Kolmainsusega (resp Püha Kolmainsus, ka Kolmainus) puutume kokku kõigepealt teoloogilisel pinnal kui jumaluse määratlemisega. On üks ja ainus Jumal, aga ta ilmutab end Isa, Poja ja Vaimuna. Matteuse evangeeliumist loeme Jeesuse tunnistust, et “ükski ei tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada” (Mt 11:27). Nõnda kõlabki kiriklikus liturgias õnnistamisteo või palve lõpulause “Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen”. Ehk kokkuvõetult – ikka Jumala nimel, aga selliselt, et kaasatud oleksid kõik Jumala ilmutamisviisid.
Samas on osutatud, et see “nimel” on pigem “nimesse”. Teisal ütlebki Matteus ristitavatele: “Ristige neid Jumala Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28:19). Kolmainsuse üle arutluses on teoloogiadoktor Arne Hiob oma viimati ilmunud raamatus “Martin Luther ja protestantlik reformatsioon” (2017) osutanud, et Jumal “transtsendeerib […] mitte ainult mitmuslikkuse, vaid ka ainsuslikkuse, ühtlasi on ta isikuline, kes kõnetab”. Piibli Jumalat iseloomustavatki absoluutsus ja personaalsus, tõdeb Hiob. Kõik see omandab tähtsuse ka profaansel lähenemisel kolmainsusele. Piibli eksistentsiaalne tõlgendaja Rudolf Bultmann on öelnud “Uue Testamendi teoloogias” (1961): “Pauluse teoloogia pole spekulatiivne süsteem. Ta ei käsitle Jumala olemust, vaid üksnes Jumala ja inimese vahekorda, inimese vastutust ja õndsust. […] Iga Jumala kohta öeldud lause on ühtlasi öeldud inimese kohta, ja ümberpöördult.”
Seda, jumaluse humaniseerimist ehk inimollu toomist silmas pidades teengi nüüd asenduse ja väidan Eesti ja eestlaste jumaluse olevat maa. Ehk peaks kirjutama “maa” koguni suure tähega, ent siis laieneks see kogu planeedile, mis ju poleks ka päris vale, sest Maa oleks sel juhul võetav eestlaste “maa” nagu ka kõigi teiste maade eeldusena. Aga püsigem “maa” kui eestlastega asustatud ruumiosa ning seda hõlmaval kultuurilisel tähistuskorral, genius loci’l.
Eesti üks erudiitsemaid mõtlejaid Ilmar Vene on oma esseeraamatus “Irooniline kolmainsus Hando Runneli mõtlemisviisi taustal” (2013) loetlenud Runneli kolmainsusena keelt, rahvast ja riiki. See on nii. Runneli luules aga on selle kolme entiteedi, piltlikult öeldes alusmüüriks ja katuseks “maa”.
Keel, rahvas ja riik on maa kui jumaluse (ülima väärtuse) atribuudid, nii nagu Jumal ühendab endas Isa, Poja ja Püha Vaimu.
Runneli 1965. aastal ilmunud esikkogugi kandis pealkirja “Maa lapsed”. Kolm aastat varem, 1962 luuletajana alustanud Mats Traadi esikkogu “Kandilised laulud” portreteerib maainimest, 1964. aastal ilmunud “Küngasmaa” poetiseerib Lõuna-Eestit, täpsemalt Traadi sünnikodu ümbrust, Otepää kanti. Traadi kolme tuhande kolmesaja viiekümnele leheküljele laotuv jõgi- ja suguvõsaromaan “Minge üles mägedele” (1979–2010) jälgib sajandit eesti maaelus, alates talude rendile võtmisest ja peremeheks saamisest 19. sajandi keskel ja lõpukümnendeil kuni maaelu hävitamise algust tähistava sundkolhoseerimiseni 1949.
