Kellele ei meeldiks kaasaegne fotograafia? Fotografiska

Juuni keskpaigas avati Telliskivi Loomelinnaku südames Stockholmi juurtega rahvusvaheliselt tunnustatud fotokunstikeskus Fotografiska Tallinn.

Stockholmi eragalerii Fotografiska on fotohuvilistele üks kõige olulisemaid sihtkohti Skandinaavias – ja Tallinna Fotografiska avamine ei jäänud märkamata kellelgi. Ettevõtja Rain Tamme ja Maarja Loorentsi maaletoodud Fotografiskat Stockholmis on küll vahel kritiseeritud liiga kommertsliku kunsti näitamise eest, kuid jättes teenimatult tunnustamata tehtud töö fotokunsti massideni viimisel ja näitustele inimeste toomisel, kes ehk varem mõnda galeriid külastanud polnudki.

Telliskivis asuv Fotografiska Tallinna maja, millele andis uue näo Ralf Lõoke Salto Arhitektuuribüroost, sai juba esimestel lahtiolekupäevadel populaarseks kohtumispaigaks nii nende jaoks, kellele Fotografiska andis seni mitu korda aastas põhjust Rootsi sõita, kui neile, kes sellest varem midagi kuulnudki polnud.

See on juba väljast silmatorkav maja, mis algab ja lõppeb väljakuga: peauks avaneb alati rahvarohkesse Telliskivi Loomelinnaku hoovi ning maja viimane korrus, kus fotokunsti asemel saab nautida head toitu ja sellele kindlasti mitte alla jäävaid vaateid, on kujunenud omamoodi uueks linnaväljakuks – mis lihtsalt asub viis korrust kõrgemal.

Fotografiska Tallinn. | Foto Tiina-Liina Uudam.

Punane tellis oli maja kaubamärk – seda teadsid kõik kui Punast maja – ning selle asemele midagi uut otsida polnud mõtet. Vaim ja hing ja suures osas ka välimus on majal täiesti uued ju niigi, vaid maja keskne trepikoda kinnitab, et tegemist on pika ajalooga hoonega.

Kohtume Rainiga populaarse restorani asemel hoopis esimese korruse kohvikus, mis keset tööpäeva on tegelikult ka väga elav ja piletijärjekord liigub küll kiirelt, ent ei lõppe päriselt hetkekski.

Investeerimispankurina tuntud Tamme kontor on praegu Fotografiskas. Aasta alguses ütles ta kõikidele teiste ettevõtete inimestele (ta tegeleb aktiivsemalt umbes kümne ettevõttega), et kuni Fotografiska avamiseni tuleb käituda nii, nagu ta oleks pikal eksootilisel reisil. Vahel saab telefonis kätte, aeg-ajalt vastab kirjadele, aga üldiselt teda ei ole. “Ausalt öeldes ei ole küll tunnet, et tahaks nüüd kuhugi mujale minna,” naerab ta.

Rain Tamme kunstiarmastus pole kunagi mingi saladus olnud, ent pühendumus galerii ülesehitamisse ülimalt väikese tiimi toel on ikkagi üllatav. Ta on viimase aasta jooksul saanud tegeleda kõigega, millega muidu tegeleb hulk inimesi alustades tippjuhist ja lõpetades turundusassistendiga: puurinud, riputanud töid, tellinud flaiereid, aga ka otsinud fotograafe ja näitusi, teinud öiseid näitusetuure.

Galerii sisuline pool on olnud tema jaoks kindlasti kõige huvitavam ja käivitavam. Rain Tammel on märkimisväärne (peamiselt) Eesti kaasaegse kunsti kogu ja ta on suutnud kunstist huvituma panna mitmed äripartneridki, kes selle vastu varem erilist huvi ei ilmutanud. Ent fotokunst on Tamme jaoks natuke erilisem ja natuke isiklikum. On olnud periood, kus ta tegeles fotograafiaga nii tõsiselt, et jõudis isikunäitusteni galeriides. Fotografiska tõi ta seega vana armastuse juurde tagasi.

