Annika Laats: jõusaal ja kirik. Pihtimus

Foto: timeout.com

Nüüd lõpuks julgen ma sellest kirjutada. Mõte hakkas idanema juba selle aasta esimestel päevadel, aga tagantjärele näen, et ma polnud siis selleks valmis. Enne tuli mõnestki katsumusest läbi käia. Tuli sõna otseses mõttes uuesti jalad alla saada, et võiksin tõsimeeli kirjutada endast, spordiklubist ja kirikust. Ja mine tea, võib-olla ka sinust.

Ma olin seda õigupoolest ammu teadnud. Hingehoidja ja vaimulikuna olin nii mitmel konverentsil kõnelenud inimese terviklikkusest – ihu ja hinge lahutamatust seotusest ning sellest, et kumbagi neist ei või unarusse jätta. Tõsi, minu jutu uba oli alati selles, et me jätame unarusse oma hinge. On ju nii, et suurem osa meditsiinist keskendub ihuhädadele ning diagnoosi taga olev inimene oma hirmu, ängi ja lootusega jääb pahatihti tähelepanuta. Meie koolides on kasutusel inimõpetuse õpikuid, kus tõdetakse kahetsusega, et tervisest kõneledes peetakse üldjuhul silmas ennekõike füüsilist tervist ning jäetakse teenimatult tagaplaanile inimeseks olemise muud tahud, nagu sotsiaalne ja vaimne tervis. Ja ometi keskendutakse ka neis õpikutes ca 95% ulatuses füüsilisele tervisele. Isegi üdini tervisliku toidu peal kasvava lapse hing võib olla kroonilises näljas. Ja sageli jääb see märkamata, sest me pole andnud talle sõnavara, et sellest näljast kõneleda. Ta ei tea, et see on nälg ja et sellest tohib märku anda, sest me räägime liiga vähe sellest, mis meil hingel ning mida me tegelikult tunneme.

Nende teemade üle olen ma palju mõtelnud ja räägin neist küllap veelgi – just nii kaua, kui selleks vajadust on.

Ent kuigi ma rõhutasin inimese terviklikkust, eirasin ma terviku teist osa – füüsist.

Olgu siinkohal öeldud, et trennis olen ma oma elus palju käinud. Täpsemalt küll trenni juures või ligiduses. Lapsi trenni viia on ju iga korraliku lapsevanema püha kohus. Aga ma ise ei jõudnud: ei jõudnud trenni, jooksma ega kõndima. Ei jõudnud, sest aega ei olnud.

Tundus, et saan ilma hakkama. Kuni enam ei saanud. Sest kui ihu eest hoolt ei kanna, hakkab ihu lonkama. Muide, ma lonkangi nüüd – võimalik, et kogu elu. Ma ei võtnud enne aru pähe kui alles nüüd, mil kaugel silmapiiril hakkas terendama võimalus lõpetada ratastoolis.

Olen veetnud mõned reipad ja silmaringi tublisti avardavad nädalad Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse spetsialistide käe all, naasin koju ja hakkasin ringi vaatama spordiklubide järele.

Kas teate, mis tunne on minna spordiklubisse inimesel, kes pole seal käinud ligi pool sajandit? Ehk siis teisisõnu mitte kunagi? Ja kui palju tekib küsimusi, üks kohtlasem kui teine…

Argiasjades ei tule mul enamasti pähe dr Google’i käest nõu küsida, aga tagantjärele näen, et ega see polekski mind aidanud. Doktor annab hea meelega nõu, kui tahad teada, mida panna selga beebile või surnule või minnes pulma, matusele, esimesele kohtumisele, galale, pildistamisele, jõulupeole ja sünnipäevale. Spordisaali valikvastustes ei ole.

Niisiis ei tea ma alustuseks, milliseid riideid valida. Mida iganes nad seal kannavad, on kindel, et minu garderoobis selliseid pole. Kahtlemata mõjun ma oma pükstes naeruväärsena. Mis läheb jalga? Ühel kodulehel oli öeldud, et võib tulla paljajalu, aga ometi on kõigil teistel jalas mingid sokid. Kusjuures üsna ebatavalised sokid.

Ja kuidas avanevad need kapid? Kuhu nad trenni ajaks kapivõtme panevad? Kas kuukaart tähendab seda, et see kehtib ühe kuu – nt oktoobri – või tähendab see lihtsalt 30 päeva? (Selle küsimuse esitasin muide alles üleeile, nii et uudistamist jätkub mul veel kauaks.)

Nad on kõik nii pagana enesekindlad. Ja muidugi treenitud ning ilusad. Nad teavad, kuidas käituda, kuhu astuda ja istuda. Nad oskavad õigesti hingata. Millest järeldub, et mina ei oska hingata või hingan valesti. Appi, kui naeruväärne ma võin siin paista. Nagu elevant portselanipoes. Või pigem nagu mister Bean. Kohati tundub, et ma ei oska isegi nende keelt, neid termineid, mida nad nii lobedalt kasutavad. Mu ebakindlus on nii suur, et parema meelega tahaks haihtuda. Tahaks minna tagasi oma turvalisse keskkonda, sinna, kus ma tunnen ennast nagu kala vees.

Ja kahtlemata olengi ma ka täna, kuid hiljem, neist kõige kohmakam ning nõrgem. Vaatan mõnda neist ikka veel imetleva pilguga nagu inetu pardipoeg kenuskaelaga luikesid. Ning ma ei ole ikka veel ostnud endale selliseid põnevaid varvassokke nagu neil jalas, ja ma õigupoolest ei teagi, kust neid üldse ostma peaks.

