Ma jätsin oma elu Süürias, kuna olin sunnitud minema sõjaväkke. Sõjategevuses osalemisest keeldudes kasutati minu kallal vägivalda. Õnneks leidsin kellegi, kes aitas mul perega riigist välja pageda. Selleks aga pidime matkama mööda mägesid linnast linna, riigist riiki kuni Türgini. Sealt sõitsime paadiga Kreekasse.
Tulime Kreekast Eestisse kolm aastat tagasi. Jõudsin siin olla neli kuud, kui pidin kolima Saksamaale. Keegi andis mu naisele nõu, et seal on majanduslikult paremad võimalused, ning kuna ma ei tahtnud meie vahele pingeid tekitada, olin nõus Eestist lahkuma. Esialgu aga pidin minema üksi, mis oli minu jaoks üks raskemaid hetki pärast Süüriast lahkumist, kuna mul ei olnud aimugi, millal oma perekonda taas näen. Mul on neli last. Kõige vanem tüdruk (19) on abielus ja elab endiselt Süürias. Kaks poega (16 ja 12) ja üks tütar (9) on minuga siin.
Isegi eluohtlikud olukorrad paadiga mere peal ei ole võrreldavad tundega, kui pidin lahkuma oma pere juurest. Kartsin, et kaotasin nad lõplikult. Olin korraga vihane, kurb ja abitu. Miski nagu polnud enam minu võimuses. Mulle lubati, et pärast ühte kuud saadetakse mind tagasi Eestisse, aga selle kuu jooksul ei kuulnud ma oma perekonnast midagi. Ka pagulaste abikeskus oli suur stressiallikas, kuna väga raske oli keeleliselt hakkama saada.
Pärast aastat Saksamaal tulin tagasi Eestisse, mis oli kõige õigem otsus. Sellest ajast, kui jätsin oma kodumaa, tundsin, et olen ka ennast kaotanud, aga kui mind saadeti tagasi Eestisse, suutsin ennast taas kokku võtta. Esimesed kuud olid rasked ning tundsin väga depressiivseid tundeid, kuid mõne aja pärast sattusin osa võtma pagulastele mõeldud spordi- ja kultuuriprogrammist, tänu millele hakkasin siinsesse ellu rohkem sisse elama. See andis palju võimalusi end aktiivsemaks muuta: leidsin endale jõusaali, üritusi, kuhu minna, ning tekkisid ka esimesed eestlastest sõbrad.
See programm viis mind kokku nii kohalike vabatahtlike kui ka pagulastega, kes elasid teistes linnades. Tänu uutele kohalikele sõpradele tekkis lõpuks kuhugile kuulumise tunne. Programm pakkus meile üksteist ühendavaid tegevusi ning see tuli minu jaoks kõige õigemal ajal.
Praegu töötan Rakveres pagarina. Pagaritöö-alast kogemust mul kuigi palju ei olnud. Ma oskan küll teha araabia maiustusi, aga eesti küpsetistest pidin kõike nullist õppima. Kolmekuulise praktika jooksul õppisin meeletult ning õpin siiani iga päev midagi uut. Alguses toetas mind rahaliselt Rakvere linn, kuid nüüd suudan maksta kõik oma arved ise – nagu iga kodanik, maksan korteri üüri, elektri ja vee eest ning elu on paigas.
Mu ümber on inimesed, keda pean oma sõpradeks, ning saan teha seda, mida mulle meeldib.
Vabal ajal teen palju sporti ning istume sõpradega kohvikus, kus saan nendega eesti keelt praktiseerida. Kõik mu sõbrad tulid spordi- ja kutuuriprogrammi kaudu ning olen sellele väga tänulik.
Ma leian, et iga pagulane peaks proovima sellest programmist osa võtta. See on tugivõrgustik, mille kaudu õppida eesti kultuuri kohta, leida sõpru, õppida keelt ja saada võõras riigis iseseisvamaks. Samas on see ka nagu kultuurivahetusprogramm, sest õppimine käib mõlemapoolselt – pagulased eestlastelt ja vastupidi.
Eesti on väga sõbralik ja modernne riik, vabameelne ning võõraste suhtes aktsepteeriv. Eestlased on abivalmid, mul on head sõbrad Raivo, Jaana ja Kairi. Ma töötan koos ühe vanema naisterahvaga ning kutsun teda emaks, sest ta on minuga alati väga lahke ning meenutab mulle mu enda ema. Ta paneb mind uskuma, et homme tuleb alati ilus päev ja tulevik saab olema veel parem kui praegu.
Süüria jääb alati minu kodumaaks, aga Eesti on riik, mis andis mulle oma toetusega uue võimaluse, mida ma iial ei unusta.
Kultuuri- ja spordiprogramm aitab Eestis elavatel pagulastel tutvuda kohalike inimestega, osaleda Eesti kogukonna- ja kultuurielus ning mõista paremini kohalikku kultuuri, keelt ja inimesi. Kultuuri- ja spordiprogrammi viivad ellu Tartu Rahvusvaheline Maja ja Johannes Mihkelsoni Keskus, programmi kaasrahastavad Euroopa Liit Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi kaudu ning EV Siseministeerium.
Merlin Aug
Merlin Aug on õppinud lasteaiakasvatajaks. Hetkel on ta otsustanud jätta elu Eestis mõneks ajaks selja taha ja rännata mööda maailma ja oma südame radu, usaldades elu ning jälgides kuhu ja kellega elu teda kokku viib. “Elan päev korraga, teadmata, mis homne toob. Loon selgust enda sees ja praktiseerin isetut teenimist ehk vabatahtlikku tööd." Loe artikleid (10)