“Umbes veerand meie näitustest on sellised, mis on ainult kohalikud. Aga me ei taha olla ainult Tallinna Fotografiska – tahame olla Läänemere idakalda Fotografiska.

Ehk näidata ka Läti ja Leedu fotograafiat, tuua Venemaalt rohkem autoreid ja ka Soome fotokunstnikke, nagu siin avanäitusel juba näha on,” ei kavatse Tamm jätta Fotografiskat lihtsalt kohaks, mis mujal kureeritud näitused Tallinna toob. “Tahaks tuua ka Aasiast rohkem autoreid, kui Stockholmis näha on saanud. Fotograafia ajalugu on rohkem läänekeskne, aga mis kaasaegsesse puutub – fotograafia on niikuinii kaasaegne kunst –, siis Aasias on nii palju ägedat, et tahaks neid rohkem, kui on olnud Stockholmis.”

Pentti Sammallahti pakkuski Tallinna tiim Fotografiskale ise välja. “See sobis avanäituste kombinatsiooni. Mõtlesime, et selle nime peale tuleb kohale ka mõni soomlane, kes muidu ehk ei sattuks siia – Helsingis oli ta viimane näitus 2010. Mõte meeldis ja pärast meid liigub see näitus Stockholmi,” rääkis Tamm.

Esimese Aasia fotograafina toob Fotografiska Eestisse Yang Fudongi, keda on korduvalt nimetatud Hiina kümne kõige olulisema kaasaegse kunstniku seas. Euroopas ja Ameerikas esindab Fudongi, kelle näitus avatakse Tallinnas 20. septembril, maailma tippgaleriide hulka kuuluv Marian Goodman Gallery.

Sellise silmaringiga fotograafias ja organiseerimisvõimega võiks ju tulla mõte mitte jännata frantsiisiga, vaid rajada lihtsalt oma galerii. Kunagi aastate eest oli Tammel endalgi peast läbi käinud mõte üks kaasaegse foto galerii rajada – ehkki Eestis näeb tegelikult liigagi palju igasugust maailma tippkunsti, nagu märgib ka Tamm – aga see mõte jäi pikkadeks aastateks soiku. See oli Maarja Loorents, kes Tamme üles otsis ja selle mõtte ellu äratas.

Maarja oli juba läbi käinud tee uurimaks, mis võimalused on asutada ise Tallinnas eragalerii ja siis maailma tippnimed sinna tuua: “Loomulikult ei olda valmis koostööks ega anta sulle töid, kui sinu taga ei ole mainekat institutsiooni. Sain sellest kiiresti aru ja mõistsin, et ainuke viis suurte nimede loomingut fotokunstis näidata on seda teha läbi juba praegu eksisteerivate organisatsioonide.”

Kui ta esimest korda 2012. aastal Stockholmis Fotografiskat külastas, sai ta kohe aru, et selles mudelis on midagi väga erilist. Pärast rootslastega kontakti saamist ja Rain Tammega kohtumist hakkasid asjad 2016. aastal hoogsamalt veerema.

“Kõik rääkis sellest, et frantsiisi peale on mõistlik minna. Koos on odavam õigusi osta, ka printima ja raamima peab ainult ühe korra – edasi on ainult näituste transpordikulu,” ütles Tamm, kes on saanud galerii äripoole põhjalikult läbi mõelda ja seda ka nii, et tegevustoetust kunagi küsima ei peakski. Vaid ehk üksikute näituste puhul, mis on võib-olla liiga sügav kunst suuremate hulkade köitmiseks, ent mille tase ja autorid on maailma tipp ning kelle toomine Eestisse on kallis, peab ta õigustatuks avalikku raha küsida. Ent muidu peaks Fotografiska end ise ära majandama.

Fotografiskat on raske määratleda.

