See oli juba minu lapsepõlves nii, et koerad ja kassid ootasid lüpsi lõppu, et saada oma lonks piima. Elu on sellest ajast, mil vanaema lüpsis lehmi loomulikult tohutult muutunud, aga ka neil päevil ootab üks hing lüpsi lõppu, nina vastu aedikut.

Meie noorem koer Nata on suur kitsepiima sõber. Tal on olemas oma spetsiaalsed kallid koerakrõbukad, aga neid sööb ta pika mokaga. Mõtlesin, et googeldan siis veidi, et palju siis kitsepiima kasutatakse koeratoitudes. Lemmikloomade toidud ja lelud on ju üks kasvamaid globaalseid ärisegmente, kui kasutada peent sõna selle kirjeldamiseks. Tark internet ütlebki, et tehakse kitsepiimaga erineva maitsega küpsiseid koertele ning ka mingeid porgandimassist ja kitsepiimast pulki, aga enim soovitatakse koertele ikkagi pakkuda kitsede toorpiima. Selle kohta leiab ka suhteliselt palju teaduslikke artikleid, et kui palju on kitsepiimas koertele kasulikke aineid. Loomulikult räägime me siin mõistlikest kogustest, ka Nata saab peale lüpsi ainult lonksu kitsepiima, see on nii toitev ja piisab, sest muidu võib koeral veel kõht lahti minna. Üks lonks kitsepiima kaks korda päevas on igale koerale kasulik. Seega, kallid koeraomanikud, unustage need imelikust massist tehtavad laialt levinud koertemaiused, ostke kitsede toorpiima ja andke kaks korda päevas oma lemmikule lonks. Uskuge mind, ta on teile sada korda tänulikum, kui tavalisi koeremaiuseid närides.

Aga mida mina ootan? Ma ei oota, aga ma tean, et lähipäevadel langevad puudelt lehed maha. Eile oli väga ilus värviline päev, hommikul küll niiske, aga pärastlõunal oli kogu ümbrus lihtsalt värviline. Need on sajad erinevad toonid kollast, mida puulehed võivad sulle näidata, sekka ka kümneid toone punast. Sõitsin eile veidi autoga ringi Lõuna-Eestis, küngastelt orgudesse laskudes on seda värvilist pilti nõnda vägev sisse ahmida.

Meil käis eelmine laupäev “Maal elamise päeva” raames külalisi ning teisipäeval oli ka kaks ekskursioonigruppi. Läti pagar Ista Maize tõi mõlemal päeval oma värsked saiad ning meie poolt oli kitsevõi ja toorjuust. See on väga ilus, kui saad süüa värsket toitu, mis pole mingi suvaline, vaid mis on parimatest parim. Võileiba võib teha loomulikult igasugustest asjadest, aga värskuse ja maitseelamuse mõttes on kitsevõi ja hapusai kindlasti üks suur kasvav trend. Võileival ja võileival on suur vahe.

Kõik on tunnetuse küsimus. Loomulikult on kõik ka kommunikatsiooni valmiduse ja viisakuse küsimus. Üldiselt on Eestis nii, et need inimesed, kes on rattas ehk suhtlevad väga paljude inimestega, tegelevad miljoni asjaga, omavad tutvusi ja sidemeid, ei kujuta ette, et kui palju on ka tänapäeval neid inimesi, kes tagasihoidlikult oma asja ajavad. Neil tagasihoidlikel inimestel pole kontakte, pole oskusi ja valmidust digimaailmas inimestega suhelda, pole ka algatusvõimet. Need tagasihoidlikud inimesed teevad kuskil Eestimaa nurgas oma asja, nikerdavad, leiutavad või teevad süüa ja nad tahaksid saada edukaks, aga me ei kuule suuremast osast neist mitte kunagi. Loomulikult on üks põhjus nende inimeste enda saamatus, aga üks hea sõnaga tagasiside võib anda indu sellele tagasihoidlikule tegelasele kogu eluks. Aga mida sellisele meistrile soovitada, mida, kuhu ja kuidas peaks ta välja minema oma töökojast või köögist?

Loomulikult on laadad jms üks võimalus ja loomulikult toimub igasuguseid erinevaid laatasid ja turge Eestis ja neil käib väga erinevat tüüpi inimesi, seega ära mine oma kalli juustu või maailmatasemel vibuga igale laadale mütsiga suurt raha koju tooma. Laadakaup on paarieurone asi, mida on odav toota ja mida saab palju müüa, näiteks see on uskumatu, kui palju Eesti tehakse neid täiesti tavalisi vahvleid. Nii võid laadal oma väärt kaubaga tõsist huvilist ootama jäädagi ja erinevus kitsepiima ootavast Natast on see, et mina tulen iga kord piimaga lõpuks lüpsilt, aga õige ostja laadale ei tulegi.

Jah, iga inimene peaks oma kauba turundamiseks või kommunikeerimiseks tänapäeval kasutama Internetti. Aga mitte selleks, et Facebooki või Instagrammi ilusaid pilte üles riputada ning oodata, mis edasi juhtub. Suure tõenäosusega ei juhtu mitte midagi, sa pead ise kontakteeruma inimestega, kes võiksid sinu kaupa osta või siis edasi müüa. Internet ega ka ilus pakend ei ole imeriistapuud, kõige tähtsam on toode ise ja inimene, kes seda valmistab. Seega julgust googeldada õigeid telefoninumbreid ja siis hakata neil väntama. Leppida kokku kohtumisi, ajada habe ära ning minna kohale ning olla sina ise, kes räägib ja näitab, mida teed.

Ma arvan, et Eesti on täis imelisi asju, millele on ostja olemas, aga kaup ja ostja ei leia teineteist üles. See on nagu peitusemäng, mille lõpetamiseks on vaja eelkõige saada üle tagasihoidlikusest ja hakata inimestega suhtlema.

Aga ma ei viitsi rohkem targutada. Räägime päris elust ka.

Ehitan neil päevil kitsedele suuremat püsiaedikut, et selleks aastaks lõpetada karjamaal käimine. Meil on see elektrikarjuse nöör igalt poolt välja veninud, seega kitsed on teinud ka veidi pahandust ja veidi ka head, kui karjusest väljas käivad. Kui hoovi peal põõsaid söövad, siis loomulikult on see pahandus. Aga kui söövad ära mahalangenud puulehed ning ka puude alt õunad, mida ise nagunii ei jõua ära korjata, siis see on nutikas majandamine. Probleem on ainult selles, et kitsedele on võimatu selgeks teha, et kus on piir pahanduse ja nutika majandamise vahel. Nata on muidugi tubli, on võtnud kitsede aedikusse tagasi ajamise oma südameasjaks, aga Nata ju ka tihti lihtsalt põõnutab maja koridoris ja siis kitsed teevadki pahandust.

Haned on meil prisked. Ei, me ei söö neid jõuluks ära, las nad elavad viiekesi ringi paterdades. Hani võib talus elada vabalt 25 aastat vanaks, aga on olnud juhtumeid, kui hani on elanud ka pea 50 aastat vanaks. Müstiline olevus see hani, tundub nagu neil oleks äärmiselt palju kogu aeg öelda ja nad on sisemiselt lausa närviliselt, aga tegelikult elujõudu täis, sööb suviti suures osas ainult rohtu, hoiab kodu ning nii elabki kaua.

Ela vaikselt, aga sisukalt ja pea ka mõnda suuremat plaani, mille kord teoks teed.