Muide, romaanisarja üldpealkiri pärineb keeleteadlase Mihkel Veske 1873. aastal kirjutatud rahvusromantilisest luuletusest, mille algupärane pealkiri on “Ilus oled, isamaa”. Karl August Hermanni viisistatult sai sellest üks populaarsemaid koorilaule “Minge üles mägedele”. Tähelepanuväärne on, kuidas Veske varieerib maa ülistamise kohti: isamaa on ilus nii alla orgu, üle metsa, üle nurme kui ka taeva poole hüüdes.
Veske luuletuses näeme ka “maa” muutumist laenulise päritoluga (sks k. Vaterland, vene k. отечество) rahvuspatriootiliseks “isamaaks”, mille olid tõstnud sümboolsesse kõrgusse juba esimese üldlaulupeo aegu 1869 Johann Voldemar Jannsen täna Eesti hümnina lauldavas luuletuses “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” (Friedrich Paciuse viis) ning Lydia Koidula luuletuses “Mu isamaa on minu arm” (Friedrich August Saebelmann-Kunileidi ja Gustav Ernesaksa viisistatult). Jannsenile oli eeskujuks soome valgustaja Johan Ludvig Runebergi rootsikeelne luuletus “Vårt land” (“Meie maa”) (1846), mida lauluna esitati esimest korda Helsingis 1848. Soomekeelse tõlke tegi soomluse edendaja ning rahvaluuleteadlane Julius Krohn 1867, kes koos ajalooprofessor Yrjö Koskineniga väisasid Jannsenite perekonda Tartus 1867. aasta suvel. Kultuuriloolane Malle Salupere on lähemalt kirjeldanud hümni “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” sünnilugu oma monograafias “Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel” (2017), resümeerides: “Igatahes võime öelda, et meie hümni tekst on isa ja tütre ning Soome külaliste ühistöö vili.”
Intrigeeriv kõige selle juures tundub, et Jannsenile-Koidulale ja seejärel kõigile eestlastele on suhtumine maasse (resp isamaasse) vägagi isiklik, lausa intiimne asi. Meie ju laulame mõlemas hümnis, nii riigi- kui ka üldlaulupidusid lõpetavas rahvushümnis “m[in]u isamaa”, kui samal ajal soomlased laulavad “meie” nimel: “Oi maamme, Suomi, synnyinmaa, soi, sana kultainen!” Kas tuleks selles näha eestlaste suuremat individualismi võrreldes soomlastega? Tõsi, tänu autonoomiale Vene keisririigis oli Soome kinnistunud soomlaste eneseteadvuses “meiena” juba aastakümneid. Eesti seevastu oli jagatud kuni 20. sajandi alguseni kaheks, Eestimaa ja Liivimaa kubermanguks, eestlane rahvuse “omanimena” alles kogus kindlust.
Igatahes, kui Juhan Liiv kirjutab 1894. aastal ühe oma kuulsaimatest luuletustest “Kui tume veel kauaks ka sinu maa”, siis leiab see aset “mina – sina” suhte pinnal. Või järgmisel aastal kirjutatud luuletuses küsib Liiv “Kas ma Eestit unes nägin?” ja samal aastal luuletuses “Ma lillesideme võtaks” pihib luuletaja:
Ma lillesideme võtaks – sind köidaks sellega,
sind köidaks sellega ühte, oh õnnetu Eestimaa!
Eesti on siin puhtakujuline personifikatsioon, isikustamine.
Liivi isamaaluules, mis Liivi loomingu tundjatest ühe põhjalikema, Jüri Talveti tõdemusel on võetav laiemalt olemasoluluulena, näeme nii maad ennast kui ka selle nimetusi, Eestit ja Eestimaad mitte ainult kohamäärusena, vaid selle maanurga kui eestlaste jaoks kõiksuslikkust esindava poeetilise sünonüümina. Lisaks sellele oli ka Liiv esimene, kes oma luuletuses “Kas näitad?” Eestit iseseisva riigina ette kuulutas:
“Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord – kui terve mõte –,
ükskord on Eesti riik.”
