Tiina Kaukvere: maskuliinsusest ja feminiinsusest. Kuidas oma tugevus tööle panna

Mõnikord ütleb kogu ühiskond sulle, milline sa peaksid olema. Või õigemini, milline sa olema ei peaks. | Foto: Unsplash.com

Kas olete tähele pannud, et need iseloomuomadused või tugevused, mida teiste puhul väga imetlete, on need, mis teil endal kuidagi puudu tunduvad olevat? Imetlete teiste tugevusi, sest need on teie nõrkused. Igas mõttes.

Mina näiteks imetlen spontaanseid inimesi. Nad tunduvad nii uljad, vabad, rõõmsameelsed, julged, otsekohesed, enesekindlad, vabameelsed. Nad tunduvad olevat nemad ise. Ent tegelikult on need kõik lihtsalt omadused, millega ise vaeva näen. Mind kõnetab see, et ma ise ei ole nii vaba, julge, otsekohene, enesekindel, vabameelne. Võib-olla kellegi malli järgi olen, ent ma ise tunnen, et hoian end ikka enamasti tagasi, kammitsen. Olen nõnda viisakam. Millegipärast on see mulle tähtsam kui julgeda olla mina ise. Olla viisakas…

Põhjuseid on selleks ilmselt mitmeid: kasvatus, kogukondlikud normid jne. See kõik on mind vorminud ning alati ei ole see vorming kooskõlas sisemise minaga. Mõnikord ütleb kogu ühiskond sulle, milline sa peaksid olema. Või õigemini, milline sa olema ei peaks. Ja siis sa tunned, et pead kuuluvuse huvides kõvasti pingutama, et oma kogukonnale meele järele olla. Surud alla selle, kes sa tegelikult oled, sest kardad, et muidu sind ei aktsepteerita.

Võid nõnda allasurutult elada küll. Eks enamik meist elabki. Siis väljendubki sinu “mina” allasurutus nii, et sind tõmbad nende inimeste poole, kelles tundub olevat midagi, mida sina imetled ja iseendas alla surud. Mida sul on vajaka.

Kõige argisem näide: kunagi käisin palju pidudel, tarbisin omajagu alkoholi. See võimaldas hetkeliselt olla vabam, joviaalsem. Teed asju, mida saad hiljem alkoholi süüks ajada, ehkki alateadlikult tahaksid ka kainena võib-olla neid samu asju julgeda teha. Luua uusi kontakte, olla seltsiv, rääkida iseenda vajadustest. Praegu nii kirjutades tundub küll arusaamatu, mis on selles kõiges sellist, mida peaks nii kangesti häbenema, et vaja on “julgustust”.

Sellepärast on minu arust väga tähtis iseend mõista. Mõelda sellele, miks sa oled ümbritsenud end selliste inimestega. Miks oled mõne sõbraga lähedaseks saanud, teine aga on kaugeks jäänud. Miks tunned mõne sõpruse üle suurt uhkust, teine aga pole mainimist väärt. Kõik need räägivad sinu varjatud ja isegi allasurutud vajadustest. Mina usun nii.

Teadvustades on ehk võimalik need iseenda vajadused rahuldada, selle asemel et neid omadusi otsida teistest.

Üks minu lemmikraamatuid (neid on väga palju) kätkeb sama küsimust läbi armastuse. See on “The Bingo Theory” ning see pakub välja teooria, mille järgi enda kõrvale partnereid valime. Jällegi, just need omadused tõmbavad, millest meil endal vajaka jääb.

Bingoteooria järgi saab kõik inimesed väga laias laastus jagada kaheks: maskuliinsed ja feminiinsed. Sugu siinkohal pole tähtis. On nii maskuliinseid mehi kui ka feminiinseid mehi. Ja kindlasti on palju just olemuselt feminiinseid mehi, kes kogukonna heakskiidu nimel on võtnud eriti maskuliinse rolli, olles nii terve elu iseendaga vastuolus.

Mulle endale selline puust punaseks lahterdamine üldjuhul ei istu, sest tegelikult on need peennüansid, mis selle “punase sildi” külge annavad. Ent vahel on sellised mustvalged baasid head abimehed mõistmaks väga palju keerulisemat inimhinge. Mõistmaks iseennast.

Niisiis, väga suure lihtsustusena: feminiinne inimene tunneb loomult suuremat huvi näiteks hingemaailma, psühholoogia ja ilu vastu. Ta on pigem spontaanne kui organiseeritud. Ta on pigem kaos kui kord. Ta on õrn, tundlik, loominguline. Maskuliinne inimene seevastu armastab organiseeritust, korda, distsipliini. Ta on vähem paindlik. Ta on üsna jõuline ja füüsiline, mitte kuigi loominguline. Ta on ratsionaalne.

