Nüüd lõpuks julgen ma sellest kirjutada. Mõte hakkas idanema juba selle aasta esimestel päevadel, aga tagantjärele näen, et ma polnud siis selleks valmis. Enne tuli mõnestki katsumusest läbi käia. Tuli sõna otseses mõttes uuesti jalad alla saada, et võiksin tõsimeeli kirjutada endast, spordiklubist ja kirikust. Ja mine tea, võib-olla ka sinust.
Ma olin seda õigupoolest ammu teadnud. Hingehoidja ja vaimulikuna olin nii mitmel konverentsil kõnelenud inimese terviklikkusest – ihu ja hinge lahutamatust seotusest ning sellest, et kumbagi neist ei või unarusse jätta. Tõsi, minu jutu uba oli alati selles, et me jätame unarusse oma hinge. On ju nii, et suurem osa meditsiinist keskendub ihuhädadele ning diagnoosi taga olev inimene oma hirmu, ängi ja lootusega jääb pahatihti tähelepanuta. Meie koolides on kasutusel inimeseõpetuse õpikuid, kus tõdetakse kahetsusega, et tervisest kõneledes peetakse üldjuhul silmas ennekõike füüsilist tervist ning jäetakse teenimatult tagaplaanile inimeseks olemise muud tahud, nagu sotsiaalne ja vaimne tervis. Ja ometi keskendutakse ka neis õpikutes ca 95% ulatuses füüsilisele tervisele. Isegi üdini tervisliku toidu peal kasvava lapse hing võib olla kroonilises näljas. Ja sageli jääb see märkamata, sest me pole andnud talle sõnavara, et sellest näljast kõneleda. Ta ei tea, et see on nälg ja et sellest tohib märku anda, sest me räägime liiga vähe sellest, mis meil hingel ning mida me tegelikult tunneme.
Annika Laats
Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (77)