Ja Liiv oli ka see, kes tõstis eesti keele kõrgeimaks erakonnaks. Eesti keele aastal 2019, mil näeme inglise keele pealetungi kõigis elusfäärides, oleks kohane meenutada, mida Liivil oli öelda sada kakskümmend ja enamgi aastat tagasi:
Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,
kas vabameelne, vana-, kodanlane,
kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,
kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.
Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.
Selleski luuletuses tuleb esile isiklik suhe, nagu eespool maaga, nii keelegagi. Võib siis öelda, nagu ülal viidatud Arne Hiob Piibli Jumala kohta öelnud, et “maa” on Liivi luules kõige ehedamal kombel “absoluutne ja personaalne”.
Kui Hando Runnel oma “Maa lastega” esile astus, siis oli kaks kolmandikku eesti rahvastikust sõna otseses mõttes veel maa lapsed, maa päritolu, maaga kõige vahetumalt seotud. Rääkimata 18.–19. sajandist, mil baltisaksa estofiilid koostasid maarahvale (st talurahvale, kes moodustas 98 protsenti Eesti maa-ala asustavast rahvastikust) mõeldud kalendreid ning Otto Wilhelm Masing andis välja eesti esimest järjepidevat ajalehte “Maarahva Nädalaleht” (1821–1823, 1825). Kuid nagu Koidula ja Liivi isamaaluule näitab, leiab 19. sajandi keskpaigast alates aset “maa” kui elatusallika, kui “tootmispinna” emantsipatsioon eestlaste kultuuriliseks ja eksistentsiaalseks eluruumiks. Maast saab eestlaste kolmainsus.
Hümni sellele kolmainsusele leiame Hando Runneli 1980-ndate algul ilmunud kogus “Punaste õhtute purpur”. Kümnest osast koosneva tsükli refrään kõlab iseenesest lihtsalt:
Ilus, ilus, ilus on maa,
ilus on maa mida /armastan.
Aga seda väljendada võib kümnel erineval viisil, sosistamisest ekstaatilise karjatuseni, rõõmuhõiskest kurvameelse pihtimuseni.
“Armastus” selle maa vastu ei ole n-ö pinnalaotuslik, mida see võis olla pärisorjuse aegadel, mil eesti talupoja unistus harida maad selle maa peremehena kandiski endas armastusuhet. See suhe arenes teadmiseks, et see maa sallib, tunnistab ja võtab omaks üksnes need, kes temast mõista hoolivad, kes on valmis selle nimel kas või eneseohverduseks. Selle maa ilu, tema jumalikkus ei tulene iseendast, vaid nõuabki armastussuhet.
Just nimelt: ilus on see maa, mida armastatakse.
Ja siinkohal saab laiema, võib-olla koguni teistsuguse tähenduse ka Tammsaare “Tões ja õiguses” (mille esimest köidet kirjanik iseloomustas kui “võitlust maaga”, mis aga pole mitte niivõrd võitlus maa vastu, kuivõrd “maa pärast”, maa eluvõimelisuse nimel) Vana-Andrese öeldu: “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus”. Jah, me teame, millega jätkus dialoog isa ja poja vahel, kui noor Andres ütles sellepeale, et Vargamäel (aga Vargamäed tuleb võtta omakorda Eesti poeetilise sünonüümina) on küll tööd tehtud ja vaeva nähtud, aga armastus on jäänud tulemata.
Me ütleksime nüüd – maast kui eesti kolmainsusest kõneldes –, et armastus jääbki tulemata, kui seda pole olnud enne maaga kohtumist. Kolmainsus eeldab, et sul on olemas kõigepealt Jumal. Ja alles seejärel tulevad ilmutused.
Rubriigis “Loodimisi eesti kultuuriloos” portreteerib Rein Veidemann tähthetki, teoseid ja inimesi eesti kultuuris, keskendudes peamiselt sõjajärgsetele aastakümnetele, millega teda seob isiklik kogemus, mälestus või uurimistöö.
