Nii aja- kui ka kultuurilugu osutavad juba oma nimega, et mõlemad on (järel)jutustatud aeg ja kultuur. Jutustus ei kuku niisama taevast, vaid selle taga on jutustaja, isegi kui ta jääb anonüümseks või kollektiivseks autoriks. Nii on see folklooris.
Muinasjutte kui vanimat suulise proosa vormi alustav fraas “elas kord, oli kord” kujutab endast ka ajaloo jutustamise käivitavat jõudu, primum mobile’t. Edasi ilmuvad jutustusse tegelased, kelleks alguses on enamasti hõimud, kogukonnad, nende pealikud, siis kuningad, nende pärijad, uskkondade juhid. Sündmustik kujutab endast enamasti lakkamatut võitlust (ülem)võimu pärast. Üksikisikute kõrval astuvad seejärel tegelastena lavale terved rahvad ja riigid, võitlusest saavad sõjad.
Ajalugu ongi suures osas sõdade (võitude ja kaotuste, vallutuste ja allajäämiste, rajamiste ja hävitamiste) lugu. Ajaloo enda vaatenurgast on aga võitjad need rahvad, kes piltlikult öeldes on suutnud ajaloost läbi murda ja vähemalt jutustamise hetkeni ellu jääda. Ja eestlased on selles mõttes olnud ellujääjad. Tuleviku ajalugu ei tea aga keegi. Uuel aastatuhandel on hakatud kirjutama ka üksikute elusfääride ajalugusid (asjade ajalugu, argielu ajalugu, toitude, kommete jts ajalood), mille süžeed rajanevad avastamisel ning meenutavad kirjeldusi paisuvast universumist.