Aga ma olen aru saanud, et kõik mind ikkagi ei vaata. Ja kui keegi vaatab, siis on see siiralt tema, mitte minu probleem. Olen endale selgeks teinud, et see ei lähe mulle korda, sest minul on vaja siin käia. Minul on vaja treenida oma keha. Mul on vaja hoida oma ihu just nõnda, nagu olen püüdnud hoida enda ja teiste vaimu. Mulle ei lähe korda see, mis mulje ma jätan, sest ma tean, et see on koht, kust ma saan abi ja jõudu.

Neil esimestel kordadel treeningsaali minnes taipasin ma ühtäkki, kui sarnase tundega võib astuda kirikusse inimene…

Esimest korda elus hingevärinal ja ebakindlana spordiklubisse minnes sain ma aru, mis tunne on inimestel, kes tulevad esmakordselt leerikooli või jumalateenistusele. Taipasin, et neile on see tulek sama raske kui minu minek spordisaali. Sest kõik näivad kõike teadvat, kõik tunnevad end nii koduselt. Ainult mina olen võõrkeha, rumal ja kohmetu.

Võõras suur saal. Näib, et kõik tunnevad üksteist juba lapsest saati. Ainult mina olen uus, et mitte öelda kontvõõras. Kuhu tohib astuda, millal tuleb tõusta ja millal istuda? Kust nad teavad, mida “treeneri’’ lausungitele vastata? Millal laulda? Mida laulda? Ja mida imet tähendab laulu juurde kirjutatud “omal viisil’’? Kas tõesti peab igal kirikulisel olema mingi oma viis?

Kas sissepääsuks oleks tulnud panna kasti raha? Kuhu kasti ja kui palju? Mul vist polegi sularaha. Kas keegi märkas, et ma ei pannud sinna midagi? Kas siis, kui õpetaja kutsub ette armulauale ja nemad lähevad, pean mina ka minema? Kas ma pean minema või tohin minna?

Kõik need kummalised võõrad sõnad ja liigutused ning palveks kinni pandud silmad – kui treenitud nad on! Nad tunnevad end koduselt, nagu oleks nad kohal käinud sajandeid. Mina seevastu olen kohatu ja nemad näevad seda. Ma ei kuulu siia. Peaasi, et see värk saaks läbi enne, kui ma mingi suure fopaaga hakkama saan.

Spordiklubi ja kirik. Ühele võib olla võõras üks, teisele teine. Kui kerge on jätta tulemata ning üldse mitte üritada. Kui hõlpus on loobuda, sest see näib olevat mingi siseringi värk, mina aga olen väljasseisja. See on võõristust tekitavalt teistsugune ning sellega kohanemine nõuab eneseületust. Nõuab pingutust, et taibata, mis on nende võõraste väljendite taga. Nõuab vaeva, et õppida mõistma teistsugust kultuuri ning luua sellega kontakt.

Aga nagu spordisaali, nii lähed sa ka kirikusse enda pärast – sellepärast, et su vaim vajab toitu ja hing otsib rahu. Sa tuled, sest sinulgi on vaja leida tähendust. Ja usu – pole absoluutselt mingit tähtsust sellel, mis mulje sa jätad või mida keegi sust arvab. Sa tead, et sinul on vaja treenida oma vaimu. Sul on vaja leida uut jõudu, lootust ja armu.

Kas saab läbi ajada ka ilma? Kindlasti saab. Vähemalt mõnda aega kindlasti. Paljud ju saavad. Ka mina sain ligi pool sajandit treeningsaalideta hakkama. Aga siis ühtäkki enam ei saanud. Mul on kahju, et see taipamine tuli valusa õppetunni kaudu. Poleks pruukinud. Oleks võinud tulla varem.

Ihu ja hinge hoidma hakkamiseks ei pea ootama ära valusaid õppetunde. Neid on võimalik ennetada. On võimalik ja mõistlik toita järjepidevalt oma vaimu ja ihu ning hoida neid elusa ja vastupidavana. Kestva alatoitluse olles võib nii üks kui teine neist närbuda või murduda.

Ütlesin sissejuhatuseks, et ma ei söandanud sellest varem kirjutada. Tahtsin kindel olla, et mu uus elulaad – spordisaal ja ujula – ei ole vaid ühepäevaliblikas. Tahtsin ära oodata, kuni see muutub mõnusaks rutiiniks, milleta ma enam ei saa ega taha.

Enne polnud mul selleks aega. Mul oli tõesti kiire. Kust ma nüüd siis selle aja leidsin? Ajaga on nõnda, et seda anti 24 tundi ööpäevas enne ja antakse sama palju ka nüüd. Antakse sellesama Looja poolt, kes on kinkinud mulle vaimu ja ihu, et ma neid hea majapidajana teatud kindlaksmääratud aja hoiaksin.

Igal jumalateenistusel kõlavad sõnad: “Aga rahu Jumal ise pühitsegu teid läbinisti ning teie vaim, hing ja ihu olgu tervikuna hoitud laitmatuna meie Issanda Jeesuse Kristuse tulemiseks.’’ (1. Tess 5:23)

Palun hoia ennast – oma vaimu, hinge ja ihu. Ja ole hoitud Tema peopesa sees.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (20)