See pole ei muuseum ega klassikaline galerii, ilmselt on seda täpsem nimetada eksperimendiks fotograafias – või nagu selle loojad ise ütlevad: kohtumispaigaks, mida ümbritseb maailma parim fotokunst.

Fotografiskas ei tehta muuseumitööd, ka pole sel muuseumile omast jäikust, samas ei lükka seda tagant ka galeriidele omane innukus töid külastajatele müüa (mida Eestis kohtab tegelikult niikuinii haruharva).

“Rääkisime ka just Pentti Sammallahtiga, et mis asi see on, mis paneb Stockholmis kõik inimesed fotonäitustel käima,” on Tamm saanud Fotografiska fenomeni üle mõelda ja rääkida paljude inimestega.

“Sõnad foto (phōs – valgus, vanakreeka k – toim) ja graafia (gráphein – kirjutama) on kokku valgusega kirjutamine, valguse kunst. Kuni foto väljaprintimiseni mõtlevad kõik selle valguse peale, aga et millises valguses ja millises meeleolus jõuab foto inimese silmani, selle peale justkui nagu ei mõeldagi. Paljud suured galeriid on valgustatud ainult tavavalgusega. See, kuidas rootslased on mõelnud sellele, kuidas tööd välja tuua, sellele võrreldavat ei ole.”

“Fotografiska seintel tööd tõepoolest elavad, jäävad silma ja meelde. Rootslastel lihtsalt on kunsti kommertsialiseerimise geen väga tugev, mida me teame juba muusikast ja disainist,” märgib Tamm. Ja see toimib ka Tallinnas.

Näituste ja muuseumide maastikul on Fotografiska Tallinnast kujunenud uus publikumagnet, mis võlub nii kodumaiseid kui ka väliskülalisi.

Fotografiska on kindlasti kõige avatum galerii Eestis, kui mitte kogu Ida-Euroopas: selle uksed on avatud nädalavahetusel kella üheni öösel. Galerii, mille eesmärgiks on olla kogunemiskoht kõigile, ei saa oma uksi kinni panna kell kuus õhtul või nädalavahetustel. Uksed peavad lahti olema, et inimesed saaksid tulla pärast tööd, kohtuda sõpradega, süüa õhtust, või kohtingule minna. Rain Tamm ise on vedanud ka öötuure näitustel ja need ei ole publikupuuduse all kannatanud.

Inimesi huvitab kaasaegne kunst väga, kui ainult anda neile võimalus seda neile sobival ajal nautida.

***

Fotografiska asutajad on vennad Jan ja Per Broman, kelle kirg fotograafia vastu sai alguse juba lapsepõlves. Nende isa oli Rootsi suurima päevalehe Dagens Nyheteri trükkal ning tal oli kodus oma pimik. Perist saigi fotograaf ja ka Per töötas fotolaboris mitu aastat. Nende lugupidamine fotokunsti vastu oli suur, ent kogu Stockholmis ei olnud ühtegi kohta, mis oleks näidanud maailma fotograafia suurnimede töid. Nad asutasid eduka Stockholmi fotomessi Fotomässan, mis kasvas kiiresti suurimaks omataoliseks Skandinaavias. Lisaks hakkasid nad korraldama fotomesse Kopenhaagenis ja Oslos. Fotograafia populaarsus tõusis tohutult, ent ühtegi suurt galeriid ikkagi ei tekkinud. Ja nii nad otsustasidki selle ise rajada. Plaan, mis tingimustele see koht vastama peaks, hakkas konkreetsemaks muutuma, kui nad organiseerisid 2006. aastal David LaChapelle’i näitust. Kaks aastat hiljem leidsid nad neljakorruselise hoone Stockholmi kesklinnas ja lõikasid selle avapeol lindi läbi 20. mail 2010. aastal.

Sel aastal avab lisaks Tallinna Fotografiskale uksed ka New Yorgi galerii ning lähitulevikus avatakse ka Londoni ja Shanghai Fotografiskad.

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann

Silvia Pärmann on Edasi toimetaja, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (109)