Teooria on, et mida maskuliinsem sa skaalal oled, seda enam sind tõmbab armastuses feminiinsus. Ja mida feminiinsem sa oled, seda enam igatsed enda kõrvale kedagi maskuliinset. Mida äärmuslikum sa skaalal oled, seda äärmuslikumat vastandit sa enda poole tõmbad.

Tõeliselt jäme üldistus, aga väga naiselikul naisel ei ole üldjuhul kodus feminiinset meest, kellega saab rääkida tunnetest ja loomingust. Beibed käivad stereotüüpiliselt jõmmidega. Äärmus vajab äärmust. Tasakaal aga tõmbab tasakaalu.

Ent raamatu kogumõte on selles, et feminiinse naise jaoks on naiselikkus tema tugevus, maskuliinsus aga midagi, mida ta ise võiks endas arendada. Otsusekindlus, füüsiline aktiivsus, kord ja organiseeritus näiteks. Maskuliinne naine aga võiks arendada oma loomingulist poolt. Ta võiks uurida oma tunnetemaailma, ehkki see ei pruugi tema jaoks kerge olla. Ta võiks proovida olla spontaanne, mitte nii kontrolliv.

Maskuliinsus või feminiinsus võib olla meie tugevus, ent see hakkab tõeliselt tööle siis, kui arendame oma nõrgemat külge.

Sellisel juhul võib meist saada BINGO. Tasakaalukas inimene, kes tunneb oma tugevusi ja arendamist vajavaid külgi. Ta saab enesearenguga ise hakkama, ei vaja otseselt suhet, et endas parim välja tuua. Ta ei vaja enam skaala teist äärmust, sest ta pole 50%, vaid on üksi 100%. Ja saab seda suhtes nautida.

Mina olen sellel skaalal kõikunud, ent ma kindlasti olen feminiinne tunneteinimene, kellel enamasti pea laiali unistustemaailmas. Ma olen loominguline, naiselik naine. Olen empaatiline ja hooliv. See kõik on minu tugevus.

Ent ma võin olla väga korratu. Mind ei huvita üldse tehnika, detailid väsitavad mind vahel. Olen lillelaps. Need on lihtsalt omadused, millega pean rohkem vaeva nägema. Organiseeritus on minu nõrk koht. See ei tule lihtsalt ja ilma tähelepanuta.

Olen aastatega arendanud oma maskuliinset poolt, teadlikult. See on mind muutnud iseseisvamaks, sõltumatumaks. Sellega seoses on muutunud üsna kardinaalselt ka see, mida hindan teiste puhul.

Julgen öelda näiteks, et mingil eluperioodil tõmbasid mind küllaltki domineerivad meesterahvad, kellelt ma juttu hingeelust või muust seesugusest suurt ei oodanudki. Mulle meeldis sellega kaasnev mugavus, ma ei pidanud tegelema asjadega, mis mind eriti ei huvitanud. Näiteks võis elukaaslane teha kõik suuremad otsused, mis puudutasid minu kodu või autot. Ma pidin nagunii pingutama selleks, et tekiks huvi oma auto seisukorra või remondiplaani kohta. See oli tema pärusmaa ja ta tegeles sellega meeleldi. Ent see mugavus tähendas ühtlasi ka oma valikust ning vastutusest loobumist ja… õpitud abitust.

Oma korteri ehitamine kahtlemata arendas seda maskuliinset poolt minus. See nõudis mult vastutuse võtmist, tehnikamaailma sukeldumist, korda, organiseeritust. See oligi raske, ent mitte midagi ületamatut. Mitte midagi, mille kohta saaksin öelda, et see pole mulle või see pole mina.

Tegelikult sündis midagi imelist ainult seetõttu, et oma nõrkustele tähelepanu pöörates sain oma tugevused päriselt tööle panna. Olin organiseeritud, mistõttu sain keskenduda loomingule. Lõin enda ümber oma maailma. See nõudis tööd, kuid tulemus oli täpselt selline, nagu mina ise soovisin.

Elu on sundinud mind tegelema oma maskuliinse küljega ja olen selle üle väga tänulik, sest loomult on inimene ikkagi üsna mugav ja naljalt oma liiste võõraste vastu ei vaheta. Tahaksin loota, et ükskord tunnen, et olen bingo.

Allikas: Tiina Kaukvere blogi.

Tiina Kaukvere

Tiina Kaukvere

Tiina Kaukvere on ajakirjanik. Loe artikleid (3)