliselt moodustab kõige suurema osa minu ärritusest hirm, et oluline väärtus on meil käest libisemas. Sellest veel hirmutavam on tõsisasi, et müras nähakse pigem esteetilist kui vaimset ja füüsilist tervist puudutavat probleemi.

Me tajume ohtu tugevas müras, aga kuidas käsitleda järk-järgult valjenevaid helimaastikke, mis salakavalalt need vaikushetked meie eludest röövivad? Mitmed uuringud on näidanud, et lakkamatu ja kõrgenenud müratase viib meilt keskendumisvõime ja aeglustab seeläbi eriti laste arengut. See muudab meid ärevamaks ja agressiivsemaks ning tõstab meie vererõhku. Koos sellega kasvab risk haigestuda südame-veresoonkonnahaigustesse.

Kuna sellised probleemid kerkivad esile eeskätt maailma suurlinnades ja mastaapsetes tööstusrajoonides, kõlavad mu mõtted siinkohal ehk hullumeelsetena. Enda õigustuseks julgen öelda, et nii õrnade nähtuste puhul nagu vaikus, peabki juba enne selle käest pillamist pikali viskuma, et olla valmis selle püüdmiseks.

Katkematu muster

Skeptik minus arvab, et Thallikari lugu on klassikaline stsenaarium, mis on läbi mängitud juba lõpmata arv kordi üle terve maailma, ja on pea võimatu peatada selle mustri jätkumist siin, meie kodumaal. Vähemasti on selle loo algus siin meie Eestis väga sarnane eespool tooduga: siin-seal leidub tundlikumaid hingi, kel ei õnnestu loodusest enam rahu leida. Äraminemise kohad hakkavad otsa saama. Neist julgemad unistavad, et loomade, taimede, lindude ja kõige muu kõrval võiksime kaitsta ka vaikust. Aga kuskilt sealtsamast läheb ka piir entusiasmi ja hulluse vahel.

Lõplik hinnang sellele, kas ja kui hull keegi oma tundmustes ja visioonides on, saab ilmselt peituda kuskil tulevikus. Sealt tagasi vaatajad saavad siis otsustada, kas nood metsapoole vaikusearmastajad millenniumi teisel ja kolmandal kümnendil olid hedonistlikud šarlatanid või kanaarilinnud söekaevanduses.

Seniks aga jätkan mina matkamise kaudu dialooge oma kodumaa müravaeste maastikega. Kui kuulata, siis on neist kõnelejat küll! Kuniks sekkub mõni lennuk, haubitsad või relvad kuskil õppepolügoonil. Või mootorsaag ja metsamasin.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (78)